Lihtne moodus lõpetada suitsetamine. Allen Carr

– KESKENDUMINE

      STRESS – LÕÕGASTUMINE

      Mis võlurohi see selline on, et tema mõju muutub kahekümne minutiga risti vastupidiseks? Mõelda vaid, kui palju on meie elus selliseid olukordi, magamine välja arvatud, kus inimene otsustab suitsetada! Suitsetamine ei vähenda igavust ega leevenda pingeid, ei soodusta keskendumist ega lõdvestumist. See kõik on vaid enesepete.

      Nikotiin on uimasti, kuid peale selle on see ka tugev mürk ning seda kasutatakse putukatõrjevahendeis (vaata mõnest teatmeteosest). Otse veeni süstituna piisaks vaid ühe sigareti nikotiinikogusest, et kohe tappa. Õigupoolest sisaldab tubakas palju mürke, kaasa arvatud vingugaas, ja tubakataim kuulub ühte perekonda karumustika ehk belladonnaga.

      Juhul kui sa kavatsed üle minna piibule või sigarile, siis tea, et see raamat peaks aitama igasuguseid tubakatooteid tarbivaid inimesi, kusjuures arvesse lähevad ka nikotiini sisaldavad närimiskummid, plaastrid ja inhalaatorid.

      Inimene on meie planeedi kõige keerulisem organism. Ükski liik, isegi pisim amööb või ussike, ei suudaks ellu jääda, kui ta ei eristaks toitu mürgist. Tuhandeid aastaid kestnud loodusliku valiku tulemusel on meie vaim ja keha omandanud võime eristada eksimatult toitu mürgist.

      Enne sõltuvusse sattumist on tubaka lõhn ja maitse peaaegu kõigile vastumeelne. Kui sa puhud tubakasuitsu lapsele või loomale näkku, hakkab ta köhima ja turtsuma.

      Kui sa tegid oma elu esimest sigaretti, hakkasid suitsu alla tõmmates köhima, pea hakkas ringi käima või tekkis lausa iiveldus. Su organism ütles: „SA TAHAD MIND MÜRGITADA. LÕPETA.” See hetk on tihti otsustav, sest siis selgub, kellest saab suitsetaja ja kellest mitte. Ekslikult arvatakse, et suitsetama hakkavad füüsiliselt nõrgad ja tahtejõuetud inimesed. Õnnelikud on need, kelle kopsud ei talu suitsu ja kelle jaoks esimene sigaret on niivõrd eemaletõukav, et teise järele ei teki kunagi mingit vajadust. Või ka need, kes pole lihtsalt vaimselt valmis ära õppima suitsu köhimata alla tõmbama.

      Minu jaoks seisnebki just siin kogu suitsetamise traagika. Sõltuvusse sattumiseks tuleb nii palju vaeva näha! Ning just seetõttu on nii raske peatada teismelisi. Kuna nad alles õpivad suitsetamist ja sigaret on neile ikka veel vastumeelne, siis arvavad nad, et võivad lõpetada, mil iganes vaid soovivad. Miks nad meie vigadest ei õpi? Aga miks meie oma vanemate vigadest ei õppinud?

      Paljud suitsetajad usuvad, et nad naudivad tubaka maitset ja lõhna. See on enesepettus. Tegelikult harjutame oma organismi halva lõhna ja maitsega, et saaksime suitsetada. Sama on heroiinisõltlastega, kes arvavad, et nad naudivad süstimist, tegelikult naudivad nad rituaali, mille tulemusel vabanevad nad heroiini vaegusest tingitud vaevustest, mis on küllalt karmid.

      Suitsetaja õpetab ennast mitte märkama halba maitset ja lõhna, et oma uimastidoosi kätte saada. Küsi suitsetajalt, kes arvab end suitsetavat vaid tubaka lõhna- ja maitsenaudingu pärast, kas ta lõpetaks suitsetamise, kui ta ei saaks enam oma lemmikmarki ja peaks leppima mõne sellisega, mille maitse tunduks vastik. Mitte mingil juhul, vastaks ta veendunult. Ta imeks pigem vana köit, kui et keelduks suitsetamast. Tema jaoks pole vahet, kas ta hakkab ise sigarette keerama, läheb üle mentoolsuitsule, sigarile või piibule. Need teised maitsevad esialgu küll vastikult, aga kui oled sihikindel, siis harjud nendega ja need hakkavad sulle meeldima. Tõeline suitsetaja suitsetab isegi külmetuse, palaviku, valusa kurgu, bronhiidi ja kopsupõletikuga.

      Naudinguga pole siin mingit pistmist. Kui oleks, siis ei suitsetaks keegi üle ühe suitsu. On tuhandeid endisi suitsetajaid, kes sõltuvad arsti määratud jälgist tubakavastasest närimiskummist ja ometigi jätkavad paljud neist ka suitsetamist.

      Minu konsultatsioonides on mõned suitsetajad sattunud ärevusse, kui nad on saanud teada, et nad on uimastisõltlased. See on pannud neid arvama, et loobumine on nüüd veel raskem. Tegelikult on see hea kahel tähtsal põhjusel.

