Sõdalasingli ärkamine. Meckron Seraph

see on Seadus. Seda Seadust kuulab kõik. See on Jumala sünnikink Sulle. Kui Sa tahad läbi Jumala, siis nii saab olema."

      Viimast lauset läks mul aastaid, et mõista kui lihtne ja keeruline see on.

      "Mh?" kortsutasin kulmu. Ma polnud vaimsete asjade üle palju jõudnud mõelda. Piirid spirituaalsesse maailma olid olnud minujaoks sama suletud nagu Nõukogude omad Ameerikasse.

      "Aga, Kathy, kuidas ikkagi peab tahtma siis?"

      Mulle tundus, et ingel noogutas, et võib uuesti proovida ja alustas otsast peale:

      "Tähtis on, et Sa teaksid kes Sa oled. Näiteks kui Sa tead, et oled koolipoiss, siis homne päev või nädal või aasta on Sul kuidagi seotud kooliga. Siin on tegu sellega, mida koolipoiss tahab ja Maailm pakub talle seda. Tahe pole pärit mõtetest."

      "Kust siis?"

      "Tahe, mis homset päeva loob, on pärit sügavamast "minast". See on pärit veendumusest, kes me oleme. Sinu pinnapealsed tahtmised pole täide läinud, kuna Sina ise pole veendunud, et oled see kes seda tahab."

      Püüdsin Kathy väidete üle järele mõelda, kui ta jätkas:

      "Aga kujuta nüüd ette, et oled Sõdalas-ingel. Oled Maailmapäästja. Homne maailm sõltub Sinust. Oled Kõrgemalt Poolt toetuse saanud selle teostuseks. Kõik, mida Sa tahad läheb täide. Niimoodi nagu kõik läks täide, mida Jumal tahtis. Sa ju mäletad Teda, meie Isat, eks?"

      Tundsin, nagu oleks järsku midagi suurt ja sooja esimest korda elus sisse hinganud. Midagi läks väga paika, mingi suur nähtamatu osa minust. Ma ei teadnud mis see oli. See meenutas äratundmist ja heldimust, kuid oli ka tunne, nagu oleksin kogu Maailma peale laiali sulanud.

      Ma ei rääkinud rohkem. Mäletan ainult üht mõtet tunnete ülevoolust:

      "Kui ma olen maailmapäästja, siis mul oleks vaja teada, kuidas on olukord minu ümber, kaugemal. Kas teiste inimestega on kõik korras. Kas keegi vajab mu abi… ma tahan…"

      Järgmine asi, mida mäletan, oli tormine meri, mis peksis vastu kõrgeid pankranniku seinu. See ei olnud Eesti. Tundsin, nagu oleksin unes, ainult et ma olin ärkvel! Kas ma olin seal koos oma kehaga?! Nägin ainult kuidas lendasin umbes lennukikiirusega mööda öist tormist kallast, uurimas laineid ja pankasid. Järsku olin jälle voodis ja tajusin Kathyt enda kõrval. Tundus nagu mõni aeg oleks möödunud, kuid võimatu oli määratleda kas mõni minut või tund.

      "See oli lahe!” hüüatasin sosinal. „Ma olin nagu unes, ainult et ma ei jäänud magama! Kathy!"

      "Sa tahtsid…" vastas ta. "See on üks Sinu võimetest. Inimese võimetest. Ja Sõdalas-ingel peaks seda teadma."

      Järgnevad koolipäevad läksid minust viuhti mööda nagu postimehed. Ma mäletan ainult vestlusi Kathyga. Nagu need oleksid olnud ainsat olulised asjad minu päevades.