Provintsiarst. Peeter Urm

Käed olid jumal tänatud korras, määrdunud küll, aga küllap oskasid nad veel midagi. Hinnov vaatas oma käsi ja noogutas naeratades pead. Lauast mööduv ettekandja silmitses teda võõristades. Aga Hinnov tundis ennast hästi. Hea oli korraga olla, igasugu mõtted kippusid pähe, riivasid, haakusid ning põgenesid jälle. Nelli on hea, aga imelik naine ja tal pole kedagi. Temal, Hinnovil, ka ei ole, kuigi on abielus. Miks ei jätnud Olga endast ühtegi teadet? Olga arvab, et ta on surnud, külma Siberi mulla all. Niipalju aega on möödas ja mitte kedagi … ihuüksi ning su käed ei tee enam kellelegi head, ei suuda enam midagi … Nüüd algab masendus. Hinnov tundis seda tuttavlikku sogast tuska endasse valgumas. See on depressioon, mille pead võitma. Peab minema hakkama … kohe, kohe … imelik, jalad ei kanna. Väsimus on nagu nõrkus ja sa vajud kuhugi. Sügavik kutsub, pikk langemine tema süles, aga meeled on teravad. Kõik liigub sinus meeldivalt, valgub ta suunas, kui ainult mitte see äraandlik keha … Nüüd on tumenemine, pimedus ning hääled kõrval, mis kui ripuksid selles …

      „Kurat, mis tal hakkas? Raske on, raisk … viime ta kuhugi. Võta kinni, see on doktor. Mis doktor, teed nalja või? Võta kaenla alt. Ei saa teda jätta võmmide kätte … Kurrat, ehk annab otsad ära? Tõesti doktor? Kirurg neh … vaata seda armi, tema ise tegi … vahi raiska, tõesti … noh, kaenla alt … üks, kaks … mis sa ise tuigud, raisk … läksime, noh …” Imelik udu taganeb, mustav pimedus ahmib ta endasse. Nüüd tikivad end sellesse ergalt siravad tähesilmad. Ta näeb kuud enda kohal. Selg ei tunne kivisid, kuid ta aimab, et lebab ja suveöö on ta kohal. Soe öö ning jälle on kerge hingata. Miski raske, mis äsja rõhus, on nihkunud kehalt. Jah, need on tähed, nüüd näeb ta selgelt.

      „… Elab, elab jah … vaata …”

      Keegi kummardub tema kohale, keegi uurib teda, aga tema naeratab vastu, rõõmus oma vabanemises.

      Jalgade ees kõnniteel kollendasid langenud lehed. Puhtad, vihma poolt äsja pestud, oma pehmuses justkui elusad, katsid nad Toomemäe nõlvu. Siin ja seal oli luud ja reha nad kuhilatesse pühkinud, mida tuul nüüd soris. Ta oli end külmetanud, kurk oli valus ning aeg-ajalt raputasid köhahood keha. Tõstnud kuuekrae üles, surus Hinnov käed taskutesse ning jätkas teed. Ta oli alla käinud, kohutavalt alla käinud, teadis ning ise tundis seda, aga pigem tekitas see tülpimust. Miski tema elus ei omanud praegu erilist tähtsust. Eile õhtul olid nad rääkinud sellest Nelliga. Nainegi kinnitas sedasama. Nad olid joonud punapeaga tolle toodud konjakit ning imestasid ta närvilisuse üle. Punapea oli neist ainus, kellel miski omas tähtsust. Punapea oli rääkinud loost, mida nad pidid uskuma ning kinnitama, kui neilt küsitakse. Punapea rääkis seda mitu korda üle, aga nad muigasid ning noogutasid Nelliga teineteisele pead, sest see kõik oli naeruväärne. Võib-olla oli punapea närviline advokaadi pärast, too oli võetud mingi tehingu pärast kinni.

      Advokaat oli viimasel ajal muutunud ja ehk see tegigi talle halba. Sest kui sul oli kõik ükskõik, siis ei pruukinud sa käia toas närviliselt edasi-tagasi ning tõsta sinna ja tänna oma kohvreid. Muutus advokaadi juures oli hämmastanud neid kõiki. Ta oli lõpetanud joomise, üüris korteri ning hakkas kandma puhtaid särke. Ja alatasa arutasid nad punapeaga midagi omavahel. Õekeste ning Hinnovigi vastu muutusid nad mõlemad upsakaks. Pigem siiski ainult Nelli ja tema, Hinnovi vastu, sest Rita oli abiellunud. Ootamatult ja ülepeakaela oli ta seda teinud. Rita ootas last. Naudinguga ja võimukalt teatas ta seda kõigile. Punapea oli algul ainult muianud ning päris irvitades isa järele. Aga Rital oli ka isa teada. Ja ühel päeval ilmus isa ise kohale. Ta näis üsna kohkunud olekuga, vist isegi üllatunud Rita uudisest. Nad võisid Ritat uskuda või mitte, aga nüüd meenus teistelegi, et olid meest varemgi näinud. Tähelepandamatuna oli ta tulnud mõned korrad mingi seltskonnaga koos ning samal kombel kadunud. Ilmselt sama tähelepandamatuna oma kiirelt paljaneva pea ning kõhna nõrgavõitu kehaga töötas ta kuskil kingsepatöökojas. Aga Rita oli teda märganud ning endale valinud. Ja nüüd vaatasid nad imestades, kuidas riiakas ropu suuga Rita teda poputas ning õrnalt lobisedes tema ümber keerles, millest kingsepp veelgi enam kohmetunud näis. Mees jäi sinna kaheks päevaks. Teisel õhtul pidas Rita õega köögis oma viimase tüli maha. Just viimase, nii ta õele ütleski. Tüli algas sellest, et vanem õde oli palunud murelikult nooremal järele mõelda.

