Üks lask. Lee Child

kohanud. Hoiatavaid märke ei olnud.”

      „Kas püss oli seaduslik?”

      Emerson noogutas. „Registreeritud ja ümber ehitamata. Nagu kõik tema tulirelvad.”

      „Oli ta jahimees?”

      Emerson raputas taas pead. „Ta ei kuulunud NRA-sse ega ühtegi relvaklubisse. Ei käinud küngaste vahel põmmutamas. Tal polnud pahandusi. Madala profiiliga kodanik. Õieti ei olnudki tal profiili. Hoiatavad märgid puudusid täiesti.”

      „Kas olete selliseid asju ka enne näinud?”

      „Liigagi tihti. Kui Columbia ringkond kaasa arvata, siis on Indiana mõrvade arvult elanike kohta viiekümne ühe hulgas kuueteistkümnes. Hullem kui New York või California. Meie linn pole osariigis kõige halvem, aga ka mitte kõige parem. Nii et me oleme seda enne näinud, ja vahel on märgid õhus, vahel mitte, kuid kogemus on meil igal juhul olemas.”

      „Ma vestlesin Alex Rodiniga,” ütles Reacher. „Ta on ülimalt rahul.”

      „Ja põhjusega. Me esinesime hästi. Kuus tundi pärast esimest lasku oli teie vana semuga jokk. Algusest lõpuni nagu õpikujuhtum.”

      „Ja ei mingit kahtlust?”

      „Sõnastame selle nõnda. Ma kirjutasin oma raporti laupäeva hommikul valmis ega ole sealtpeale kogu loole eriti mõelnud. Juhtum on lahendatud. Ma olen lahendatud juhtumeid palju näinud, ja paremini poleks see minna saanudki.”

      „On mul siis üldse mõtet seda üle vaadata?”

      „Muidugi on. Minu kuriteopaigauurija igatseb kellegi ees uhkeldada. Ta on tubli mees ja väärib natuke imetlust.”

      Emerson tuli koos Reacheriga laborisse ja tutvustas teda kui advokaadibüroo esindajat, mitte kui James Barri sõpra. Mis aitas soodsamat õhustikku luua. Siis jättis ta Reacheri sinna. Kuriteopaigauurija oli tõsise moega neljakümneaastane, kelle nimi oli Bellantonio. Nimi oli ülevoolavam kui mees ise. Ta oli pikka kasvu, tõmmu, kõhn ja vimmas seljaga. Ta oleks võinud olla surnumatja. Ja ta kahtlustas, et James Barr tunnistab end süüdi. Ta ei lootnud kohtus esineda. See oli selge. Ta oli tõendite jada politseigaraaži eraldatud orvas loogilises järjestuses pikkadele laudadele välja ladunud, et anda külalistele etendus, mis pidi vandekogu ees ära jääma.

      Valged lauad olid sööklastiilis pukkjalgadega ja palistasid garaažiorva ringikujuliselt. Nende kohale olid horisontaalselt rivistatud korgipuust tahvlid, kuhu oli kinnitatud sadu prinditud paberilehti. Iga paberileht oli kaitsvas kileümbrises ja need kirjeldasid juuresolevaid tõendeid. Keskele jääval ruudukujulisel alal oli laudade vahel tihedalt lõksus James Barri beež Dodge Caravan. Orv oli puhas ja kalkide torukujuliste päevavalguslampidega heledalt valgustatud, kaubik mõjus seal hiiglasliku võõrkehana. See oli vana ja määrdunud, lehkas bensiini, õli ja kummi järele. Külguks oli lahti lükatud ja Bellantonio oli ühe tule sättinud nõnda, et see säras kaubiku sisemusse vaibale.

      „Pilt avaldab muljet,” ütles Reacher.

      „Parim kuriteopaik, mida olen uurinud,” vastas Bellantonio.

      „Eks võtame siis sammhaaval.”

      Bellantonio alustas liikluskoonusest. See seisis jõupaberi ruudul, nägi välja suur ja veider ja sobimatu. Reacher märkas koonusel sõrmejäljepulbrit ja luges ülestähendusi selle kohal. Barr oli seda kahtlemata puudutanud. Ta oli sellest parema käega kinni haaranud, tipu lähedalt, kus koonus oli kitsas. Rohkem kui korra. Olid sõrme- ja peopesajäljed. Need klappisid nagu nalja. Ühtelangevusi oli hoopis enam, kui kohus nõudis.

