Kõigile saab kurikaga virutada. Taavi Kangur

Tead ju küll, et praegu on rasked ajad ja koondamised tulemas. Lähed esireas, kui see veel peaks korduma.

      Võta ennast kokku! Alles sa olid meie parim mees. Ei nurisenud ja tegid rõõmuga ära kõik, mis kästi. Mis nüüd lahti on?”

      Ma pole enam see Kalle, keda te tunnete, mõtlesin.

      „Mulle tundub viimasel ajal, et võib-olla see ei ole minu jaoks kõige sobivam töö.”

      „Ah nii,” ei osanud brigadir selle peale muud kosta. Ta lõi käega ja pomises hammaste vahelt: „Miks ma üldse vaeva näen.”

      Ta teadis, et brigadiri koht võinuks mulle kuuluda. Ma olin esimene, kellele meister seda juttu rääkima tuli. Aga mõte peaaegu sama palga eest nii tööd teha kui ka inimesi kantseldada ei tundunud mulle ahvatlev. Võimalik, et ta pidas mind konkurendiks ja proovis minust vabaneda.

      Brigadir astus eest ja lasi mu riietusruumi. Ajasin tunked selga ja vantsisin töökoha poole. Astusin üle rööpapaaride, lehvitasin töökaaslastele, põikasin kõrvale keevitusvihust ja möödusin tsisternvagunitest. Minu tee viis tavoti järele lehkava avara angaari tagumisse nurka.

      Tänane töö oli kruvida remonditaval vagunil maha kõik, mis vähegi võimalik.

      Mulle tundus totter teha seda, mida ma tegin. Milleks? Et ennast vee peal hoida ja kindlustada tulevik? Milline tulevik? Kes ütles, et see nii käib?

      Ehk on kõigil teistel teada mingi saladus, mida minu eest hoolikalt varjatakse. Midagi, mis andis elule jõu ja suuna, et jaksaks teha igapäevaseid asju, mis muidu nii nõmedad tundusid.

      Ma ei olnud halb inimene ja ka hea mitte. Olin tavaline. Mõne jaoks oleks sellise asja tunnistamine needus, minu jaoks aga lihtne tõde.

      See on tegelikult suur vastuolu: kõik tahavad olla erilised, aga samas kuuluda kindlalt karja, et saaks koos sotsiaalselt mäletseda. Loeme ennast kõrgemal seisvaks, jumala kätetööks, aga kui müristab, siis kleepume üksteise vastu, silmad hirmu täis. Muidugi ei ole sellises käitumises otseselt midagi halba, kuid ainult vähesed on seda nõus endale tunnistama.

      Edasipürgimise soovi ei suudetud mulle koolis pähe taguda. Nad andsid küll endast parima: „Sa pead õppima, muidu jääd rongist maha!”Tegelikkuses nägin, kuidas ümberringi said kelneritest üleöö miljonärid ja taksojuhtidest äriimpeeriumite bossid.

      Nutikus luges, õnne ja tutvusi pidi olema – nii sain mina asjadest aru.

      Eks neid loosungeid oli palju. Imelikul kombel ei mõistnud pedagoogid, et järjepidev korrutamine tekitas loobumist. Noored lõid käega, sest elu tundus neile ette raske. Nad ei osanud hinnata oma positsiooni ja raha väärtust ning ei kujutanud ette, et vanemad üks hetk neid enam ei toeta. Pidi ise hakkama saama, iseseisvuma ja kihutavale rongile järele liduma. Reisijaks luksusvagunis said vähesed, enamiku saatuseks jäi igavesti pingutada, et saada pihku kas või esimene astmelaud enne perrooni lõppemist.

      Asja iroonia oli selles, et minust sai depootööline, kes pidi tihti lahkuvatele rongidele järele vaatama. Miks oli halb, kui inimene tahtis toetuda labidale, mitte magistrikraadile? Tundus, et tänapäeval sellisele mõtlemisele kohta pole. Lõpuks ma mõistsin elu olemust: mitte iga taksojuht ja kelner ei löö elus läbi, vaid neid on murdosa. Täpselt sama palju kui lotovõitjaid.

      PÄRAST TÖÖPÄEVA KOJU JÕUDES ADUSIN, ET MIDAGI OLI TEISITI. Jõllitasin koridorikappi ja mõistsin, et Angela riided olid kadunud. Tormasin magamistuppa – kapid ja sahtlid haigutasid tühjalt vastu. Poolpidune triibuline ülikond kõlkus kurvalt üksinduses, tundes puudust toredusest, mille keskel ta enne rippus. See oli minu ainuke soliidsem riietusese, mille hankisin aastaid tagasi firmapeoks valmistudes. Polnud lootustki, et pintsak mulle enam selga mahuks, ja mõneti üllatav, et see ikka veel kapis koisid kogus.

      Angelale oli alati meeldinud ladustada kasutut kraami, lootes, et ühel päeval võivad need uue otstarbe leida.

