Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

liigutas valamu kohal sõrmi, otsekui püüdes valguseniite elutoast enda juurde tõmmata. Rooste oli tekkinud kraanidele, võrele valamu põhjas ja kruvidele, millega riiulid olid roosakatele seinaplaatidele kinnitatud. Ora üllatuseks oli riiulitel vähe ravimeid. Ta sattus hämmingusse: talle meenusid ravimihulgad, millest Avram varem oli rääkinud, nende harvadel kohtumistel enne seda, kui Ofer oli sõjaväkke läinud: numboon, zodorm, bondormiin, hüpnodorm, Avram oli nurisenud nende nimede üle, mis kõlasid nagu lasteksülofon. Nüüd olid siin ainult antihistamiini karbid, arvatavasti mehe kevadiste allergiate tõttu, mõned valuvaigistid ja still-nox’i tabletid, esmajoones aga taimsed uinutid. See on hea, mõtles Ora, mürkidest on ta vähemalt lahti saanud, asi seegi. Ta toppis rohud mustapesukastist leitud kilekotti, läks välja ja tuli veel kord tagasi: teisel riiulilaual oli hõbedast kõrvarõngas, suur nagu ratsaniku kannus, vaniljelõhnaga deodorant ning juuksehari, milles oli lühikesi lillasid juuksekarvu.

      Seejärel vaatas Ora toidukappi ning nägi pappkaste tühjade õllepudelitega. Ta oletas, et Avram teenis pudelitega osa oma rahast. Kui ta tuppa tagasi tuli, leidis ta mehe sügavas unes, käed ja jalad laiali, suu lahti. Ta pani käed puusa. Mida teha? Alles nüüd märkas ta söega seinale joonistatud suuri pilte: jumalate või prohvetite taolised olendid, naine imetamas kurge, kelle inimsilmadel olid pikad ripsmed, tallede sarnased imikud, peened juuksed oreoolina pea ümber. Ühel prohvetil oli Avrami nägu. Imetav naine oli tegelikult noor tütarlaps, õrna ning armsa näoga ning mohawk-soenguga. Ühe seina ääres seisis algeline töölaud – pukkidele pandud uks –, millel vedeles kaltse, tööriistu, liimituube, kääre, kruvisid, roostes konservikarpe, vanu kraane, mitmes järgus lahtivõetud kellasid, võtmekimpe, hunnikutes raamatuid. Ora avas plekilise ja servadest narmendava vana fotoalbumi, ning hallituselõhn lõi talle vastu. Album oli tühi. Selles olid üksnes nurgikud fotode kinnitamiseks ning viltused tundmatus käekirjas pildiallkirjad: isa ja mina, Odessa, talv 36; vanaema, ema ja Avigail (kõhus) 1949; arvake ära, kes sel aastal oli kuninganna Ester36?

      Avram ohkis, tegi silmad lahti ja vaatas enda ette. Sa oled siin, pomises ta, tundis, kuidas naise küüned surusid end tema randmetesse, ning püüdis taibata, kuidas kõik seotud on. Ta raputas pead, homme, tule homme, küll kõik saab korda. Ora nägu tuli talle taas lähedale. Avram hakkas higistama. Ora hüüdis talle kõrva sisse: ära kao kuhugi! Naise hääl lagunes paljasteks helideks. Ora nägi, kuidas keel mehe suus liikus, ning kummardus uuesti tema kohale. Siis tuled sa magavana kaasa, ütles ta, ainult tule, ära jäta mind kõige sellega üksi. Avram kähises, suu ammuli: mis on Ilaniga, miks Ilan temaga kaasa ei lähe…