      Parkimisautomaadi mündil ja padrunikestal samuti. Bellantonio näitas Reacherile laserprinteriga trükitud väljavõtteid parkimismaja videolt, kus kaubik saabus vahetult enne sündmust ja lahkus taas kohe pärast seda. Näitas Dodge’i sisemust, näitas kaubiku vaibalt pärit kiude, mis avastati värskelt hiljuti valatud betoonilt, näitas koerakarvu, teksariide kiude ja vihmamantli niite. Näitas Barri kodust võetud ruudukujulist kaltsuvaipa ja kuriteopaigalt leitud sellega sobivaid kiude. Näitas kõrbesaapaid ja kuidas kautšukist tallad on ideaalne teisaldusmehhanism. Näitas, et kuriteopaigalt leitud tilluke kummipuru klapib värskete kriimustustega saapaninadel. Näitas tsemenditolmu, mis oli sattunud Barri koju ja mida oli avastatud garaažist, keldrist, köögist, elutoast ning magamistoast. Näitas parkimismajast võrdluseks võetud proovi ja laboriaruannet, mis tõestas, et tolm on üks ja seesama.

      Reacher silmitses hädaabikõnede ja politseiautode raadioside üleskirjutusi. Heitis siis pilgu kuriteopaiga protokollile. Algne patrullpolitseinike sooritatud vaatlus, Bellantonio kriminalistiderühma uuring, Emersoni mõttevälgatus parkimisautomaadi kohta. Seejärel luges ta vahistamisraportit. See oli välja prinditud ja nööpnõeltega kõige muu kõrvale kinnitatud. Erirühma taktika, magav kahtlusalune, tuvastamine juhiloa põhjal, mis oli pükste taskus rahakotis. Parameedikute läbivaatus. Koera äraviimine koerarühma politseinike poolt. Riided kapis. Saapad. Tulirelvad keldris. Ta luges tunnistajate ütlusi. Keegi merejalaväe värbaja oli kuulnud kuut lasku. Mobiilioperaator oli hankinud salvestuse. Lisatud oli graafik. Hall helilaik kuue järsu ülessööstva joonega. Nende muster vasakult paremale klappis sellega, mida Helen Rodin oli enda sõnul kuulnud. Üks, kaks-kolm, paus, neli-viis-kuus. Graafiku vertikaaltelg tähistas heli tugevust. Lasud olid salvestusel nõrgad, aga selged. Horisontaaltelg tähistas ajavahemikku. Kuus lasku vähem kui nelja sekundiga. Neli sekundit, mis olid linna jaoks pöördelised. Mõneks ajaks igatahes.

      Reacher vaatas püssi üle. See oli läbipaistvasse kileümbrisesse pitseeritud. Ta luges selle kohale kinnitatud raportit. Springfield M1A Super Match, kümnelasuline salv, neli padrunit alles sees. Kõikjal Barri sõrmejäljed. Kriimustused eesmisel puitosal sobisid kuriteopaigalt leitud lakikübemetega. Rikkumata kuul, mis avastati basseinist. Ballistikalabori raport, mille järgi kuul klappis püssi toruga. Teine raport, mille järgi padrunikest klappis kestaheitjaga. Lollikindel värk. Asi lahendatud.

      „Okei, aitab,” ütles Reacher.

      „Tase, mis?” küsis Bellantonio.

      „Parim, mida olen näinud,” vastas Reacher.

      „Etem kui saja pealtnägija tunnistus.”

      Reacher naeratas. Kuriteopaigauurijate lemmikväljend.

      „Kas siin on midagi, millega te rahul ei ole?” päris ta.

      „Mulle meeldib kõik,” ütles Bellantonio.

      Reacher piidles oma peegelpilti Dodge’i tumedaks toonitud aknal. Mustal klaasil paistis tema uus särk hallina.

      „Miks Barr liikluskoonuse maha jättis?” küsis ta. „Selle oleks võinud hõlpsasti kaubiku tagaruumi visata.”

      Bellantonio vaikis.

      „Ja miks ta parkimise eest maksis?” jätkas Reacher.

      „Ma olen kriminalist,” ütles Bellantonio. „Mitte psühholoog.”

      Nüüd tuli Emerson tagasi ja seisatas läheduses, Reacheri alistumist oodates. Reacher andis kõhkluseta alla. Ta vahetas nendega käepigistuse ja õnnitles neid eduka juurdluse puhul.

      Ta jalutas tagasi, ühe kvartali põhja poole ja neli kvartalit itta, seades sammud kiirteesilla alt mustast klaasist tornhoone juurde. Kell oli viis läbi ja päike paistis selja tagant. Ta jõudis väljakule ja nägi, et purskkaev töötab endiselt ning basseini on lisandunud tolli jagu vett. Ta möödus NBC embleemist, sisenes ja sõitis liftiga üles. Ann Yanni ei andnud näole. Valmistus ehk kella kuuesteks uudisteks.

      Ta leidis Helen Rodini pruugitud kirjutuslaua tagant.

      „Vaadake mulle silma,” ütles ta.

      Helen vaatas.

      „Valige ise klišee,” lausus Reacher. „Tõendid on raudkindlad, vettpidavad, kuldaväärt. Pihtas-põhjas.”

      Helen vaikis.

      „Kas te näete mu pilgus kahtlust?” küsis mees.

      „Ei,” ütles Helen. „Ei näe.”

      „Nii et hakake psühhiaatritele helistama.