Kõigile saab kurikaga virutada. Taavi Kangur

kõrvu on jõudnud jutt, et sa ei keskendu enam piisavalt ja jääd regulaarselt hiljaks.”

      Proovisin suud lahti teha ja midagi vahele öelda, aga meister raputas ägedalt pead ja tema kitsad soonilised huuled tulistasid minu poole: „Et jah, meil on rasked ajad ja kuna sa oled ennast halvast küljest näidanud, siis peame sul minna laskma. Eelneva hea töö eest maksame sulle kahe kuu tasu ette.”

      Ta lõi ümbriku lauale ja nihutas selle minu poole, ise mulle teravalt otsa vaadates. Meistri käsi nätsutas närviliselt suitsupakki, tundus, et ka temale oli olukord äärmiselt ebameeldiv. Vaikuses oli kuulda ventilaatorimüra, päevavalguslambil oli starter läbi ning valgusti plinkis meeleheitlikult abi järele.

      Tundsin kurbust ja rõõmu üheaegselt. Kuskil sees mässas teine mina, kes nõudis, et ma tööandja ees vingerdaksin, et töökoht säiliks, sest mis on mees ilma kindla palgata. Minu uhkem pool tundis rõõmu ja karjus eufooriliselt: hei-hei, mees, nüüd saame linna minna! Teha, mida tahame. Ükspäev tuleme siia tagasi, limusiiniga. Küll kõik näevad, et nad alahindasid Kallet!

      Ma ei öelnud sõnagi. Võtsin mulle ulatatud ümbriku, panin selle hooletu liigutusega taskusse, tõusin ja astusin sõnagi ütlemata uksest välja, jättes meistri endale imestunult järele vaatama.

      Veider on keset tööpäeva ringi kolada. Lonkisin tolmusel asfaldil ja ületasin tänavaid, ise tähele panemata. Luitunud värvides majad sulasid ühte ja tundusid pika müürina, mille siseõued varjasid õnnelikke inimesi. Teele sattus puuduvate lippidega plankaed, selle taga lookles kutsuv jalgrada, mis oleks lühendanud teed linnasüdamesse, ent silt „väga kuri koer” peletas kõnniteele tagasi.

      Miski, mille olin enda sisse matnud, hakkas tasapisi virguma.

      LEIDSIN END KAUBAMAJAST. VAHEMAA EI OLNUD TEGELIKULT KUIGI pikk, paar kilomeetrit ehk, aga ma ei mäletanud sellest sammugi. Olin end sättinud matkaasjade riiuli ette seljakotti vaatama. Igas suunas sirutusid kaubast pungil riiulid. Ägavalt palju asju. Ma ei suutnud keskenduda, olin oma pilgu kindlalt fikseerinud, ent ajud töötasid tühikäigul.

      Müüja seiras mind kahtlustava näoga, eemalt tüüris minu poole turvamees nagu saaki aimav raisakotkas. Olin siin vist juba pikemat aega seisnud. Ostjad vaatasid mind imelikult – ju nad olid minu jamadest kuulnud. Nüüd saavad traagilisele loole omalt poolt lõigukese lisada, et linnalegend saaks kosuda, stiilis: „Teate, ma nägin Kallet poes, oli omadega täitsa läbi, jõllitas pool tundi riiulit ja siis viskasid turvad ta välja.”

      Püüdsin meenutada, millele ma mõelnud olin, kuid ei mäletanud. Ilmselge psüühiline trauma koos stressiga, diagnoosisin.

      Võtsin ümbrikust raha ja ostsin seljakoti, kuigi ma ei olnud seda plaaninud. Lonkisin koju ja mõistsin äkki, et mind ei sidunud Tapaga enam miski. Kas see oligi kättevõidetud vabadus oma elu üle otsustada?

      Inimesel võiks ju olla vähegi vääriline töö, mis ka sisse tooks. Midagi normaalset, millega ei peaks konti murdma ega kellegi ees küürutama ja ennast alandama. Seda ei ole ju palju nõutud?

      Ma ei tea, kuidas ma sellisele otsusele jõudsin, aga mõistsin äkki selgesti, et pean lahkuma. Ära siit! Mida kiiremini, seda parem. Milleks selles seisvas konnatiigis aega raisata. Mujal on parem. Ära siit!

      Seisin koridorivaibal, käes äsjasoetatud seljakott. Ma ei hakanud jalanõusid ära võtma, kes enam hoolis. Mõnus oli astuda tolmuste kingadega vaibale, mida naine ei olnud jõudnud ära tassida.

      Meeletu energiapuhanguga asusin sahtlitest asju välja loopima. Seljakott kulus nüüd marjaks ära, see oli mahukas ja laiade õlarihmadega. Õnneks tegutses mõistuse teine kiht automaatselt, tehes õigeid otsuseid.

      Korteriga oli vaja midagi ette võtta. Teadsin, et kitsastes tingimustes elav naabripere oleks heameelega oma territooriumi laiendanud. Nende lastevabrik töötas täistuuridel ja kolmele väänikule oli peagi lisandumas pesamuna.

      Vaatasin aknast välja ja nähes, et naabrimehe auto seisis maja ees, otsustasin korteriasja kohe lahendada.

