Völsungite saaga. Mart Kuldkepp

mõtles kuningas pikalt selle üle, millist surma nad mõista, et nad kannataksid nii kaua kui võimalik. Kui hommik kätte jõudis, laskis kuningas teha kividest ja mätastest suure hauakääpa. Kui see oli valmis, laskis ta panna kääpa keskele püsti suure lameda kivi, nii et selle üks serv jäi üles- ja teine allapoole. Kivi oli nii suur, et ulatus kääpasisese koopa ühest seinast teiseni ja sellest polnud võimalik kuidagi mööda pääseda. Siis käskis ta Sigmundi ja Sinfjötli panna kääpasse, teine teisele poole kivi. Selline karistus tundus talle kõige julmemana – et nad ei saaks koos olla, aga siiski teineteist kuuleksid.

      Kui kääbast parasjagu mätastega kinni kaeti, tuli sinna Signý, õlekubu kaasas. Ta viskas selle koopasse Sinfjötlile ning palus orjadel kuninga eest varjata, et ta oli seda teinud. Nood andsid oma lubaduse ja siis hauakoobas suleti.

      Kui öö kätte jõudis, ütles Sinfjötli Sigmundile: „Ma ei arva, et meil siin mõnda aega toidust puudust tuleks, sest kuninganna on visanud siia tüki sealiha, mis on õlgedega kinni seotud.“ Aga siis katsus ta liha uuesti ja leidis, et selle sisse oli pistetud Sigmundi mõõk: kuigi kääpas oli pime, tundis ta selle pideme järgi ära. Ta rääkis sellest Sigmundile ja nad mõlemad rõõmustasid selle üle väga. Siis torkas Sinfjötli mõõgaotsa üles kivi ääre vahele ja tõmbas nii tugevasti, et mõõk lõikas kivist läbi. Sigmundr võttis mõõgaterast teiselt poolt kinni ning nad saagisid sellega kivi endi vahel, ega jätnud enne, kui olid selle pooleks lõiganud – nagu luuletuses on öeldud:

      Raiusid kivi

      koletu jõuga

      Sigmundi mõõk

      ja Sinfjötli ka.

      Kui nad mõlemad olid kääpa sees vabalt omavahel kokku saanud, lõikasid nad ka kivist ja rauast20 läbi ja pääsesid lõpuks kääpast välja. Siis läksid nad tagasi linnuse juurde, kus kõik mehed alles magasid. Nad kandsid seinte äärde puid ja süütasid need põlema. Nood, kes seal sees olid, ärkasid suitsu peale üles, nagu ka selle tõttu, et katus nende pea kohal leegitses. Kuningas küsis, kes oli tule süüdanud.

      „Need oleme meie Sinfjötliga, minu õepojaga,“ ütles Sigmundr, „ja me tahame sulle teada anda, et mitte kõik Völsungid pole surnud!“ Siis ütles Sigmundr oma õele, et too tuleks majast välja ja võtaks auga vastu tasu oma kannatuste eest.

      Signý vastas: „Olgu sulle nüüd teada, kui hästi ma olen meeles pidanud kuningas Völsungi tapmist Siggeiri poolt. Ma lasksin tappa minu ja tema lapsed, kes näisid mulle kõlbmatutena meie isa eest kätte maksma. See olin mina, kes käis nõia kujul sinu juures metsas ja Sinfjötli on meie poeg. Sellepärast ongi ta nii vägev, et ta on ühekorraga kuningas Völsungi pojapoeg ja tütrepoeg. Nüüd olen ma teinud kõik selleks, et kuningas Siggeirr oma otsa leiaks. Ja kuna ma olen selle kättemaksu nimel nii palju koledusi korda saatnud, siis ei või ma enam kauem elada. Nüüd suren ma meelsasti koos kuningas Siggeiriga, ehkki ma tema naiseks sain vastumeeli.“

      Siis suudles ta oma venda Sigmundi ja Sinfjötlit, jättis nendega hüvasti ning läks tagasi leekidesse. Seal ta suri koos kuningas Siggeiri ja kogu tema kaaskonnaga.

      Isa ja poeg aga kogusid endale mehi ja laevu. Sigmundr purjetas siis tagasi oma pärusmaadele ja ajas maalt välja kuninga, kes oli seal pärast kuningas Völsungit võimu võtnud. Sigmundist sai nüüd kuulus ja vägev kuningas, kes oli tuntud nii tarkuse kui ka vapruse poolest. Ta võttis endale naise, kelle nimi oli Borghildr. Neil oli kaks poega, kellest ühe nimi oli Helgi ja teise nimi Hámundr.