      Hiljem, Avram ei teadnud, kas oli möödunud minut või tund, avas ta vaevaga uuesti silmad, ent Ora oli kadunud. Hetke vältel mõtles ta, et naine on lahkunud, Ora on ta rahule jätnud, ning ta kahetses, et polnud palunud end voodisse aidata. Homme on tal selg valus. Siis kuulis ta ehmatusega, et Ora oli tema magamistoas. Ta püüdis tõusta, et Ora sealt minema ajada, kuid tema käed ja jalad olid nagu kummist. Ta kuulis, kuidas Ora kobamisi lülitit otsis, kuid seal polnud lambis pirni. Ma unustasin selle panna, pomises ta, homme panen. Siis kuulis ta jälle samme. Tuleb, mõtles Avram kergendustundega. Sammud peatusid ning järgnes pikk vaikus. Avram tardus tugitoolis, ta teadis, mida Ora vaatas. Tule sealt ära, kohmas Avram hääletult. Ora köhatas kuivalt ning läks esikusse tuld põlema panema, et paremini näha. Kui ta oleks suutnud, oleks Avram tõusnud ja lahkunud.

      Avram, Avram, Avram, uuesti Ora hääl ning tema hingeõhk mehe näol, sa ei saa siia üksi jääda, sosistas Ora, ning tema hääles helises midagi uut, isegi Avram märkas seda. See polnud ennistine paanika, vaid teadmine, mis Avrami veel enam rahutuks tegi. Me peame üheskoos jalga laskma, sul pole teist võimalust, kui rumal ma olin, sul pole ju valida. Ning Avram teadis, et Oral oli õigus, kuid juba põimusid soojad niidid tema säärte ümber, ta tundis, et need tõusid kõrgemale, ümbritsesid emaliku hellusega ta põlvi ja puusi ning mässisid ta hoolikalt ja õrnalt endasse, nii et ta veedab öö kookonis. Juba mitu aastat polnud ta prodormooli võtnud, Nata polnud lubanud, ning nüüd oli selle toime võimas: tema jalad hakkasid surema. Veel silmapilk, ja järjekordne vaevalise ärkveloleku kiht koorub maha, ning ta saab viieks-kuueks tunniks endast lahti. Nüüd on sul sokid ja kingad jalas, ütles Ora end sirgu ajades, anna mulle käsi ja püüa tõusta. Avram hingas aeglaselt ja raskesti, ta silmad olid kinni, nägu pingul. Kui ta keskenduks, mõtles Ora, ning Avram: kui ta vaid hetkeks suu peaks. Ta on juba peaaegu valmis, asi on ainult sekundites, ning Ora ei jäta teda rahule; kuidas sai see naine üldse siia, kogu aeg hüüab ta teda nimepidi, raputab teda õlgadest, milline jõud Oral küll on, aga ta oli alati tugev, sihvakas ja tugev, tegi talle käesurumises ära, ära mõtle, ära tuleta meelde, sest Ora hüüete taga tunneb ta nüüd lõpuks kerget peapöörituse udu, mis talle tekib, teda ootab, tihe vaikus, täpselt tema kehale vastav kumerus, pehme kui peopesa, ning pilv katab kõik kinni.

      Ora seisis tugitoolis magava mehe ees. Kolm aastat pole ma teda näinud, mõtles ta, ja nüüd ma isegi ei kallistanud teda. Avrami lõug oli rinnale vajunud ning suu ümber turritasid habemetüükad, tehes ta joobnud trolli sarnaseks, kellest on raske öelda, kas ta on heatahtlik või tige ja julm. Vaata kui imelik, nende sõnadega oli Avram kord Ora ees alasti seisma jäänud, kui nad olid kahekümne ühe aastased: äkki ma näen, et üks silm on mul hea ja teine halb. Küllalt, ütles Ora Avrami keha varemetele, sa pead kaasa tulema. Mitte üksi minu pärast, vaid ka sinu pärast, eks ole? Sa saad ju aru, ah? Avram norskas tasa ning tema nägu lõdvestus. Avrami magamistoas märkas Ora, et sein voodi kohal oli täis kummalisi pliiatsikritseldusi. Esialgu oli ta arvanud, et tegemist on lapselikult kujutatud raudteerööbastega või otsatu taraga, mis maona lookles üle kogu seina, rida-realt, laest kuni voodi kõrguseni, taralatid keskelt lühikeste viltuste kriipsude abil ühendatud. Siis kallutas ta pea õlale ja vaatas hoolikamalt: kriipsud olid nagu pikad kammipiid või rehapulgad või mingi ürglooma hambad. Lõpuks märkas ta siin-seal väikesi numbreid ning taipas, et need olid kuupäevad. Voodiotsa kohal oli tänane kuupäev, ning selle kõrval väike hüüumärk. Ora seisis ja tema pilk käis veel kord ühelt kriipsult teisele, kuni nägi, et igaüks neist arvutuist püstkriipsudest tõepoolest oli väikese loodkriipsuga läbi tõmmatud.

