Luksuslik elu. Jens Lapidus

aimad, kellele sa peaksid lähenema?”

      Hägerström ootas. Sisseimbuja kursuse oli ta muidugi läbinud, aga ainult ühe. Tal polnud aimugi, kellele ta Torsfjälli meelest peaks lähenema. Siis mõtles ta Torsfjälli pikale selgitusele. Kokaiini ja amfetamiini teekond Rootsi. Jugoslaavlaste võrgustik, Radovan Kranjic – ristiisade ristiisa. Hägerström serbia keelt ei oska ja kultuuri ei tunne. Peas kerkisid esile teised nimed. Operatsioon „Lumesadu”: Rootsi politseiajaloo suurimaid haaranguid. Mrado Slovovic. Nenad Korhan. Abdulkarim Haij. Kummaline lind: Johan, JW, Westlund.

      Tükid sobitusid paika.

      Ta sõnas: „Te tahate, et ma läheneksin JW-le.”

      „Täpselt nii. Ma tahan, et sa hangiksid infot Johan Westlundilt ja tema ringkonnalt.”

      „Ma saan aru, teie arvates ma sobin, sest JW mängis stockholmlast, ehkki tegelikult on pärit Norrlandilt. Teie arvates sobin ma, sest minu taust klapib JW sooviga jõuda Stureplani ümbruse peolõvide hulka. Teie arvates tahab ta minuga tuttavaks saada ja mina jõuan talle niimoodi naha vahele. Mul on ainult üks küsimus: miks teil sisseimbujat üldse vaja on?”

      Torsfjäll vastas: „See pole tavaline ülesanne. Me tahame, et sa töötaksid JW osakonnas kriminaalhooldajana. Kriminaalpolitsei kahtlustab, et ta kasutab praegu sealt mingil moel muulana ühte menti, Christian Staret.”

      „Ma kuulen, et te olete asja üle põhjalikult järele mõelnud.”

      „Ma tavaliselt teen seda,” vastas komissar, saamata aru irooniast Hägerströmi kommentaaris.

      Siis ütles ta: „Üks asjaolu on veel, mis su äärmiselt sobivaks muudab.”

      „Milline?”

      „Sul pole lapsi, sa oled üksi.”

      „Ei vasta tõele, mul on Pravat.”

      „Ma tean. Muidugi on sul Pravat, sinu kasupoeg. Aga mitte paberites. Hooldamisõigust sul enam pole. Ümbritseva maailma jaoks oled sa üksik, lastetu.”

      Torsfjäll jäi vait. Hägerström mõtles, kas komissar ootab vastust juba praegu.

      Komissar tõstis jala üle põlve. „Väljas käib sõda.”

      „See ei ole sõda.”

      Esimest korda nende jutuajamise jooksul kadus naeratus Torsfjälli näolt. Ta küsis: „Miks?”

      Hägerström nentis: „Sest sõjal on lõpp.”

      Torsfjäll sõnas aeglaselt: „Sul on täiesti õigus. Ja just sellepärast sa sobidki. Kui vastu ootust miski viltu läheb, siis ei proovi keegi sinu poega rünnata. Keegi ei näe, et sul on poeg. Sinust paremat me ei leia. Sinust paremat pole olemas.”

      3

      Natalie ootas segaste tunnetega. Täna õhtul kohtub Viktor esimest korda ema ja isaga. Suur asi juba iseenesestki, aga veel suurem asi oli, et Viktor tuleb nende juurde koju. Tuleb ja istub nende nahkdiivanil, näeb kaunistusriba lae servas ning büste, mis isa endast ja emast teha lasi. Ta tohib lonksata nende teed ja kindlasti pakutakse talle rakia’t. Ta tohib vaadata ema potililli ja naerda kuninga pildi üle, mille ema riputas raamituna WC-sse, kus õhupuhastajate lõhnamüür on nii tihe, et vaevalt pääsed sisse.

      Aga esmajoones: kõige suurem asi oli, et Viktor kohtub isaga.

      Nagu ISAGA.

      Natalie tuli mõni nädal tagasi Pariisist. Ta oli Pariisis olnud pool aastat. Õppis kaks päeva nädalas prantsuse keelt ja ülejäänud aja töötas isa sõbrale kuuluvas restoranis, mis muide mõjus prantsuse keele oskusele paremini kui koolipingi nühkimine. Natalie tundis end restoranis paremini kui paljudes teistes kohtades. Isa võttis teda juba väiksena oma valdustesse kaasa. Kui Natalie sai viisteist täis, siis töötas ta kooli kõrvalt Stockholmi eri söögikohtades – mitte sellepärast, et rahast oleks puudu olnud, vaid sellepärast, et isa meelest pidi Natalie õiget asja tegema. Kõigepealt töötas ta suurema osa ajast ettekandjana, aga siis juba klubides baaridaamina ja sissepääsu juures kassapidajana. Viimased aastad juhtis ta Clara’s Kök & Baris nädalalõpu personali. Ta tundis seda valdkonda väljast ja seest. Aga ei soovinud sinna igaveseks jääda.