      Isegi kardinad olid kadunud. Angela oli need ise õmmelnud: ostis kangapoest õhulise riide ja nägi kaua vaeva, et meie magamistoa igavale sisule natukenegi värvikust lisada. Vajusin voodile ja avastasin, et ka päevatekk oli haihtunud. Õnneks ei läinud ka see mulle korda. Seda saladust, mis kasu on päevatekist, teavad vist ainult naised.

      Mõne aja pärast leidsin end tühjal pilgul teleka ees kanaleid klõpsimas. Raputasin närviliselt pulti, kui see kohe ei reageerinud. Ilmselt pidi patareid välja vahetama.

      Tegelikult teadsin hommikust peale, et Angela oli läinud. Ei tahtnud seda endale lihtsalt tunnistada ja tõrjusin need mõtted peast. Kahjuks pidin varem või hiljem ikkagi tõele näkku vaatama. Kui oleksin saanud, pugenuksin alatiseks enesesse peitu, kuid tõde pressis vägisi päevavalgele ja raputas mind agressiivselt, oodates, et ma lõpuks ometi temaga tegelema hakkaksin.

      Kõigil on murekoorma mahalaadimiseks omad võtted: kes jõi ennast silmini purju, kes läks spordisaali ja tagus raevukalt poksikotti. Mingi ventiil pidi olema, et kogunenud mentaalne rõhk välisrõhuga tasakaalu viia.

      Kargasin diivanilt püsti ja virutasin puldi teleka suunas. See riivas diivanilauda, lipsas teleka alt läbi ning rammis mürtsuga radiaatorit. Ei läinud kuigi kaua, kui alt-Ljuda harjaga vastu torusid kõmistama ja sõimu pritsima hakkas. Tema jaoks oli juba köögis tooli nihutamine suur probleem, mida ta kippus isegi ühistu koosolekul välja ütlema. Veider, et ta meie eilse tüli peale polnud veel sõna võtnud, ilmselt hoidis seda trumbiks.

      Tõusin automaatselt ja läksin köögi poole, kolmandal sammul tuli meelde, et seal ei ole enam kedagi, kellega oma koormat jagada.

      Hädasti oli vaja inimest, keda usaldada ja kellega rääkida. Suvalist igapäevast juttu: „Kuidas tööl läks? Aga sinul? Ahaa, et siis selline lugu…”

      Piilusin külmutuskappi ja sealgi valitses tühjus – Angela oli põhjalik naine. Vähemalt seisis kapp oma kohal.

      Leidsin siiski ühe lihakonservi ja mõned viilud kuivanud leiba, tegin endale toeka võileiva ja helistasin Agule. Agu tundus toru otsas alandlik ja põiklev, nagu ta varjaks midagi.

      „Mis lahti on?” põrutasin otse.

      „Su naine on hommikust peale siin, ta on minu oma ka üles keeranud,” sosistas Agu vandeseltslaslikult. „Ma ei saa praegu sinuga rääkida, nad vaatavad kahtlustavalt minu poole.”

      Tuut-tuut-tuut-tuut…

      Põrnitsesin kivistunult tumerohelist telefoni. Naine võttis ka sõbra. Eks ta teab, kuhu lüüa ja kuidas mulle haiget teha. Naeruväärne, aga armastus muutus peaaegu alati põhjalikuks vihkamiseks.

      Läksin vannituppa ja silmitsesin kurvalt kollaseks kulunud vannipõhja, üleajavat pesukorvi, milles vedelesid ainult minu riided – juba selle muutuse järgi oleksin pidanud oskama arvata, et lõpp on lähedal. Klaasist peeglilaual pikutas üks kulunud harjastega hambahari. Klaasi sööbinud ümmargused jäljed meenutasid Audi logo. Lõhnas pesemata pesu ja niiskuse järele.

      Astusin peegli ette, tegin lõustu ja sundisin ennast hüsteeriliselt irvitama. Vastu tahtmist rinnust välja sunnitud naer meenutas vale süütega automootori tõrksat turtsumist.

      „Võta ennast kokku, raisk! Reamees, valvel!” karjusin peegelpildile. Paljad kannad kõpsasid valusalt kokku, tõmbasin kõhu sisse ja ajasin selja sirgeks. Seisin nii tervel minuti. Varbad hakkasid pruunidel kahhelplaatidel külmetama, sest põrandaküte puudus ja vaip oli kadunud, paljastades põranda kulunud hiilguse.

      Tegin selle aja jooksul mitu olulist tähelepanekut: maika ei kaunista meest, olen tüsedam, kui arvasin, ja otsemaid oleks vaja juukseid kammida, et pealagi vastu valgust ei läigiks.

      Uhkus tõstis pead: kurat temaga, kui läks, siis läks, tagasiteed enam ei ole.

      ASTUSIN LOIULT UUELE TÖÖPÄEVALE VASTU. ÖÖ OLI MÖÖDUNUD vaevarikkalt, püüdsin Angelat kaissu võtta ja ärkasin, kui teda voodist ei leidnud. Magasin episoodiliselt, nähes ikka ja jälle ilast seersanti enda ees võimlemas.

      Seekord ei tervitanud mind brigadir, vaid meister. Ta näppis närviliselt