      „Usun, et see kõik on tore, aga Rita, kas ta saab sinuga õnnelikuks?” oli Nelli julgenud kahelda. „Ja ta on sinust palju noorem. Sellises kogenematus eas ei pane mehed palju tähele, aga hiljem tuleb see kõik ju ometi päevavalgele.”

      „Aitab …” Akna juures seisev Rita pöördus ringi ning silmitses vihaselt õde. „Aitab mind õpetamast,” sisistas ta, hääles varjamatu õelus. „Kas sa tead, palju aborte ma olen teinud, aga seda ma ei tee, mitte iialgi, kuuled? Sina pole ühtegi teinud, sest sinu viljatu keha ei vajagi neid. Ja liiga hea on ta ehk ainult sinu jaoks. Vaata ennast peeglist, mis iludus sa enam oled? Joodik, mõistad, joodik ühes kogu oma hariduse ning klaverimänguga. Minu pärast minge kõik kuradile, kogu see teie krempel. Mina lähen homme siit ära, igaveseks, ja ma ei anna teda ära kellelegi, kasvõi tapan, aga ei anna.”

      Rita oligi lahkunud nende juurest oma tulevase mehega, oli jooksnud ära nagu rott hukkuvalt laevalt. Punapeal polnud temaga enam asja. Punapea seletas neile asju, mida nad pidid teadma igaks juhuks. Istus köögis ning õpetas neid, lips ees ning kuuekäistest väljaulatuvad jämedad kahvatud määrdunud küüntega käed lõdvalt laual.

      See kõik meenus Hinnovile sel hetkel, kui ta nägi kinnist furgoonautot maja ees ning peatus üllatunult, et seda silmitseda. Ei, kõik polnud siiski ükskõik. Ta ei suuda kunagi rahulikult vaadata ühtki taolist kinnist kongautot. Miski jaheneb, tardub rinnus, kogu sinu eelnev elu kägarduks kui ainsaks puntraks. Ta surus käed sügavale taskutesse ning ootas. Juhipoolsele aknaklaasile toetus vormikuues õlg. Võib-olla seisis auto juhuslikult seal, ehk astus piirkonnavolinik õekeste juurde sisse? Kuigi too polnud käinud enam mõnda aega. Küllap sai oma ülemuste käest pähe, olid arvanud õekesed. Ei, auto näis selleks liiga ähvardav, liiga tõeline üheks tavaliseks lõbusõiduks. Punapea ja advokaat olid midagi ette võtnud ja advokaat oli kinni võetud? Küllap oligi see nii ja nüüd tulid nad teiste järele. Võib-olla ka tema järele? Ja juba olid jalad justkui iseenesest ümber keeranud ning Hinnov läks tagasi. Läks kangekaelselt ületades nõrkust, toetus siis seljaga vastu tänavaäärset maja ning puhkas. Kuid jalad ei suutnud enam sedagi, ta tundis neid värisevat all ning vajus aeglaselt istuma otse majaäärsele tänavasillutisele. Kogu keha oli justkui halvatud. Vaevu sõrmi liigutades kobas ta taskus sigaretikarpi ning suutis alles kolmanda tikuga süüdata suitsu.

      „Ma ei oska midagi soovitada,” ütles Lange. Lange oli kuulanud teda. Pilk põrandale suunatud, ootas ta vaikides, kuni Hinnov rääkis. „Ma ei oska midagi soovitada, kui sa seda minult ootad,” kordas ta rahulikult, „ma ei õpeta kunagi inimest elama, igaüks valib ise oma tee.”

      „Sa ju tead, ma käisin kõik haiglad läbi.”

      „Tean, aga polikliinikud, kasvõi vanadekodud ja koolid – igal pool töötavad ju arstid. Ja seal on neist tihti terav nappus. Millestki peab ju alustama.”

      „See ei loe, neil võivad puudu olla pooled arstid, aga nad vaatavad mulle otsa ning kinnitavad, et kohta ei ole.”

      „Loomulikult, sest sa ei tekita usaldust. Sellisesse, kes ei käitu nagu arst, ei näe välja nagu arst, ei usu mitte keegi. Kõige hullem, sa vist ka ise ei usu. Te toote sealt midagi endaga kaasa. Nagu odav hinnalipik ripub see teil kaelas. See tuleb maha võtta, aga teha võite seda ainult teie ise.”

      „Lange, mida ma peaksin tegema? Hästi, mida sina teeksid minu asemel?”

      Lange istus teisel pool lauda ning vaikis. Lükkas siis hajameelse liigutusega laual lebava sigaretipaki Hinnovi suunas. „Ma ei tea, võib-olla sedasama,” sõnas ta, „laseksin kõigel minna. Ma olen alati imestanud nende osavust, kuidas nad suudavad seda? See jääb teile külge. Aga olgu, ma olen väsinud ning mu pea valutab. Kui tahad, suitseta ja mine pese end puhtaks. Ma ei kannata seda haisu.”

      See kõik näis imelik tema ümber – avar vannituba, rippuvad froteerätikud ning valge lõhnaseep. Lahti riietudes silmitses Hinnov pikalt peeglist oma habemetüügastes, kõhnunud nägu. Seegi tundus ebareaalne nagu asjadki tema ümber. Ta keeras