Sõdalasingli ärkamine. Meckron Seraph

vaikne. Vaikne nagu ootusärevus minus. See tunne oli nagu helin või armumise tunne kõhus.

      Jõudsin suure pruuni kooliukseni, mis avanes lõunapoole ja hommikupäike oli seda soojendanud.

      Avasin ukse ja lasin ühe õpilase enne mind sisse. See oli miski, mida oma karbis elades, mille sildile oli kirjutatud "enesekesksus", ma varem ei teinud.

      "See ongi see tähendus!" mõtlesin sisenedes päikeseküllastest ustest.

      "Ma olen koolis, et teistele teha seda, mida ise soovin, et keegi mulle teeks."

      Mind täitis nagu kõrge pinin. Ma polnud enam ammu millegi vastu ootusärevust tundnud. Viimati oli see tunne uue ratta puhul. Nüüd tundsin seda eimillegi vastu.

      "Nii ongi," Kathiania oli minu kõrval, kui ma garderoobis jalatseid vahetasin. "Me elame nähtamatus maailmas – Sõdalasinglite maailmas – Sina ja mina."

      "Miks nii?" küsisin, unustades selle jutuajamise asetleidmise uskumatuse.

      "Sest seeme on nähtamatu puu."

      "Ma ei mõista," sosistasin ja üks kõrvalolev õpilane vaatas mind nagu oleks mu kinga sõlm mulle lahendamatu mõistatus.

      "See tähendab," jätkas Kaitseingel, "et Sõdalasingli jaoks on reaalsus see, millel on tema tunnetes ja tegemistes tähendus." Ta rääkis läbi selge kuid mõttesarnase hääle.

      Ma tundsin kui õigus tal oli. Minust möödusid päevade jooksul peegeldused, varjud ja illusioonid, mis mulle midagi ei tähendanud. Oma kurbuseks avastasin, et selle seaduse kohaselt polnud ka inimesed minu ümber reaalsed. Vähemalt mitte nii reaalsed, nagu Kathiania oli minu jaoks muutumas. Ma ei teadnud oma olemasolu tähendust, seega ei suutnud ma mõista ka millegi muu oma.

      Mingil hetkel päevast ei suutnud ma enam taluda oma elu tühjust ja armastusepuudumist, mis hiljem selgus, et oli ka üks minu loodud illusioonidest. Nii on teismelistel kombeks. Tõenäoliselt igatsesin midagi sooja, sest küsisin oma Kaitseinglilt:

      "Kathy!" mõtlesin talle hüüdnime välja. "Kui Sa oled ingel, siis sa tead igasuguseid värke, onju?"

      "Muidugi! Tean ka värke, millest värgid midagi ei tea," kuulsin helina või naeru sarnast häält.

      "Siis sa tead ka kas keegi tüdruk koolist on minusse armunud…?"

      "Meckron, milleks Sulle see?" oli vastus.

      "Lihtsalt…"

      Mõtlesin, et seda võin ikka teada ju. Otsest vastust minu ainsa küsimuse peale oli muidugi ebaküpselt üleliigne loota:

      "Kas Sa ise ei tunne?" oli hoopis vastuseks.

      "Mismõttes? Muidugi mitte. Ega ma mõtetelugeja pole."

      "Aga kui Sa ei tunne tema armastuse soojust, milleks Sulle siis on vaja teada?"

      Alul tundusid mulle Kathy küsimused ärritavana. Miks ta lihtsalt ei võinud vastata?

      Ta jätkas:

      "Isegi kui keegi Sind armastaks, tüdrukutest, siis sel poleks midagi pistmist Sinuga."

      "Kuidas palun?" oskasin ennast äärmiselt rumalaks teha.

      "Ütleme, et keegi armastab Sind," jätkas ta. "Kas Sa oled talle midagi kinkinud?"

      "Mida?"

      Ma ei teadnud kellest jutki käis.

      "Kas Sa oled talle midagi head teinud?" päris Kathy edasi.

      "Ma ei tea."

      "Kas Sa oled midagigi teinud, et keegi Sind armastaks põhjusega?"

      Kehitasin õlgu, aimates kuhu Kathy selle lumekuuliga sihib. Küsisin vastu:

      "Teiste tunded ei sõltu minust siis?"

      "Ei. Ei sõltu."

      Nõjatusin vastu aknalauda koridoris.

