Luksuslik elu. Jens Lapidus

tüübid: nahkvestid nagu mustad mundrid. Ühe protsendi märgid, MC Swedeni rinnamärgid, rinnal ja seljal kiri „The Fat Mexican”. Kaelal, käsivartel, silmade ümber tätoveeringud. Mõnda tüüpi Jorge tundis. Kohvikupidajad just mitte, aga normaalsed kutid. Aga ta muidugi teadis, mida üheksast-viieni-mehed neid nähes mõtlevad. Umbes nagu oleks see vestil plinkivate tähtedega kirjas – üks tunne: hirm.

      Ta kõndis Babaki juurest minema.

      Nägi lava kõrval nõbusid ja sugulasi. Kobarates väikesed vinnilised Babaki koopiad. Nende jaoks oli võimalus olla samal peol koos poole Bandidos MC Stockholmiga, olla seal koos tõeliste staaridega.

      Üks tüüp tuli Jorge poole. Siluett nagu ahvil. Ülilaiad õlad, käed ulatusid poole reieni. Kutt: anaboolselt lihases, aga jalad oli ilmselt ära unustanud – need paistsid all nagu kaks kõrt.

      See oli Peppe. Oma jope Österåkeri vangla ajast.

      Jorge polnud teda sellest ajast peale näinud.

      Peppe kandis vesti. Vasakul pool rinnal sõna Prospect. Paistis, et hakkab tähtsamate hulka jõudma.

      „Tere, vennas!” Nad embasid. Jorge ettevaatlik, et Peppe vesti ei puutuks. Üheprotsendimeeste reegleid ei maksa rikkuda.

      Peppe sõnas: „No kuidas läheb, vennas? Pappi tuleb?”

      Kutt kindlasti üdini rassist, aga ikkagi – tema miljonärrootsi keeles oli võnget. Jorge naeris. Tüübi naljasoon oli endine.

      Jorge vastas: „Juhtub, vennas, juhtub.” Ta hääldas sõna vennas samamoodi nagu Peppe. Siis ütles: „Ma vaatan, et sa oled omale vesti muretsenud.”

      „Sa ei kujuta ettegi, kui palju rulli sellega tuleb. Täitsa haigelt.”

      „Vest on siis seljas ikka?”

      Peppe tegi kivinägu.

      Jorge hakkas midagi ütlema. Jäi vait. Vaatas Peppet. Tüüp vahtis vastu.

      Lõpuks: „Sellega ära nalja tee.”

      Jorge viskas käega. Mõni mees võtab oma värvi liiga tõsiselt.

      Kümme sekundit hiljem oli Peppe nägu jälle naerul. „Nahk ei ole voodis minu teema. Aga sa käeraudu oled proovinud? Päris kena, kas tead.”

      Nad irvitasid koos.

      Bandidose sõber vahetas teemat, rääkis muust. Nutikatest skeemidest ehitusel. Käibemaksupettustest, arvevabrikutest, mustadest palkadest. Jorge noogutas kaasa. Jutt oli huvitav. Jutt oli tähtis. Ta kaalus isegi, kas küsida Peppelt abi jugoslaavlastega hakkamasaamiseks. Samas teadis reeglit: oma sitaga tegeleb igaüks ise.

      Ja kogu aeg: ta ei saanud mõtteid eemale homselt.

      Homme.

      Jorge keerutas oma vahuveiniklaasi.

      Järgmisel päeval. Kottis tunne silmade all. Pohmakavalu peas. Hingeõhk nagu süütevedelikku kastetud sitavorst. Ikkagi: mingit sorti rahunemine. Oma parima sõbra Mahmudiga. Teel Södertäljesse. Teel võib-olla kõige tähtsamale kohtumisele J-boy elus.

      Kell oli pool kolm. Jorge ja araablane oma autos. Või õigupoolest: auto kuulus kohvikufirmale. Üks vähestest eelistest: firma nimele saab nii palju asju osta. Mobiiltelefone, arvuteid, filme, 3D WiFi Full LED telekaid. Umbes nagu kõike, nii nad vähemalt arvasid. Aga maksuamet ei arvanud, nagu kogemused näitasid.

      Nad olid teel millegi suure poole. Bandiitide reitingus suure asja poole. Betooni pealt pärit edulugusid oli palju: Hallunda rööv, Arlanda ots, helikopterirööv. Ja kõik teadsid, et enamikul puudub plaan, et ainult vähestel on retsept. Aga Jorge sebis ligipääsu.

      Nüüd olid nad teel ühe sellise juurde. Ühe sellise juurde, kes teab, kuidas asjad käivad. Asjade aju juurde.

      Oli sadama hakanud, talvel libises ots käest.

