Aja jälg kivis. Kreeka. Helgi Erilaid

tempel oli tegelikult päris lihtne, nelinurkne, igast küljest sammastega ümbritsetud hiigelhoone. Leiti, et ehitisele lisaks tähtsust ja vägevust majesteetlik Zeusi kuju. Selle loomise püha ülesande sai Ateenast pärit kujur Phidias, kelle töökoda sisustati siiasamasse Olümpiasse, päris Zeusi templi lähedale.

      20. sajandi keskpaiku kaevati Phidiase kunagine töötuba välja. Sealt leiti tööriistu, terrakotavorme ja kruus, millele oli graveeritud: „Mina olen Phidiase oma”. Need leiud aitasid arheoloogidel ja teadlastel skulptori tööprotsessi taastada. Arvatakse, et kõigepealt pani ta kokku kuju puuraamistiku, siis paigutas sellele elevandiluust plaatide ja kullatud pronkspaneelide kihid. Oma töökojas tegi ta kuju valmis osade kaupa, tervikuks kokku pandi see templis.

      Jumala pead ehtis oliiviokstest pärg. Paremas käes hoidis ta elevandiluust ja kullast võidujumalanna Nike kuju, vasakus käes oli valitsuskepp, jalgade juures istus kotkas. Jumala sandaalid ja rüü olid kullast. Niimoodi on Zeusi kuju kirjeldanud rändur Pausanias.

      Kujur Phidias kujutas vägevat Zeusi istuvana. Tohutu skulptuur mahtus vaevalt temlisse – jumala pea ulatus peaaegu templi laeni. Geograaf ja ajaloolane Strabon on kirjutanud: „Tundub küll, et kui Zeus peaks püsti tõusma, tõstaks ta templil katuse pealt.“

      Strabonil oli õigus. Just Zeusi kuju tohutu suurus muutiski selle nii imeliseks. Kujutluspilt jumalate kuningast, kes oma troonilt tõustes templi katuse purustab, on innustanud poeete ja ajaloolasi.

      Kuju alus oli umbes kuus ja pool meetrit lai ning üks meeter kõrge, kuju ise 13 meetrit kõrge. Inimesed pidid templis kujust eemalduma ja pea kuklasse ajama, et jumala nägu näha, võib-olla seepärast ongi tema trooni kirjeldatud rohkem kui Zeusi ennast. Aga trooni kaunistasid sfinksid, tiivulised võidujumalad ja müütidest tuttavad figuurid, muidugi ka kuld, kalliskivid, eebenipuu ja elevandiluu.

      Zeusi hiigelkuju Olümpias asuvas templis kuulutati üheks antiikmaailma seitsmest imest.

      Kujur Phidiase töökoja avastamine ja väljakaevamine andis arheoloogidele teada istuva Zeusi loomise ligikaudse aja. Legend jutustab, et hämmastunud ja vaimustunud inimesed küsinud Phidiase käest, kuidas ta oskas ja suutis luua sellise uskumatu hiigelkuju. Kas ta ronis Olümpose mäele jumalat vaatama või tuli Zeus ise Olümposelt alla ja näitas end kujurile? Phidias vastanud, et talle olid abiks Homerose „Iliase“ värsid, mis väga vabas tõlkes võiksid umbes niimoodi kõlada:

      „Kronose poeg hakkas rääkima. Ta lõi oma mustakulmulise pea uhkelt kuklasse, suure jumala surematuks pühitsetud juuksed lehvisid ja kogu Olümpos värises.“

      Üht seitsmest vana maailma imest, jumal Zeusi hiigelkuju, käisid sajandite jooksul imetlemas miljonid inimesed. Ajad möödusid ja muutusid ning määratu jumalakuju kohta võib iidsetest ajalooürikutest avastada mitmeid eriskummalisi lugusid.

      2. sajandil elanud Kreeka kirjanik Pausanias on koostanud kümneköitelise „Hellase kirjelduse“, milles on avaldatud tema uurimused Kreeka kunsti, mütoloogia ja ajaloo kohta. Selles teoses on muu hulgas öeldud, et aastal 167 eKr pühendas Süüria kuningas Zeusi kujule kauni villase riidekanga. On arvatud, et see kangas kattis kunagi Jeruusalemma templi kõige pühamat paika.

      Üks lugu jutustab, et Julius Caesari valitsemise ajal löönud kujusse välk. Selline piksejumala tuju läks viimasele tõenäoliselt päris kalliks maksma.

      Meie aja 1. sajandil elanud Rooma kirjaniku Suetoniuse tekstide kohaselt andnud läbi aegade kaugeltki mitte kõige arukamaks imperaatoriks peetud Rooma keiser Caligula käsu, et eriti kuulsad ja kaunid Kreeka jumaluste kujud, nende hulgas Zeusi kuju Olümpias, tuleb tuua Rooma ning asendada nende pead tema enese, see tähendab Caligula skulptuurse peaga. Toodud siis Jupiteri kuju Olümpiast tükkhaaval Rooma, kuid kui kuju pead Caligula omaga asendada püütud, puhkenud Jupiter kogu südamest kõuehäälel naerma, kõik tellingud kukkunud töökojas kokku ja töömehed andnud jalgadele tuld.

      Olümpia on üle elanud maavärinaid ja uputusi. 5. sajandil sai Zeusi tempel tulekahjus kõvasti kannatada. Tõenäoliselt polnud Zeusi kuju siis enam Olümpias.