      Külma vee hoop lõi Avramile näkku ning ta avas kohkunult silmad. Tõuse üles, ütles Ora ning pani klaasi ära. Mehe meelekohad hakkasid tukslema. Ta limpsis vee huultelt ning tõstis käe, et nägu Ora pilgu eest kaitsta. Tal oli hirm, et teda nii vaadatakse. Ora pilgu all muutus ta esemeks, kujuks, mille suurust ja kaalu ta hindab, mille raskuspunkti ta arvutab, ning Ora mõtleb, kuidas kõige paremini teda tugitoolist viia teise kohta, mida ta ei söandanud isegi ette kujutada. Ora jäi seisma, tõstis mehe lõdvad käed oma õlgadele, põlvitas ning hiivas mehe endale selga; kui Avram kogu raskusega temal lasus, oigas Ora valust. Nüüd on seljaga lõpp, tõdes ta. Ta tõstis kobamisi jalga, arvates, et järgmisel hetkel kukuvad mõlemad. Tule, lähme, ägises ta. Avram norskas kergelt tema turjal, üks käsi rippumas üle Ora õla. Ära maga, oigas Ora pooleldi lämbudes, ole ärkvel! Ilma midagi nägemata läks Ora edasi, õõtsutades meest otsekui mingis joobnud tantsus. Ta vedas mehe nagu mingi korgi läbi ukseava ning tõmbas ukse kinni. Pimedas trepikojas otsis ta kannaga esimese astme serva. Uuesti pomises Avram, et Ora ta rahule jätaks ning tegi märkusi naise vastutusvõime kohta. Siis jäi ta vait ja hakkas jälle norskama, süljenire voolas Ora käele. Hammaste vahel hoidis Ora kilekotti Avrami rohtude ja hambaharjaga ning kahetses juba, et polnud ka mõnd riideeset kaasa võtnud. Läbi kokkusurutud hammaste rääkis ta lakkamatult mehega, et vähemalt mingit osa temast äratada ja kübekegi välja kiskuda pimedast urust, kuhu ta ähvardas vajuda. Ora lõõtsutas nagu koer, tema jalad värisesid; seejuures püüdis ta oma liigutusi kavandada, ning ütles mõttes endamisi nagu mõne keeruka kehalise treeningu puhul: nelipealihas töötab pikisuunas, gluteus tõmbub kokku, kaksiklihas ja Achilleuse kõõlus sirutuvad – kui sa nii teed, siis on kõik kontrolli all; ent miski ei toiminud, mees oli liiga raske, ta lömastas naise, ning Ora keha ütles üles. Lõpuks loobus Ora, püüdis vaid kõigest jõust pidurdada, et mõlemad alla ei veereks, ning hakkas – sedagi tahtmatult – lausuma sõnu, mis juba aastaid polnud tema huultele tulnud, meenutas talle kõiksugu unustatud asju nii Avrami, tema enda kui Ilani ka kohta, ning jutustas talle kuuekümne neljal trepiastmel kuni välisukseni kogu eluloo. Ukse juurest vedas ta Avrami üle katkiste kiviplaatidega,

36

Ester – Vana Testamendi Estri raamatu kangelanna, kes kuningannaks saades hoidis ära juutide massilise hukkamise Pärsia riigis. Selle sündmuse mälestuseks peetakse igal aastal puurimipüha; seda armastavad eriti lapsed, kes lavastavad Estri raamatu sündmusi.