Lihtne moodus lõpetada suitsetamine. Allen Carr

lõks, mille inimene ise looduse abil on leiutanud. Mis vägi meid sinna ajab? Tuhanded ja tuhanded on seal juba ees. Suitsetajad ise hoiatavad noori, et see on räpane ja vastik harjumus, meeletult kallis ja hävitab lõpuks lõksusattunu. Hoiatusest hoolimata ei usuta, et suitsetajad ei naudi oma pahet. Ja kui haletsusväärne on veel see, et algul tuleb kõvasti pingutada, et tubakast sõltuvusse sattuda!

      Tegelikult on see ainuke lõks, millel pole peibutist, pole seda tükikest juustu hiire jaoks. Lõksu ei meelita mitte sigareti suurepärane, vaid hoopis selle vastik maitse. Kui esimene suits maitseks suurepäraselt, hakkaksid lööma häirekellad ja meie kui intelligentsed inimolevused mõistaksime, miks maksab pool täiskasvanud elanikkonnast järjekindlalt hingehinda iseenda mürgitamise eest. Kuid kuna esimene suits on hoopiski vastik, siis on iga noor veendunud, et ta ei lange iial sõltuvusse ja et ta võib iga kell sellest loobuda.

      Tubakas on ainuke uimasti, mis tegelikult ei lase kasutajal oma eesmärki saavutada. Poisid alustavad suitsetamist tavaliselt sellepärast, et paista mehelikumana, olla nagu Humphrey Bogart või Clint Eastwood. Seda küll öelda ei saa, et sa end mehiselt tunned, kui oma esimest suitsu tõmbad. Vaevalt söandad suitsu alla tõmmata, ja kui tõmbad liiga palju, hakkab sul pea ringi käima ja süda läheb pahaks. Ainus, mida tahad, on poiste juurest minema saada ja see jälkus minema visata.

      Tüdrukute eesmärk on näida moodsa elukogenud naisena. Me kõik oleme näinud, kui naeruväärsed nad on sedasi väikeste mahvidena suitsu pahvimas. Kui tuleb aeg, mil poisid ongi tõeliselt mehised ja tüdrukud elukogenud, soovivad nad, et poleks iial suitsetama hakanud. Mind huvitab, kas suitsetav naine saab üldse näida elukogenud või tekitavad sellise mulje sigaretireklaamid. Mulle tundub, et kui naine hakkab suitsetama, siis polegi seal mingeid vaheastmeid, vaid temast saab kohe üks suur tossaja, nikotiinisõltlane.

      Edaspidi püüame kogu ülejäänud aja endale seletada, miks me suitsetame, hoiatame oma lapsi selle pahe eest ning mõnikord püüame sellest vabaneda.

      Lõksu tööpõhimõte on järgmine: me püüame end sellest vabastada vaid siis, kui meil läheb elus halvasti, kas teeb muret tervis, rahapuudus või tunned sa end miskipärast eemaletõugatuna.

      Kohe, kui oleme suitsetamisest loobunud, suureneb meie stress veelgi rohkem (nikotiinipuudus tekitab vaevusi), pingemaandajat (vana abimeest, sigaretti) me aga kasutada ei saa.

      Piinelnud paar päeva, otsustame, et oleme valinud vale aja: peame ootama pingevaba perioodi. Niipea, kui see saabub, kaob aga ka põhjus suitsetamisest loobuda. Tegelikult sellist päeva ei saabugi, ja ennekõike sellepärast, et meie meelest muutub elu järjest pingelisemaks: me lahkume vanemate kaitsva tiiva alt, algab oma kodu loomine, tulevad laenud, lapsed, üha enam vastutusrikkamad töökohad jne, jne. Kuid ka see on vaid illusioon. Kõigi inimeste kõige kriitilisemad eluperioodid on hoopiski varajane lapsepõlv ja murdeiga. Meie vastutustunne suureneb, mitte stress, aga me kipume need kaks asja segi ajama. Tuleb rõhutada, et suitsetaja muudab kohe oma elu pingelisemaks, sest tubakas ei lõdvesta ega leevenda stressi, nagu ühiskond on püüdnud meid uskuma panna. Vastupidi: tubakas teeb närvilisemaks ja vähendab stressitaluvust.

      Isegi need, kes suudavad tubakalõksust välja murda (enamikul see õnnestub – üks või rohkem kordi elu jooksul) ning elavad õnnelikult, langevad ühel hetkel taas sinna tagasi.

      Kogu see suitsetamise värk on nagu hiigelsuurde labürinti sattumine. Kui oleme seal sees, ähmastuvad meie meeled ja kogu ülejäänud elu püüame labürindist välja pääseda. Paljudel see isegi õnnestub, kuid ainult selleks, et end hiljem taas lõksust leida.

      Mina püüdsin sealt pääseda kolmkümmend kolm aastat. Nagu kõik suitsetajad, ei suutnud ma leida teed labürindist välja. Ometi, paljude eriskummaliste asjaolude kokkulangemise tõttu, mida ma ei pea enda teeneks, tahtsin ma teada, miks oli varasematel kordadel suitsetamise mahajätmine meeletult raske, ja nüüd, mil ma lõpuks sellega tõesti hakkama sain, polnud see mitte ainult lihtne, vaid lausa meeldiv.

