Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

seda kui Sami oli teda ja Orad löönud. Ora tundis, et need väikesed asjad olid temas midagi vana, midagi väga hinnalist äratanud, mida nähtavasti keegi enam ei kasutanud ja mille ta isegi oli juba peaaegu unustanud.

      Palju ei puudunud, et ta oleks tagasi läinud, oleks veel kord vaadanud seda suurt naist, kes poissi imetas, veel kord silmitsenud ülima keskendumise ilmet tema näol, ning kerget võbinat, mis vahetevahel käis üle ta lauba. Kui õrnalt oli naine Jazdile märku andnud, et ta imemise ajal ei hammustaks, mõtles Ora, millise loomupärase emalikkusega, ja ometi polnud Jazdi tema lihane poeg.

      Esikus olid nüüd naised ja lapsed ametis põranda pesemisega ning Orale meenus, mida Sami hulk aastaid tagasi talle oli öelnud: iial ei saa ma juutidest aru – päev otsa kontrollite meid kõikjal, peate meid kinni, otsite läbi kuni aluspesuni, aga öösel annate meile oma restoranide, bensiinijaamade, leivatööstuste ja kaubanduskeskuste võtmed.

      Üks hetk, ütles Ora, tõtates Sami kannul, aga kas naabrid midagi ei märka?

      Sami kehitas õlgu. Nädala või paari pärast muidugi märkavad.

      Aga siis?

      Siis? Siis minnakse mujale. Alati on nii.

      Nad seisatasid väljas, Ora vaatas tagasi ja küsis endalt, kas nende põgenike juures saab leida poliitilist varjupaika, sest ta oli valmis eeloleval kuul end siin varjama. Olema illegaal illegaalide hulgas. Siin saaks ta vähemalt kellelegi kasulik olla.

      Ofer, mõtles ta, Ofer, kus sa oled? Mis sinuga on?

      Kust sa tead, et Ofer ei satu seal just vastamisi selle naise noorema venna või selle arsti pojaga?

      Kui nad auto juurde jõudsid, hüppasid sealt välja kolm rõõmsat, räbaldunud riietes väikest tüdrukut, väike ämber ja harjad käes. Nad jäid auto kõrvale seisma, itsitasid ja vahtisid vargsi Orad. Sami vaatas veel kord tagaistmele ning ohkas. Ora istus tema kõrvale.

      Sami ei käivitanud autot. Ta mängis raske võtmekimbuga. Ora ootas. Rooli taga istet võtnud, pöördus Sami kogu kehaga Ora poole. Isegi kui sa andestad mulle, et ma sind lõin, endale ei saa ma seda andeks anda. Ma võiksin selle eest endal käe otsast raiuda.

      Sõidame, ütles Ora väsinult, mind oodatakse.

      Üks hetk, ütles Sami, ma palun sind väga-väga.

      Mida sa tahad?

      Mõlema silmad jooksid võidu, nii nagu koerad teine teisel pool tara. Kenad, tuttavad, isegi armsad näod olid ühekorraga täiesti võõrad. Nii võõrad, et sa ei vaevu neid isegi seletama, mõtles Ora.

      Sami vaatas korraks kõrvale, neelatas ning ütles: ainult et härra Ilan midagi teada ei saaks.

      Oksehais oli ikka veel autos, ning Ora mõtles, kuidas see kõik kokku sobib. Ka „härra”, mille Sami äkki Ilani nimele oli lisanud. Härra Ilan ja proua Ora. Ora peatus. Tegelikult oli ta sellist palvet oodanud ning oli ka iseendaga kaubelnud hinna üle, mida ta vastutasuks kavatses nõuda. Ilan oleks mu peale uhke, mõtles ta kibedalt, ning ütles: hakkame nüüd sõitma.

      Aga… Aga mis sa arvad…

      Sõida juba, käskis Ora ning tundis imestust judinast, mida ta Sami suhtes polnud veel kunagi tundnud; see oli võimu magus maitse. Meelevalla kerge, mõnus hõngus: kõigepealt sõida, siis vaatame.

      Päev hakkab koitma, ja nad lamavad põlluserval, nii kaugele kui silm ulatub, laiuvad mitmesugused rohelise varjundid. Nad ärkavad kergest unest, viimased unejoomed mööduvad, maailmas on ainult mees ja naine, rohkem ei kedagi; esimese loomispäeva lõhn kerkib maast, õhk sumiseb tillukestest olenditest, veel on hommikuhämaruse lina pingul, läbipaistev ja kastest niiske. Mõlema silmadesse kerkib tasane naeratus. See on naeratus enne hirmu ja enne seda, kui nad on iseendiks saanud.

      Siis teravnes Avrami pilk: Ora istus tema vastas, toetudes hiigelsuurele seljakotile, ning tema selja taga paistsid põld, istandik, mägi. Üllatava väledusega kargas Avram püsti. Mis see siin on? Loodus, vastas Ora, kehitas õlgu ning pomises, kusagil Galileas, ära päri. Galilea?! Avrami nägu ümardus otsatuks imestuseks. Kus ma olen? sosistas ta, ning Ora ütles, seal, kus see tüüp meid öösel maha pani.