      Helgi sünni juurde tulid nornid21 ja ennustasid talle, et ta saab kuulsamaks kõigist teistest kuningatest. Sigmundr oli siis parasjagu lahingust tulnud ja läks lauguga22 oma pojale vastu. Ta andis talle nimeks Helgi ja nimekingituseks Hringstaðiri, Sólfjölli23 ja mõõga, ning soovis, et poisist saaks auväärt mees, kes läheks oma loomult teistesse Völsungitesse. Helgist kasvas suuremeelne ja kõigist kõrgesti hinnatud mees, kes oli enamasti oma saavutustelt teistest üle.

      Räägitakse, et ta läks sõjakäigule juba siis, kui oli alles viisteist aastat vana. Helgi oli maleva kuningas, aga Sinfjötli võeti temaga kaasa. Nii juhtisid nad sõjaväge üheskoos.

      9. Helgi võtab Sigrúni naiseks

      Räägitakse, et Helgi sattus sõjakäigul kokku kuningaga, kelle nimi oli Hundingr. Too oli vägev kuningas, kellel oli suur vägi ja kes valitses paljude maade üle. Nende vahel algas lahing ja Helgi ründas nii ägedalt, et saigi lõpuks võidu ning kuningas Hundingr langes koos paljudega oma sõjaväest. Arvati, et Helgi võitis sellega palju kuulsust ja au juurde, saades jagu nii vägevast kuningast.

      Hundingi pojad kutsusid Helgi vastu kokku väe, et oma isa eest kätte maksta. Nad pidasid maha kõva lahingu, aga Helgi murdis vendade väe esiridadest läbi ja liikus kuningas Hundingi poegade lipu poole ning tappis seal Hundingi pojad Álfi ja Eyjólfi, Hervarði ja Hagbarði24 ja sai vägeva võidu.

      Kui Helgi lahinguväljalt lahkus, leidis ta metsa vahelt hulga naisi, kes kõik olid välimuselt kaunid, aga üks oli siiski teistest etem. Nad kõik olid ratsa ja kandsid kauneid riideid. Helgi küsis tollelt, kes oli nende eesotsas, tema nime. Naine vastas, et ta nimi on Sigrún, ja ütles end olevat kuningas Högni tütar.

      Helgi ütles: „Tulge meiega kaasa ja olge meie külalisteks!“ Kuningatütar vastas: „Meil on tarvis muud teha, mitte sinuga juua.“ Helgi küsis: „Mis see on, kuningatütar?“ Too vastas: „Kuningas Högni on lubanud mind naiseks Hoddbroddile, kuningas Granmari pojale, aga mina olen tõotanud, et lähen ennem udusulis varesepojale kui talle. Kuid siiski saab see teoks, kui just sina teda ei takista, sõjaväega tema vastu ei lähe ja mind endaga kaasa ei võta. Sest ühegi teise kuningaga ei looks ma meelsamini ühist kodu kui sinuga!“

      „Ole rahulik, kuningatütar,“ vastas Helgi, „sest pigem panen oma vapruse proovile kui lasen sul talle naiseks minna. Kõigepealt vaatame, kes teisest jagu saab! Selle nimel panen ma oma elu mängu.“

      Siis saatis Helgi laiali saadikud kingitustega, et vägesid koguda. Oma maleva paigutas ta Rauðbjargi-nimelisele kaljusaarele. Seal ootas ta, kuni lisandus veel suur hulk mehi Heðinseylt ning ilusate ja suurte laevadega tohutu suur vägi Nörvasundist. Kuningas Helgi kutsus enda jutule oma laevakapteni, kelle nimi oli Leifr, ja küsis temalt, kas ta on väe üle lugenud. Aga Leifr vastas: „Ei saa neid kokku arvata, isand! Üksipäini neil laevadel, mis on tulnud Nörvasundist, on kaksteist tuhat meest, ja ülejäänutel veel pool sellest arvust otsa!“ Siis käskis Helgi sõita fjordi, mille nimi oli Varinsfjörðr, ja niimoodi tehtigi.

      1

      Eesti keeles on Arvo Alase tõlkes ilmunud „Grettir Ásmundripoja saaga“ (1982), „Njálli saaga“ (2001), ning „Eírikr

20

Võimalik, et tegu on veaga ja „rauast“ asemel peaks tekstis olema „mätastest“.

21

Nornid olid vanapõhja mütoloogias üleloomulikud naisolendid, kes valitsesid inimeste saatust ja võisid lapse sünni juures viibides ennustada tema tulevast elukäiku.

22

Lauk („laukr“) oli vanapõhja kultuuris maagiline taim, mis kaitses vigastuste eest ja tõi võidu lahingus.

23

Tundmatud kohanimed.

24

Hagbarði (üks Odini nimedest) asemel peaks olema ilmselt Hávardr, nagu ka Helgist rääkivates „Vanema Edda“ lauludes.