      Kathy jätkas:

      "Isegi kui keegi Sind armastab, ilma põhjuseta, siis sellepärast, et tal endal on õnnelik seda teha. Ta ise tahab seda tunda. See on tingimusteta armastus. Kui aga Sina õpid tundma teise inimese armastuse soojust, selle allikat tajuma, saad Sa kunagi aidata kellelgi armuda, armastada."

      "Kuidas?"

      "Aidata tal olla armastusvõimeline. Tingimusteta armastuseks."

      "Armastusvõimeline?" olin koolis õppinud küsimusi esitama.

      "Armastus on nagu taimeke," jätkas Kathy. "Ta elab ja kasvab seal, kus on tingimused soodsad. Tingimusi saab aidata luua. Seni kuni Sinu ego tahab teada, kas on kellegi vallutanud, ei suuda Sa tunda armastuse allikat."

      "Ega jah…"

      Arvasin et mõistsin. Oleks see nii olnud, oleks mul nii mõnigi hetk tulevikus rohkem päikest näinud.

      "Kas võib siis tunda seda, kui keegi sind armastab?" pärisin edasi.

      "Muidugi! Selles ju armastus seisnebki – kui Sa tunned kellegi armastuse soojust, saad Sa seda talle tagasi saates mitmekordistada läbi saadud inspiratsioonilise loomingu. Armastuse mitmekordistamine teebki võimalikuks igaviku. Aga kõigepealt on vajalik armastust – nagu taimegi – tundma õppida."

      Vaatasin kuidas algklassi lapsed mööda koridori tuiskasid nagu lumehelbed.

      Järsku tundsin nagu sooja lampi enda peale paistmas. See tuli kusagilt paremalt ja liikus minu ümber.

      "Lõpuks ometi!" naljatas Kathy, tehes äreva teadvustaja häält. "Avamispeole saabus suur staar Meckron! Kõik prožektorid on talle suunatud! Fännid on hullumas!.."

      Kathy naljatas edasi aga mina esmakordselt tundsin teda. Mitte tema sõnu või mõtteid või seda, kui reaalne ta oli, vaid seda, kuidas temast väljus soojus.

      Kas see oligi armastuse soojus?

      Ma ei jõudnud temalt küsida. Kell helises ja läksin klassi ning rõõmsalt tegi üks õpilane mulle ukse lahti ja lasi mind enne teda sisse.

      Kathyl oli jälle õigus olnud.

      JUMALIK TAHE

      Järgmised päevad olid aina imelisemad. Ma avastasin uinunud üllatusega, et ma TUNNEN. Ma polnudki varem seda märganud nii selgelt või vähemalt mitte teadvustanud seda osa minust.

      Ma küll ei teinud neil päevil kellelegi head eriti, kuid minus oli lootus seda teha. Vähemalt oli mul miski, mille pärast hommikul tõusta, ning see miski oli minu enda – päris esimene enda otsus – minu valik.

      Ühel õhtul ilmus minu kõrvale mu soe kaitseingel:

      "Hei! Kuidas läheb?" küsis ta alati soojalt ja tõelise huvi ning armastusega.

      "Hästi. Aga sinul?"

      "Oi, väga imeliselt. Minult pole ammu seda küsitud," naeris Kathy.

      Olin hakanud teda selgemalt tajuma iga päevaga. Mulle tundus, et ta on nagu noor neiu, kuid ma ei suutnud näha detaile. Tundus nagu ta oli soojus millel oli kuju. Ähmane kuju. Kuid ma kuulsin teda aina selgemalt.

      "Sinust sõltub, milline tuleb homne päev, tead Sa?" lausus ta nagu voodi kõrval kükitades.

      "Sa tahad öelda, et ma saan seda paremaks muuta, jah? Aga mul on väga raske leida inimesi, kellele head teha. Neid nagu poleks või… ma ei tea."

      Jäin mõttesse. Kathy ei seganud kunagi vahele, kui ma mõtlesin. Kui hetkesse tagasi tulin, vastas ta:

      "Mitte ainult tegemistega ei pea homset paremaks muutma. Homne päev sõltub mitte ainult saavutustest. Maal elavalt kõndides on Sul piiritu võime: tahta milline homne päev oleks. Kõik nähtav ja nähtamatu saab selliseks nagu Inimene tahab. Tegemisest üksi isegi ei piisa."

      Kathy kasutas mulle teadaolevaid sõnakujundeid. Nüüd ma tean, et sellist tahte nähtust nimetatakse taotluseks.

      Ma naersin:

      "Olen väga palju asju oma elus tahtnud. Miks siis maailm pole selline nagu tahan? Miks ma pole kõike saanud?"

      "Sest Sa teed seda valesti!"

      Mulle