      Ajaloolased ja arheoloogid on selle maailmaime saatuse üle aegade jooksul kõvasti vaielnud. 11. sajandi Bütsantsi ajaloolase Georgios Kedrenose järgi viidi kuju Konstantinoopolisse, kus see 475. aasta suures tulekahjus hävis. Mõned uurijad on aga kindlad, et kuju hävis koos templiga juba 425. aasta tulekahjus.

      See kõik on lõpmata kaugele jäänud ajalugu. Tänapäeval tähistavad tohutut Zeusi templit vaid kivid, rusud ja ümberkukkunud sambad. Vaid aegade kajad…

      Tuhat aastat mänge

      Unistuste maa Arkaadia lopsaka külluse keskel varemetes seisvas Olümpias on ometi alles midagi, mida isegi aeg pole suutnud hävitada. Muuta küll. Esimesed, algsed olümpiamängud kestsid siin katkematult oma tuhat aastat järjest. Klassikaliseks kutsutud kuldne ajastu, 5. ja 4. sajandi vaheline aeg Kreekas, oli kuldne ka Olümpias. Ametlikud olümpiamängud olid siis juba alanud, nende algusajaks peetakse aastat 776 eKr. See aastaarv on kreeklastele eriti tähtis, sest sellest algas nende jaoks ajalugu. Kõik varem toimunu kuulus müütide ajastusse.

      Mängude puhul oli esmalt tegemist usupühaga, mille juurde kuulus ka võidujooks. Aegade jooksul lisandus uusi võistlusalasid ja pidustuste peaeesmärk nihkus usupüha tähistamisest vähehaaval kaugemale, kuigi side sellega ei katkenud. Esimesed võistluspaigad rajati Olümpiasse umbes 6. sajandil eKr, esimene staadion umbkaudu aastal 560 ja see kujutas enesest vaid lihtsat jooksurada. Enam-vähem samal ajal ehitati Altisesse ka bouleuterion, nõupidamiste hoone, kus sportlased andsid vande, et võistlevad alati ausalt ja peavad üksteisest lugu. Pisut hiljem ehitati mõlemale poole staadioni kaldus nõlvakud pealtvaatajate jaoks. Umbes 3. ja 2. sajandil eKr rajati auväärsete külaliste peatuspaigaks luksuslik külalistemaja leonidaion. Põhja poole, kujur Phidiase töökoja naabrusse, kerkis suur nelinurkne, kolonnaadiga ümbritsetud palestra, kus sportlased kohtusid ja treenisid. Muidugi ei unustatud ka saunu ja võlvitud käiku, mis viis pühamu alalt staadioni väravateni.

      Olümpiamängude hiilgeaegadel saabus seda võrratut etendust vaatama tuhandeid inimesi kõigist Vahemere-äärsetest maadest. Enamik neist jäi ümbritsevatele metsalagendikele pikkadeks päevadeks laagrisse, sest kohale ei tuldud ju ainult spordivõistluste pärast. Olümpias oli siis suur pidu. Nii suurele rahvahulgale tulid oma kunsti näitama poeedid ja muusikud. Olümpiamängude publikule luges oma reiside ja avastuste lugusid ka tuntud ajaloolane Herodotos. Kuid atleedid olid siiski kõige tähtsamad.

      Iga nelja aasta tagant saadeti Olümpia pühamu lähedal asuvast linnast Elisest välja heeroldid, kes ümbruskonna külades ja linnakestes järjekordsete mängude ning nendega seotud püha rahuaja algust kuulutasid. Sellest rahuajast peeti tõepoolest kõikjal kinni. Isegi võimas ja sõjakas Sparta lõpetas mängude ajaks kõik lahingud, kus neid siis ka parasjagu ei peetud.

      Kaarikuvõistluste tšempion Nero

      Algusest peale olid olümpiamängudel kõige tähtsamad jooksud. Ka algne staadion kujutas enesest ju vaid ühtainust pikka jooksurada, kus siis ilma ühegi kehakatteta mehed oma kiirust pidid näitama. Olümpiamängudel ju ainult mehed võistlesidki. Peamine ja tähtsaim jooks oli ühe staadioni pikkune, umbes 200 meetrit, sellele järgnes kahe staadioni pikkune jooks ja seejärel tõeline kestvustest – 24 staadioni pikkust, niisiis ligi viis kilomeetrit.

      Viievõistlus oli peaaaegu sama lugupeetud ala kui jooksud. See näitas sportlaste mitmekülgsust ja head vormi, sest kaugeltki iga mees poleks suutnud edukalt kaasa teha kõigil viiel alal – maadluses, jooksus, kettaheites, odaviskes ja ilma hoojooksuta kaugushüppes. Aegade möödudes lisandus veelgi spordialasid, nende seas poksimine ja kaarikuvõistlus – kõige ohtlikum ala, mis võis vigastuste ja isegi surmaga lõppeda. Kaarikuvõistlus osutus isegi ohtlikumaks kui pankration – poksi ja maadluse segu, milles oli vähe reegleid, kui neid üldse oligi.

      Kõigile võitjatele anti muistsetel mängudel vaid üks auhind – neile pandi pähe palmi- või oliiviokstest pärg ning anti luba paigutada Altise pühamusse oma kuju.

      Nagu kirjutab Andrew Bostock oma raamatus Peloponnesosest, ei ole siiski mõtet kujutleda, et muistsetel olümpiamängudel valitsesidki