      1. Kuigi me teame, kui kahjulik on suitsetada, jätkab enamik meist suitsetamist, sest usume, et suitsus on midagi, mis pakub naudingut või tuge. Me kardame, et pärast suitsetamise mahajätmist tekib tühimik ning et elus tuleb ette olukordi, mis pole iial enam need, mis nad olid koos suitsuga. See on enesepettus: sigaret ei anna midagi, võtab vaid ära ning annab tagasi ainult nii palju, et tekiks illusioon. Sellest aga lähemalt edaspidi.

      2. Kuigi nikotiin on uimasti, millest sõltuvusse satutakse maailmas kõige kiiremini, ei ole see sõltuvus iial täielik. Kuna tegemist on kiiresti toimiva uimastiga, siis kulub vaid kolm nädalat, et 99 % organismi kogunenud mürgist lahkuks, ning suitsunäljast tingitud vaevused on sedavõrd leebed, et enamik suitsetajaid elab ja sureb neid isegi märkamata.

      Sa küsid õigusega, miks on paljude meelest suitsetamist maha jätta nii raske, miks nad piinlevad kuid ja jäävad elu lõpuni aeg-ajalt sigaretti igatsema. Vastuseks on teine põhjus, miks me suitsetame: meile on tehtud ajupesu. Selle kõrval on keemilise uimastisõltuvusega lihtne toime tulla.

      Enamik suitsetajaid elab terve öö suitsuta: suitsunälg ei ärata neid pea kunagi.

      Paljud suitsetajad jõuavad enne esimese sigareti süütamist magamistoast välja, paljud söövad enne hommikust, paljud lähevad kõigepealt tööle. Öösel võivad nad olla ilma suitsuta isegi kümme tundi ja see ei häiri neid, aga kui nad peaksid päeval nii pikalt ilma olema, siis kisuks nad endal karvad peast.

      Paljud suitsetajad, kes on äsja uue auto ostnud, hoiduvad seal suitsetamast. Paljud käivad teatris, poes, kirikus jm, ilma et sealne suitsetamiskeeld neid häiriks. Isegi metroorongides pole seni seadust rikutud. Suitsetaja on peaaegu tänulik, kui keegi või miski teda takistada püüab. Tänapäeval hoidub ta ka teadlikult, kuigi väikese ebamugavustundega, mittesuitsetaja kodus või vähemalt seltskonnas suitsetamisest. Tegelikult on enamikul suitsetajatel perioode, mil nad loobuvad suitsust raskusteta. Isegi mina suutsin end terve õhtu ilma suitsuta küllalt mõnusalt tunda. Viimastel aastatel enne mahajätmist ma tegelikult juba ootasin, et oleks kõik mu õhtud sellised, mil ma ei peaks end enam rohkem lämmatama (kui tobe harjumus!).

      Keemilise uimastisõltuvuse põhjustatud vaevustega saab lihtsalt hakkama isegi siis, kui oled endiselt sõltuvuses. On tuhandeid, kes teevad kogu elu aeg-ajalt vaid mõne suitsu. Nad on täpselt sama suures sõltuvuses kui ahelsuitsetajad. On selliseidki endiseid ahelsuitsetajaid, kes on oma halvast harjumusest suutnud lahti saada, kuid kes siiski tõmbavad aeg-ajalt mõne sigari ja see hoiab neid endiselt sõltuvuses.

      Nagu juba ütlesin, pole nikotiinisõltuvus peamine probleem. See vaid takistab meid jõudmast tegeliku probleemini, milleks on ajupesu. Lohutuseks väga staažikatele ja ahelsuitsetajatele võib öelda, et nendel on suitsetamist maha jätta sama lihtne kui tagasihoidlikel suitsetajatel. Ja mis eriti kummaline – neil on see isegi lihtsam. Mida kauem oled olnud pahe küüsis, seda allapoole on see sind vedanud ja seda suurem on võit, kui sellest pääsed.

      Veelgi enam võib sind lohutada teadmine, et sellised aeg-ajalt levivad kõlakad, nagu vajaks organism suitsetamise saastast vabanemiseks seitse aastat või et iga sigaret võtvat su elust viis minutit maha, ei vasta tõele.

      Ära arva, et väited suitsetamise kahjulikkusest on liialdatud. Pigem pole neile piisavalt tähelepanu pööratud, aga viieminutireegel on ilmselt ligikaudne määratlus ning kehtib vaid siis, kui oled saanud mingi surmahaiguse või lihtsalt saastad end seni, kuni sured.

      Tegelikult ei vabane su organism sellest saastast iialgi täielikult. Kui su lähedal on mõni suitsetaja, siis on seda ka õhus ja sellest saavad osa isegi mittesuitsetajad. Meie organism on aga uskumatu taastumisvõimega masinavärk, seda loomulikult eeldusel, et sa pole endale kaela saanud mõnda ravimatut tõbe. Kui sa praegu lõpetad, taastub su organism mõne nädalaga peaaegu nii, nagu poleks sa eales suitsetanudki.

      Nagu juba ütlesin, pole kunagi liiga hilja lõpetada. Olen aidanud terveks ravida paljusid viiekümnendates ja kuuekümnendates eluaastates suitsetajaid ning isegi mõned seitsmekümnendates ja kaheksakümnendates. Minu kliinikusse tuli üheksakümne ühe aastane naine oma kuuekümne kuue aastase pojaga. Kui küsisin, miks ta otsustas suitsetamine maha jätta, vastas ta, et tahab olla pojale eeskujuks. Poole aasta pärast võttis ta minuga uuesti ühendust ja ütles,