      Pärast suitsetamise mahajätmist sai mu hobiks ja hiljem ka tööks paljude suitsetamisega seotud mõistatuste lahendamine. See on keeruline ja paeluv mosaiik ning nagu Rubiku kuubikki peaaegu lahendamatu. Siiski on sellega nagu kõikide raskete mõistatustega: kui tead lahendust, on kõik lihtne! Mina tean, kuidas on lihtne suitsetamist maha jätta. Ma juhin su labürindist välja ja tagan, et sa sinna enam kunagi ei satu. Ainus, mida sa tegema pead, on järgida juhiseid. Kui pöörad korra valesti, on kõik edasised juhtnöörid mõttetud.

      Kordan: loobumine on kõigile lihtne, aga kõigepealt teeme kindlaks faktid. Ei, ma ei mõtle hirmutavaid fakte, neid sa juba tead. Suitsetamise pahedest on piisavalt infot. Kui see oleks sind peatanud, siis sa ei suitsetaks praegu. Ma pean silmas seda, miks me arvame, et suitsetamist on raske maha jätta. Sellele küsimusele vastamiseks peame teadma, miks me tegelikult ikka veel suitsetame.

      5.

      MIKS ME SUITSETAME?

      Suitsetama hakatakse üldiselt üsna lollil põhjusel, tavaliselt kas sõprade või ühiskondliku sisenduse mõjul. Aga miks me ka siis, kui tunneme, et oleme juba sõltuvusse jäämas, ikka edasi suitsetame?

      Tavaliselt ei tea mitte ükski suitsetaja, miks ta suitsetab. Nad lõpetaksid kohe, kui teaksid tõelist põhjust. Oma konsultatsioonidel olen seda küsinud tuhandetelt. Tegelikult vastavad kõik suitsetajad ühtemoodi, kuigi vastusevariante on lõputult. Seda konsultatsiooni osa pean ma kõige naljakamaks, aga samas äratab ka kõige rohkem kaastunnet.

      Iga suitsetaja teab oma südamesopis, et suitsetamine on rumalus. Teab sedagi, et enne sõltuvusse sattumist polnud tal mingit vajadust suitsetada. Enamik mäletab, et esimene sigaret oli kohutavalt vastik ja et suitsetajaks saada, pidi kõvasti vaeva nägema. Kõige rohkem vaevab mind see, et suitsetaja teab, et mittesuitsetajad pole elus millestki ilma jäänud ja pealegi nad veel naeravad tema üle (palgapäeval ongi seda raske mitte teha).

      Olgu pealegi, kuid enamasti on suitsetajad intelligentsed, arukad inimesed. Nad teavad, et riskivad oma tervisega ja et kulutavad elu jooksul suitsudele terve varanduse, sellepärast peavad nad oma harjumuse õigustamiseks mõistliku seletuse leidma.

      Tegelik põhjus, miks suitsetajad ikkagi suitsetavad, on kahes teguris ja nende seoses, millest räägin lähemalt kahes järgmises peatükis. Need on

      1. NIKOTIINISÕLTUVUS

      2.AJUPESU

      6.

      NIKOTIINISÕLTUVUS

      Sõltuvust tekitab nikotiin, s.o värvitu, õlisegune uimasti tubaka koostises. Inimkond ei tea teist nii kiiresti sõltuvust tekitavat uimastit kui nikotiin: sõltuvusse sattumiseks piisab ühest sigaretist.

      Iga mahv viib kopsude kaudu ajju väikese annuse nikotiini, mis mõjub kiiremini kui heroiinisõltlasele süstitud uimastidoos. Ühest sigaretist saab aga kahekümne mahviga kakskümmend uimastidoosi.

      Nikotiin on kiiresti toimiv uimasti. Kolmkümmend minutit pärast esimest mahvi sigaretist on vererõhk alanenud umbes poole võrra, tunni aja pärast on vererõhk ikka veel veerandi võrra normaalsest madalam. See seletab, miks enamik suitsetajaid suitsetab keskmiselt umbes kakskümmend sigaretti päevas. Kohe, kui suitsetaja sigareti kustutab, hakkab nikotiin kehast lahkuma ja hädasti on vaja uut sigaretti.

      Siinkohal pean purustama suitsetajate tavapärase illusiooni, mis puudutab tunnet, mis tekib, kui ollakse sunnitud olema ilma suitsuta, nn suitsunälga ja sellega seotud võõrutusnähte. Suitsetajad arvavad, et nad peavad taluma kohutavaid vaevusi, kui nad püüavad suitsuta olla (või on selleks sunnitud). Tegelikult tekitab need vaevused mõtlemine: inimene tunneb, et ta on millestki väga tähtsast ilma jäetud, talt on võetud tema nauding või tugi. Ma seletan seda hiljem lähemalt.

      Võõrutusnähud iseenesest on väga nõrgad, enamik suitsetajaid on elanud terve oma elu, ilma et nad oleks endale sõltuvust teadvustanud. Väljendit „nikotiinisõltuvus” mõistame kui lihtsalt üht halba harjumust. Enamikus suitsetajais tekitavad uimastid õudust, ent ise nad ongi ju uimastisõltlased. Õnneks on sellest uimastist lihtne vabaneda, kuid kõigepealt peab endale sõltuvust tunnistama.

      Nikotiinist