Üks lask. Lee Child

helistas Rosemary Barr haiglast.

      „James ärkab peagi üles,” teatas ta. „Köhis hingamisvooliku välja. Ta on koomast toibumas.”

      „Kas ta kõneleb juba?”

      „Arstid ütlevad, et homme hakkab.”

      „Kas ta mäletab midagi?”

      „Arstid ütlevad, et võib-olla.”

*

      Tund aega hiljem lahkus Reacher Metropole’ist. Ta hoidus Esimesest tänavast itta ja seadis sammud põhja poole kaupluste suunas, mida oli kohtuhoone lähedal näinud. Ta vajas riideid. Midagi kohalikku. Küll mitte töömehetunkesid, aga igatahes midagi argisemat kui Miami rõivad. Sest siit edasi mõtles ta ehk Seattle’isse sõita. Kohvi pärast. Ja Seattle’is ei saanud helekollase särgiga ringi käia.

      Ta leidis ühe poe ja ostis paari pükse, mis sildi järgi olid oliivikarva, kuid mida tema nimetas võidunudroheliseks. Ta ostis peaaegu sama värvi flanellsärgi. Pluss aluspesu. Lisaks ka sokipaari. Ta riietus kabiinis ümber ja viskas vanad hilbud poe prügikasti. Nelikümmend taala asjade eest, mida ta lootis kanda neli päeva. Priiskav, aga ilma kotita reisimine vääris tema meelest kümmet taala päevas.

      Väljudes jalutas ta läände pärastlõunapäikesele järele. Särk oli tänase ilmaga liiga paks, aga olukorda andis parandada varrukaid üles käärides ja teist nööpi avades. Ei mingit häda. Seattle’isse sobib see kenasti.

      Ta jõudis väljakule ja nägi, et purkkaev on uuesti tööle pandud. See täitis basseini väga aeglaselt veega. Põhjamuda oli tollipaksune ja liikus venivate keeristena. Mõned inimesed seisid ja vaatasid pealt. Teised kõndisid. Ent mitte keegi ei kasutanud leinaseadetega otseteed, kus olid hukkunud Barri ohvrid. Võib-olla ei kasutata seda enam kunagi. Selle asemel tegid kõik pika ringi NBC embleemi juurest mööda. Reacher polnud kindel, kas vaistlikult, lugupidavalt või kartlikult.

      Ta tüüris lillede vahelt läbi ja istus madalale müürile, seljaga pladiseva purskkaevu ja näoga parkimismaja poole. Üht õlga soojendas päike, teine oli jahedas varjus. Jalge all oli tunda liivariismeid. Ta heitis pilgu vasakule ja vaatas ARK-i hoone ust. Heitis pilgu paremale ja vaatas autosid kiirteesillal. Need läbisid kõrgel üleval käänaku, hanereas üksteise järel, ühes sõidusuunas. Neid polnud palju. Ehkki Esimesel tänaval oli juba lähenemas pärastlõunane tipptund, oli liiklus seal ülal hõre. Siis pööras ta pilgu uuesti vasakule ja nägi Helen Rodinit, kes tema kõrval istet võttis. Naine lõõtsutas.

      „Ma eksisin,” ütles Helen. „Teid on tõesti raske leida.”

      „Aga see läks teil ometi korda.”

      „Ainult sellepärast, et ma nägin teid aknast. Ma jooksin alla lootuses, et te vahepeal minema ei uita. Pool tundi tagasi helistasin läbi kõik linna hotellid ja kuulsin, et te pole ühtegi sisse registreeritud.”

      „Vahel on parem, kui hotellid ei tea.”

      „James Barr on toibumas. Homme hakkab ta ehk rääkima.”

      „Või siis mitte.”

      „Kas teate peavigastustest palju?”

      „Vaid nendest, mida olen ise tekitanud.”

      „Ma tahan, et te minu heaks midagi teeksite.”

      „Mida?” küsis mees.

      „Te saate mind aidata,” ütles Helen. „Millegi tähtsaga.”

      „Saan või?”

      „Ja te saate ka ennast aidata.”

      Reacher vaikis.

      „Ma tahan, et te analüüsiksite asitõendeid.”

      „Selleks on teil Franklin.”

      Naine raputas pead. „Franklin on oma vanade politseisemudega liiga lähedane. Tal ei ole piisavalt kriitikameelt. Ta ei taha neile meelehärmi.”

      „Ja mina tahan? Ärge unustage, et ma tulin Barri põhja laskma.”

      „Justament. Sellepärast ma teid valisingi. Te tahate kindel olla, et tõendites pole ühtegi mõra. Nii võite südamerahuga minema sõita.”

