Päise päeva sõda. Peter V. Brett

minuta oleks maailmal parem.”

      „Mida sa räägid?” küsis Renna. „Sa ei võrdle end ometi tõsimeeli selle …”

      „Ma ei õigusta Jardirit,” ütles Arlen. „Aga kuidas ma ka ei püüaks, paratamatult mõtlen, et mitte midagi niisugust poleks juhtunud, ei sinu, rizonlaste ega kellegagi, kui oleksin meie kihlatõotust pidanud ja tallu jäänud. Inimesed ootavad, et ma asjad joonde seaksin, aga mismoodi, kui mina rikkusingi need ära?”

      Renna surus hambad kokku ja andis talle kõrvakiilu. Arlen põrkus eemale, vahtides teda jahmunult. Evey ja mõned haiged tõstsid laksatust kuuldes pilgu, kuid Renna eiras neid.

      „Ära tee üllatunud nägu, Arlen Põldaja,” lausus Renna. „Ise käskisid mul aru pähe peksta igaühele, kes ei aita loitsumärke valmis panna, ja pimedus on kohe käes. Niipalju kui ma näinud olen, käitud sa alati kõigiga õiglaselt ja rumalusteks pole meil rohkem kübetki aega.”

      Arlen vangutas pead, nagu seda klaarides, ja naeratas siis neiule äkki. „Ma armastan sind, Renna Parksepp.”

      Renna tundis kehas erutusjudinat, kuid sõlmis selle tundega rahu ja see möödus. Praegu oli tähtsamatki käsil. „Nahast välja pugedes sain kokku piisavalt poste, et ümbritseda kolmveerand laagrit. Ringi sulgemiseks tuli maapinnale loitsusid joonistada.”

      „Loitsumärgid mullal pole usaldusväärsed,” ütles Arlen.

      „Ega ma loll ole,” vastas Renna. „Ma paigutasin sinna loitsitud odadega valvurid, aga pooled Varley mehed tukastavad, nagu poleks neil mingit muret, ja pooled lasevad varsti hirmust püksid täis.”

      Arlen noogutas, tema suunurgas mängles taas naeratus. „Ära muretse. Järgmine osa on mul hästi käpas.”

      Renna juhatas ta sinna, kus seisid valvurid, ja nagu ta oligi öelnud, pigistas pool tosinat värisevi käsi oma uusi loitsumärkidega odasid, aga teine rühm, Varley röövlid Donni ja Brice’iga eesotsas, külitas Varjupaika mängides maas. Nende loitsitud relvad vedelesid pooleldi unarusse jäetuna kõrval. Kattega vankrid ja loitsumärkidega telgid olid küll suletud, ent paljud, kellel taoline peavari puudus, jälgisid päikese loojumist kartlikult. Varley seisis lähedal, kuid relva ei kandnud. Ta mudis käes mütsi.

      Mööduvat Arlenit silmitsesid kõik. Laagrinurkades sosistati ning Renna nägi, kuidas paotati koguni vankrikatteid ja telgisiilusid.

      Arlen marssis viivituseta Varley meeste juurde, lüües Donnil jalahoobiga käest täringutopsi, mida see parajasti raputas.

      „Hõi, mis lahti?” hüüatas mees.

      „Päike on loojumas ja teie mängite täringuid, vaat mis on lahti,” nähvas Arlen.

      „Oled sa hull, Donn, et Päästjale vastu haugud?” küsis Brice.

      „Pole ta mingi Päästja,” kostis Donn. „Ta ise ütles.” Ta pöördus Arleni poole. „Päike ei looju veel kümme minutit ja igaüks näeb, et maas on loitsumärgid.”

      „Loitsumärke mullal ei maksa usaldada,” hoiatas Arlen.

      Donn tõstis pilgu. „Vihma ei paista tulevat.”

      „Vihm pole ainus, mille pärast muretseda,” ütles Arlen loitse uurima minnes. „Mullal võib loitsumärgi rikkuda mis tahes.” Nende sõnadega sirutas ta sandaalis jala ja kustutas jardi jagu Renna hoolikalt joonistatud loitsusid. Renna ahhetas, Arlen aga naeris, kui mehed püsti kargasid ja relvad haarasid.

      „Kümme minutit ei tundugi enam nii pikk aeg, jah?” hõikas ta valjusti, et terve laager kuuleks.

      „Looja nimel, kas sa oled peast põrunud?” karjatas Varley, kuid Arlen ei teinud välja, vaid sammus tagasi täringumängijate juurde.

      Ta noogutas Donnile, kes pigistas nüüd kõvasti oma uut loitsumärkidega oda. Teisedki olid kähku loitsitud relvad pihku krabanud. „Nonii, näitategi läheneva öö ees üles aukartust.”

      Donn jõllitas teda vihaselt. „Loodetavasti oled sa Päästja, sest kui mitte, siis logisevad sul kruvid.”