      Mahmud lülitas istmel soojenduse välja. „Kottidel hakkab palav, steriilseks võib nii jääda.”

      „Mis, tahad isaks saada või? Kelle sa paksuks paned siis? Beatrice’i?”

      Mahmud pööras pead. „Beatrice oskab hästi kohvi müüa, aga emaks ta vist küll ei kõlba.”

      „Ega ta, kurat, kohvi ka ikka müüa ei oska. Peaks uue võtma.”

      „Jah, aga mitte liiga ilusa, ma ei saa sellega hakkama.”

      Nad möödusid Ikea kaubamajast. Jorge mõtles oma õele. Paola armastas Ikead. Ta üritas kodu kujundada. Panna üles raamaturiiuleid, mille puhul võttis sada aastat, et aru saada, kuidas neid kokku kruvida, kuidas naelutada raamitud plaate seintele, millelt kinnitused paari tunni pärast alati lahti tulid. Üritas elu ehitada. Sulanduda. Aga kuhu ta oma arust sellega jõuaks? Ta võib küll üritada svensson olla, aga see svenssoniks ta ei muutu.

      Paola on naiivne. Ikkagi: Jorge armastas teda ja Jorgitot rohkem kui kasulik oli.

      Mahmud jahvatas ikka Babaki eelmise õhtu peost. Milline strippar kõige ilusam oli, kas skooris Robert või Tom, kas pappi tuleb rohkem Babakile või Peppele – Jorge ei jaksanud kuulata, kogu aeg see iraanlase ülistamine.

      Akna taga: Tumba linnalähirongide jaam. Tee kohal rippus silt:

      Alby. Mahmud keeras jälle pead: „Seal eemal on minu kant. Sa ju tead.”

      „Nalja teed või? Sinul on ju pool keret Alby ja punase metrooliini nime täis tätoveeritud. Muidugi tean.”

      „Ja nüüd läheme Södertäljesse, see on peaaegu minu kant, see ka.”

      „Ja siis? Sa oled seal varem olnud.”

      „Mõtle kui ma äkki tean seda kutti, kellega me kokku saame.”

      „Ei usu. Denny hüüab teda Soomlaseks. Või sa tead peale Tom Lehtimäki veel mõnda soomlast?”

      „Ei, aga äkki ta ei olegi soomlane. Äkki ta on lõuna poolt. Tead küll, paar aastat tagasi oli igavene jama. Gängisõda Eddie Ljublici ja tema vendade vastu. Nii et kui Soomlane sealt on, siis ta äkki oli sõjas ka. Ja siis on viiskümmend prossa võimalust, et ta oli valel poolel. Et ta oli türadega ühes pundis.”

      „Mis mõttes viiskümmend prossa? Nii suur see oht ka ei ole.”

      „Jah, aga ikkagi. Ta kas oli türadega kampas või siis mitte, kaks võimalust ainult ongi. Üks või teine, see teeb ju viiskümmend-viiskümmend. Nii et minu meelest saab ikka öelda, et viiskümmend prossa.”

      Jorge irvitas. „Sa oled ikka hea mees küll.”

      Samas: peas rida küsimusi. Kellega nad õigupoolest kokku saavad? Kuidas nad teavad, et tegemist pole sisseimbunud politseinikuga? Kas temaga tuleks mingit diili? Ja kui ei tule, mida nad siis maksuameti ja jugoslaavlastega teevad? Rootsi riik ja allilm kippusid kohvikuäri perse keerama.

      Auto soojendus pritsis häält. Kojamehed kiiksusid.

      Võib-olla: teel elu suurima asja poole.

      Võib-olla: teel uue alguse poole.

      Kakskümmend minutit hiljem. Södertälje. Eeslinn, kuhu nad kordamööda hommikuti sõitsid. Koht, kus vasakäärmuslased toidupoode põletasid, Ronna noored automaatidega politseimaja tulistasid, X-team Süüria vennaskonna vastu sõdis ja leivatööstused pehmeimat ciabatta’t põhjapool Itaaliat küpsetasid. Linn, kust Suryoyo TV ja Suryoyo Sat üle kogu maailma telepilti saatsid, koht, mida tegelikult kutsutakse Väikeseks Bagdadiks.

      Södertälje: koht, kus kuulu järgi plaanitakse üle poolte raharöövidest.

      Nad jätsid auto parkimismajja jalakäijate tänava taha keskusesse.

      Mahmud võttis jalgrattaluku.

      Jorge küsis: „Mis sa teed?”

      „Kuule, siin on Södertälje, iga teine siin sündinud põnn on jalgpalliproff ja iga teine autovaras.”

      „Noh, aga me käime ju iga päev siin.”

      „Aga mitte täpselt siin. Mitte keskuses.”

      Jorge