      Avram tõmbas käega üle näo, hõõrus, mudis, vajutas, kõigutas oma suurt pead siia-sinna: kes pani meid maha? Taksojuht? Araablane?

      Jah, araablane. Ora sirutas talle käe, et mees aitaks tal püsti tõusta, kuid Avram ilmselt ei saanud tema liigutusest aru.

      Te karjusite, tuli tal meelde. Mina magasin. Sina karjusid tema peale, eks ole?

      Jäta, see pole praegu oluline. Ora tõusis ohates, kohtudes vaenulike liigeste ja kahjurõõmsate lihastega. Teil on õigus, mõtles ta, ning võttis oma süüregistri üksipulgi läbi: ta tassis Avrami oma vaesel turjal neli korrust mööda treppi alla, siis järgnes öise taksosõidu jubedus ning kuutõbine ekslemine sellel põllul, kus ta mitu korda komistas ja kukkus, ning lõpuks kokkuvarisemine siin põlluserval ja magamine maa peal, kui seda magamiseks võib nimetada.

      Seda on minu vanuse jaoks liiga palju, mõtles ta.

      See tablett, see prodormool, lööb jalust maha, pomises Avram. Ma pole sellega harjunud. Ma ei saanud midagi teha.

      Sa tegid küllalt, ohkas Ora endamisi, valjusti aga ütles ta: kui sa teaksid, missugune päev mul temaga oli.

      Aga miks ta tõi meid just nimelt siia? küsis Avram meeleheitlikult veel kord, otsekui oleks ta alles aegamööda taibanud, mis temaga juhtus. Ja mis nüüd? Mida me nüüd teeme, Ora? Iga minutiga kogunes temasse aina rohkem hirmusid; need ei mahtunud enam tema kehasse ära.

      Ora kloppis oma tagumikku, pühkides sellelt mulda ja kuivanud lehti. Praegu kuluks kohv ära, mõtles ta ning pomises: kohv, kohv, et vaigistada mõtteid, mis temas hullunult kaagutasid: mida ma temaga peale hakkan, mis mul küll arus oli, kui ma ta siia tõin?

      Nüüd me läheme, otsustas ta ega söandanud mehele otsa vaadata.

      Miks me läheme? Kuhu? Ora! Kuhu me läheme?

      Mul on ettepanek, ütles Ora ega uskunud oma kõrvu: me võtame seljakotid ja käime natuke. Lähme. Saab näha, kus me oleme.

      Avram põrnitses teda ilmetult. Ma pean kodus olema, ütles ta aeglaselt, nagu seletaks ta nõrgamõistuslikule elu lihtsamaid tõsiasju.

      Ora vinnas seljakoti selga, kõikus pisut jalgel ning jäi ootama. Avram ei liigutanud end. Tema särgivarrukad värisesid. See on sinu oma, ütles Ora teisele seljakotile osutades. See sinine. Kuidas minu? küsis Avram ning põrkas tagasi, nagu oleks seljakott kuri loom, kes teda kohe ründab. See pole minu oma, pomises ta, ma ei tunne seda üldse.

      See on sinu oma, kordas Ora, lähme. Rääkida võime käies. Ei, tõrkus Avram, tema hõre habe läks pisut turri, mina ei lähe siit kuhugi. Kõigepealt seleta mulle, mis… Tee peal, katkestas teda Ora ning hakkas liikuma, õlad kanged, otsekui juhiks teda niite pidi kogenematu nukujuht, ma räägin sulle tee peal, aga siia ei saa me jääda. Miks mitte, vaidles Avram vastu. Ma ei tohi, lausus Ora siiralt, ning seda öeldes teadis ta, et tal on õigus, et selline oli seadus, millest ta pidi nüüd juhinduma: mitte kauaks ühte kohta jääda, mitte olla liikumatu sihtmärk – ei inimestele ega mõtetele.

      Kohkunult nägi Avram, kuidas Ora läks tee poole. Ta pöördub, mõtles Avram, kohe tuleb ta tagasi. Ta ei jäta mind siia. Seda ta ei julge. Ora aga ei jäänud seisma ega vaadanud tagasi. Avrami huuled värisesid vihast ja solvumisest. Äkki lõi ta jalaga vastu maad, hüüatas lühidalt ja kibedasti, võib-olla oli see Ora nimi, võib-olla „hooratütar” ja kušlimašelakh35 ja mis-sa-endast-arvad ja psühh ja ema-oota-mind, kõik ühe hingetõmbega. Ora võpatas, kuid läks edasi. Jõuetult võttis Avram seljakoti, tõstis selle vasakule õlale, lõi jalaga vastu maad ja hakkas Orale järele kõmpima.

      Tee viis läbi põldude ja istandike. Paplid helkisid hõbedaselt, teeveerel kasvas sinep kollaste puhmastena. Ilus on siin, mõtles Ora käies. Tal polnud aimugi, kus ta on ja kuhu ta läheb. Selja taga kuulis ta Avrami samme, tema ebakindlat kõnnakut ning vaatas tagasi: hämmingus ja kohkunult kõmpis Avram läbi avaruse.

35

Moonutatud araabiakeelne sõim, milles lubatakse vastase ema kallal nurjatusi korda saata.