      „Kas ma räägiksin teile, kui mõne ebakoha leian?”

      „Ma näeksin seda teie silmist. Ja teaksin teie käitumisest. Kui te lahkute, on tõendid tugevad. Kui siia jääte, siis nõrgad.”

      „Franklin loobus, eks?”

      Helen tegi pausi ja noogutas lõpuks. „Seda kohtuasja pole kuidagi võimalik võita. Ma tegelen sellega tasuta. Sest keegi teine ei taha seda. Aga Franklin peab ärile mõtlema.”

      „Nii et tema ei tööta tasuta, mina aga küll?”

      „Teil on seda tarvis. Te vist juba plaanitegi seda. Miks te muidu kõigepealt mu isa jutule läksite? Ta on kahtlemata enesekindel. Nagu nägite. Aga te tahate ikkagi tõendid üle kontrollida. Te olite põhjalik uurija. Ise ütlesite. Te olete perfektsionist. Tahate enne ärasõitu veenduda, et kõik on teie mõõdupuu järgi paigas.”

      Reacher vaikis.

      „Teile antaks korralik ülevaade,” jätkas Helen. „Põhiseadus kohustab neid selleks. Nad ei tohi meie eest midagi varjata. Eelmenetluse käigus peab kaitse kõigega tutvuma.”

      Reacher vaikis.

      „Teil pole valikut,” lausus Helen. „Muidu ei näita nad teile midagi. Suvalisele võõrale ei näidata materjale.”

      Korralik ülevaade. Ära sõites süda rahul. Valikut pole.

      „Okei,” ütles Reacher.

      Naine osutas sõrmega. „Minge neli kvartalit läände ja üks kvartal lõuna poole. Seal on politseijaoskond. Mina lähen üles ja helistan Emersonile.”

      „Kas me teeme seda kohe?”

      „James Barr on toibumas. Need asjad tuleb varakult ära õiendada. Homne kulub mul peamiselt psühhiaatri otsimisele, kes nõustuks tasuta töötama. Meditsiiniline kaitseväide on endiselt meie parim lootus.”

      Reacher jalutas neli kvartalit läände ja ühe kvartali lõuna poole. See viis ta kiirteesilla alt läbi ja tõi tänavanurgale. Politseijaoskond oli hõivanud terve kvartali. Enamiku moodustas jaoskonnahoone ja ülejäänu oli L-kujuline parkimisplats politsei sõidukite jaoks. Siia olid diagonaalis pargitud patrullautod, uurijate märgistusteta autod, kriminalistide kaubik ja erirühma furgoon. Hoone ise oli pruunidest glasuuritud tellistest. Lame katus oli suuri kütte- ja ventilatsioonitorusid täis. Kõigil akendel olid trellid ees. Hoovi ümbritses igast küljest okastraat.

      Ta sisenes, küsis juhiseid ja leidis Emersoni töölaua taga ootamas. Reacher tundis ta laupäevahommikuse teleetteaste järgi ära. Sama mees, kahvatu, vaikne, asjatundlik, keskmist kasvu. Elus jättis ta mulje, nagu oleks sünnist saati politseinik. Võib-olla eostamisest saati. See oli tal veres. DNA-s. Ta kandis halle flanellpükse ja valget lühikestega käistega särki. Lahtise kaelusega. Lipsuta. Tooliseljale oli riputatud tviidpintsak. Nägu ja keha olid veidi vormitud, nagu oleksid neile kuju andnud lakkamatud tõmbe- ja tõukejõud.

      „Tere tulemast Indianasse,” ütles ta.

      Reacher vaikis.

      „Ma mõtlen seda tõsiselt,” ütles Emerson. „Ausõna. Meile meeldib kangesti, kui süüdistatute vanad sõbrad ilmuvad meie tööd maha tegema.”

      „Ma olen siin Barri advokaadi palvel,” kostis Reacher. „Mitte sõbrana.”

      Emerson noogutas.

      „Ma viin teid ise kurssi,” lausus ta. „Seejärel tutvustab kuriteopaigauurija teile üksikasju. Näha ja küsida võite kõike.”

      Reacher naeratas. Oli ta ju kolmteist pikka aastat mingis mõttes politseinik olnud, pealegi karmis valdkonnas, ja tundis selle keele kõiki peensusi. Teadis varjundeid, mõistis nüansse. Ja Emersoni kõneviis ütles talle nii mõndagi. Ütles, et algsele vaenulikkusele vaatamata on sel tüübil kriitikuga kohtumise