      Arlen naeratas ja pööras näoga ülejäänud meeste poole, kes näisid nüüd kahekordselt kohkunud – ja põhjusega. Oli juba piisavalt pime, et Renna loitsupilk ellu ärkaks. Maapinnast hakkasid immitsema võlujõu helendavad joomed, ülejäänutele nähtamatud, koondudes varju ja kogudes valguse vastu väge. Peagi avanevad Maapõue rajad täielikult ning deemonid kerkivad.

      Jered, kes oli vaevalt kuusteist, klammerdus oda külge nii kramplikult, et nukid tõmbusid valgeks. „Mispärast sa seda tegid? Ma ei taha surra.”

      „Kõik surevad,” ütles Arlen. „Tähtis on see, kuidas me sureme. Kas sa tahad surra jänespüksina, kes ei julgenud võidelda? Tahad, et sinu pere sureks, kuna su põlved lõid neid kaitstes vedelaks? Või tahad mõne maa-aluse kaasa võtta? Äkki rohkemgi kui ühe?”

      „Kas sul on tarvis enda kehtestamiseks deemonid laagrisse lasta, noormees?” nõudis Varley. Sealjuures osutas ta sõrmega deemonitele, kes hakkasid lagendiku servale laskunud pilkases pimeduses kuju võtma.

      „Laagrisse deemonid ei pääse,” ütles Arlen sügavalt hinge tõmmates. Renna jälgis, kuidas pehmelt kumendav udu Arleni jalge ees järsku lähemale sööstis nagu suits, mida lõõts sisse imeb. Õhk Arleni ümber tumenes, kui mees võlujõudu ammutas, ja helenes taas, kui loitsumärgid ta ihul lõõmama lõid. Seda nägid isegi Kaeraterade loitsimata silmad, kes ahhetasid nagu ühest suust.

      Kehastus põlludeemon ja tormas loitsuringi avause poole. Kusagil laagris kriiskas naisterahvas. Arlen vehkis käega õhus, joonistades suure loitsumärgi. Kui deemon pärale jõudis, loitis see, peatades eluka raksatusega poolelt hüppelt. Võlujõule põrgates paiskus deemon laagrist eemale.

      „Looja hoidku,” sosistas Varley.

      „Kas tohib su oda laenata?” küsis Arlen Jeredilt, napsates poisi tuimade sõrmede vahelt relva.

      Arlen väljus loitsualalt, osutades toibuvale deemonile odaga. „Näete, kuidas põlludeemon rabeles, et jalule saada,” hõikas ta kuulajaskonnale. „Neljakäpakil ei ole keegi neist kiirem ja nende teravad soomused võivad tõrjuda ka loitsitud oda rünnaku …” Deemon hüppas kallale, aga Arlen astus nõtkelt kõrvale, virutades deemonile oda tömbi otsaga. Ründeloitsud lõõmasid, tõugates deemoni selili. „… Kuid jalust maha löödult paljastub neil kõht, kus pole soomuste haisugi.” Ägeda torkega puuris ta oda deemonile rinda.

      Kuni ta kõneles, suundus Renna vastu järgmisele kuju võtvale deemonile. Ta hingas sisse nagu Arlengi, kutsudes voogavat võlujõudu endasse. Õhk tema ümber ei tumenenud, aga Renna oleks võinud vanduda, et midagi sündis. Päevaväsimus oli kadunud. Tunne oli tugev.

      Põlludeemon äigas talle, käsivars piitsana vihisemas, kuid Renna nägi seda liigutust ette ja ennetas välgatavaid küüniseid. Et elukas ei toibuks, lipsas ta ligi, haakides kividest kee tolle kaela ümber. Ojakividele maalitud loitsud ergasid, asudes lömastama. Deemon püüdis kisendada, aga kõlas vaid kähe kõõksatus. Renna põimis jalad olevuse ümber, vältides hoolikalt küüniseid, kui vastane püherdas ja rapsis. Veel hetk, seejärel võlujõu sähvak, kee vabanes jõnksatusega ja deemoni pea kukkus otsast. Ta tõmbas Harli noa ja jälgis teisi deemoneid, kes ümbruses luurasid, samas kui Arlen jätkas õppetundi.

      Hommik oli saabumas, kui Arlen ravitelgile lähenes. Kõik Kaeraterad magasid, välja arvatud loitsumärkide juures vahti pidavad valvurid. Renna oli viimasedki loitsupostid valmis saanud ning Arlen varustanud Varley kaardiga, mis juhatas Koolnukaevule. Asula kaevu kohale joonistas ta väikese kolba.

      „Oled sa asjas kindel?” küsis Renna.

      Arlen noogutas. „Ma pean sekkuma, Ren.”

      „Ju vist,” ütles Renna. „Tee seda siis kähku, kuni keegi pealt ei näe.”

      Arlen põlvitas deemonipalavikku sureva noore ühe käega tütarlapse kõrvale ning joonistas õhku loitsumärgid. Tütarlaps tõmbas järsult hinge, kui võlujõud temasse tungis, ja rahunes seejärel uuesti. Punetus