      Vajutasin kellanuppu. Uks kargas lahti ja naabrimehe suur kogu täitis avause nii tihedalt, et ükski valguskiir ei suutnud ennast koridori pressida. Tema kulmud moodustasid pika ühtlase kriipsu ja põsed punnitasid, nagu oleks ta sinna suure sõõmu õhku lukustanud.

      Naabrimehe silmis oli märgata kaastunnet ja minu nägemine ei üllatanud teda põrmugi. Ilmselt oli ka tema paar õhtut tagasi riidu kuulnud. Kunagi maapiirkondadesse ehitatud kolmekorruselised paneelelamud olid nagu sipelgafarmid: kahe klaasi vahele surutud, kõigi silmadele ja kõrvadele valla.

      Nagu arvasin, olid nad kohe nõus korteri üürile võtma. Ega ma palju küsinudki, peaasi, et keegi kommunaalkulud õiendab ja korter niisama tühjalt ei seisa. Tehingu käsiraha maksis ta mulle kohe peo peale, kartis ilmselt, et mõtlen muidu ümber.

      Läksin koju tagasi ja kuhjasin kõik mittevajaliku ühte hunnikusse: töötunked, musta pesu, köögirätikud, noad-kahvlid, vanad jalanõud, mis millegipärast ikka kapis ruumi võtsid, voodiriided ja õnnetu ülikonna. Uus omanik võib ära visata või endale jätta.

      Ega asju väga palju polnudki.

      Tegin piparmünditeed, istusin krigisevale taburetile, toetasin küünarnukid punaseruudulise vakstuga kaetud köögilauale ning vahtisin käsipõsakil kõrge seljatoega tooli, nagu sooviks sellesse pilguga auke uuristada.

      Hämardus, aga ma ei süüdanud tulesid, vaid pöörasin pilgu vastasmaja akendele. Niiviisi ei näinud keegi, et ma neid jälgin.

      See oli lapsepõlves juurdunud komme, vaadata ja kaasa elada võõraste inimeste tegemistele ning tunda seejuures, nagu oleksin ise sündmuste keskel. Minu võimalus kõigest osa saada: viisin lapse magama, ruttasin köögikapi kallale viimast võileiba näppama, pesin hambad ja panin selga ööriided, vaatasin telekast hilisõhtust filmi, tõmbasin kardinad ette, suudlesin naist, läksin koeraga jalutama, kustutasin tule. Sooritasin tuhandet tavapärast argiliigutust, mida tegid tavalised inimesed iga päev.

      Tundsin pisukest kahetsusetorget. Enda arvates olin õnnelik olnud, aga kõik sulas mõne hetkega – minu plaanid olid õhku kirjutatud. Meestel puudus oskus oma kaasa mõttemaailma läbi näha. Loodetavasti leiab ta endale „stabiilse” mehe, kellega pesa punuda. Imelikul kombel ei tundnud ma temast enam puudust – sain alles nüüd aru, et olin Angelat rumalaks pidanud.

      Olgu pealegi – pilk pidi olema suunatud tulevikku.

      VASK

      ÕUES ALLES HAHETAS, KUI VASK ENNAST PÜSTI AJAS. MÕTTED EI LASKnud magada. Mured tungisid peale, närides öist uneaega lühemaks nagu filmis, kus langoljeerid niiviisi aega vähendasid. Hääl, mida need elukad teinud olid, krigises tema peas järele jätmata, niipea kui ta magama üritas jääda. Vask oli pool ööd ennast küljelt küljele keeranud ja hoolimata sellest, et madratsi vedrud olid ühekaupa riidesse mähitud ja kummalgi oli isiklik tekk, võis arvata, et tema visklemine oli seganud ka Andrei und.

      Ettevaatlikult libistas ta jala üle voodiääre ja kobas varbaga mööda jahedat põrandat, et karvast sussi tabada.

      Tahtmata Andreid segada, püüdis ta kikivarvul hiilida. Paks vaip summutas küll jalaasted, ent parkett kriuksus ikkagi reetlikult. Andrei keeras närviliselt külge, kuid ei ärganud. Hea seegi. Nende suhe oli viimasel ajal niigi keeruline, see veel puudus, et oma muredega pingeid suurendada.

      Pidi ta just selle kägiseva parketilipi otsa komistama. Põrand oli küll hoolikalt renoveeritud: kogu kalasabaparkett võeti lipphaaval lahti, puhastati ja pandi kokku tagasi, aga sellegipoolest oli see mõnest kohast häälekaks jäänud.

      Vaikselt sulges Vask magamistoa ukse, hiilis kabinetti ja istus kirsipuust kirjutuslaua taha, kõrge seljatoega kontoritooli. Haaras laualt piinlikult teravaks ihutud punase pliiatsi, keerutas seda mõne minuti näppude vahel ja murdis raksuga pooleks. Vandalismiakt lohutas teda üllatavalt palju. Täielikult tema kontrollile alluv olukord oli niivõrd kaootilisel eluetapil teretulnud.

      Vask haaras salvrätiku ja pühkis pliiatsipuru hoolikalt kokku. Pilk langes kätele ja ta avastas, et üks küüntest vajas maniküüri. Küüneviil