      Viktorit kohtas Natalie mõni kuu enne Pariisi minekut. Viktor oli hea kutt, kes tundis poolt linna ja kel oli õige ellusuhtumine. Ja Viktor oli ilus. Võib-olla ei olnud ta Natalie elu armastus – aga esimest korda tohtis poiss-sõber audientsile tulla. Oli tähtis, et ema ja isa õpiksid, et Nataliel võib olla kaaslane.

      Natalie läks Viktorile alla värava juurde vastu. Noormees meenutas oma X6 esiistmel kääbust. Tema auto taga sissesõiduteel roomas üles üks roheline Volvo. Hetkeks arvas Natalie, et Viktor võttis lolli peaga mõne sõbra kaasa. Aga siis kadus Volvo piki tänavat pimedusse.

      Garaažis seisid kaks isa autot, ema Renault Clio ja Natalie enda VW Golf, kingitus tema kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks. Viktor pidi auto välja jätma. Rehvid krudisesid kruusal. Viktor võttis ühe käe roolilt ja lehvitas Nataliele.

      Ema ootas neid hallis. Ta kandis Dries Van Noteni peaaegu läbipaistvat pluusi ja musti pükse. Pükstel G-kujulise pandlaga Gucci rihm.

      Ema astus Viktorile vastu. Tema rõõmsaim nägu. Kõige laiem naeratus.

      „No tere, Viktor, nii tore sinuga kohtuda. Me oleme sinust njiii palllju kuulnud.”

      Ema kummardus ettepoole. Tema nägu vastu Viktori nägu. Tema suu Viktori põse vastas. Viktor jäi sekundi võrra liiga kauaks pidama, pole tervitustseremooniatega harjunud. Aga lõpuks sai aru. Musitas ema peaaegu õigesti põskedele – tegelikult peaks paremale põsele olema kaks musi, aga käis kah.

      Nad läksid isa raamatukokku.

      Radovan istus oma nahktugitoolis, nagu tavaliselt. Tumesinine bleiser. Heledad velvetpüksid. Kuldsed mansetinööbid peremärgiga – isa oli selle ise kujundanud – käänuline K, selle kohal kolm krooni. Nüüd nende perekonna vapp.

      Raamatukogu seinu kattis tume tapeet. Seina ääres seisid madalad raamaturiiulid. Riiulite kohal: raamitud kaardid, maalid ja ikoonid.

      Euroopa ja Balkan. Ilus sinine Doonau. Kosovo lahing. Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Ajaloolised kangelased. Karađorđe portree. Püha Sava. Kõige rohkem – Serbia ja Montenegro kaarte.

      Ema peaaegu lükkas Natalie sisse, üks käsi neiu nimmel. Isa tõusis Viktorit nähes püsti.

      „Ah et sina oledki siis minu tütre poiss-sõber?”

      Isa surus Viktori kätt.

      Viktor sõnas: „Kui meeldiv raamatukogu.”

      Radovan istus tagasi tugitooli. Ei vastanud. Võttis ainult kõrvalseisvalt laualt pudeli ja valas kahte klaasi. Rakia – nagu oligi oodata.

      „Võta istet. Õhtusöögiga läheb veel natuke aega.”

      See oli isa viis öelda, et ema võib nüüd kööki minna ja edasi toimetada.

      Viktor istus teise tugitooli. Sirge selg, isegi natuke ettepoole kallutatud. Ta paistis tähelepanelik, ootevalmis.

      Natalie pöördus ümber. Sulges hetkeks silmad.

      Läks välja.

      Isale meeldis hea toit. Natalie meenutas korda, kui isa ja ema käisid tal Pariisis külas. Laupäeval üürisid nad auto ja sõitsid Champagne’i maakonda. Pärastlõunal jõudsid nad hotelli väikeses ehedas külakeses. Puust vastuvõtulett, valge triiksärgi, musta vesti ja suurte vuntsidega vana portjee. Toad olid väikesed, punase põrandakattega, voodid nagisesid. Vaade avanes kilomeetrite kaugusele üle viinapuuväljade.

      Isa koputas uksele ja torkas pea sisse. Ütles serbia keeles: „Konnake. Me hakkame sööma. Ma panin laua siin juba kaheksa nädala eest kinni. Ma arvan, et neil on üsna hea toit.”

      „Kaheksa nädala eest? Täitsa haige ju.”

      „Oota selle jutuga, kuni oled ära söönud.” Isa naeratas ja pilgutas talle silma.

      Pärast