Muutuv aju. Norman Doidge, MD

põhimõtteks on minna ringiga ümber probleemi. Inimesed, kellel on raske lugeda, kuulavad helilinte. Neile, kes on „pika taibuga”, antakse eksami sooritamiseks kauem aega. Neil, kellel on raskusi arutelu jälgimisega, kästakse põhipunktid kokkuleppeliste värvidega välja tuua. Joshua koostas Barbara jaoks kompensatsiooniprogrammi, kuid see oli Barbara arvates liiga aeganõudev. Liiatigi näitas tema väitekiri, mis käsitles kompenseerimise kasutamist õpiraskustega lastel OISE kliinikus, et suuremal osal neist ei olnud sellest tehnikast suurt abi. Liiatigi oli tal endal nii palju puudeid, et mõnikord oli raske leida mõnda tervet funktsiooni, mille abil ringiga ümber probleemide minna. Kuna mälu treenimine oli tal äärmiselt edukalt õnnestunud, teatas ta Joshuale, et peab leiduma mõni parem viis.

      Ühel päeval soovitas Joshua Barbaral tutvuda mõnede Aleksandr Luria raamatutega, mida ta oli lugenud. Barbara võttis raamatud käsile, lugedes raskemaid lõike lugematu arv kordi, pöörates Luria raamatus „Neurolingvistika põhiprobleemid” (Basic Problems in Neurolinguistics) erilist tähelepanu osale, mis käsitles insuldi või vigastuse saanud inimesi, kellel oli probleeme grammatika, loogika ja kellatundmisega. Aastal 1902 sündinud Luria kasvas üles revolutsioonilisel Venemaal. Ta tundis sügavat huvi psühhoanalüüsi vastu, pidas Freudiga kirjavahetust ja kirjutas mitu artiklit psühhoanalüütilise „vabade assotsiatsioonide” tehnika kohta, mille puhul patsient räägib kõigest, mis talle parasjagu pähe tuleb. Tema eesmärk oli arendada välja objektiivsed meetodid freudistlike ideede hindamiseks. Juba kahekümnendates eluaastates leiutas ta valedetektori prototüübi. Stalinistliku suurpuhastuse perioodil muutus psühhoanalüüs scientia non grata’ks ja Luria peale hakati näpuga näitama. Ta esines avaliku pöördumisega, milles võttis oma seisukohad tagasi ja tunnistas, et on teinud teatavaid „ideoloogilisi vigu”. Seejärel otsustas ta pildilt kaduda, minnes õppima meditsiinikooli.

      Ta ei olnud aga psühhoanalüüsiga sugugi lõpparvet teinud. Oma tööd laiemalt reklaamimata ühendas ta psühhoanalüütilise meetodi ja psühholoogia teatavad aspektid neuroloogiaga ning temast sai seega neuropsühholoogia rajaja. Tema juhtumikirjeldused ei olnud mitte tavapärased lühikesed sümptomitele keskenduvad märkmed, vaid kirjeldasid patsiente väga põhjalikult. Oliver Sacks kirjutas: „Luria juhtumikirjeldusi saab täpsuse, elulisuse, mahukuse ja üksikasjalikkuse poolest tõepoolest ainult Freudi omadega võrrelda.” Oma raamatus „Mehe purunenud maailm” (The Man with a Shattered World) tutvustas ja kommenteeris Luria lühidalt ühe väga eripärase häirega patsiendi päevikut.

      1943. aasta maikuu lõpus astus taastusravihaiglas Luria kabinetti seltsimees Ljova Zazetski – mees, kes nägi välja nagu poiss. Zazetski oli noor vene leitnant, kes oli saanud haavata Smolenski lahingus, kuhu kehvalt varustatud Vene väed olid saadetud sissetungiva natside sõjamasina vastu. Ta oli saanud sügava kuulihaava pähe ja tema vasak ajupool oli saanud rängalt vigastada. Ta oli olnud pikka aega koomas. Kui Zazetski üles ärkas, ilmnesid tal väga iseäralikud sümptomid. Šrapnell oli tabanud ajuosa, mis aitas mõista sümbolitevahelisi seoseid. Ta ei saanud enam loogikast, põhjusest ja tagajärjest ning ruumilistest seostest aru. Ta ei teinud vahet vasakul ja paremal poolel. Ta ei suutnud mõista grammatilisi elemente ja sõnadevahelisi seoseid. Määrsõnad „sees”, „väljas”, „enne”, „pärast”, „koos” ja „ilma” olid kaotanud tema jaoks tähenduse. Ta ei suutnud mõista tervet sõna, saada aru tervest lausest ega tuletada meelde terviklikku mälestust, sest kõik need eeldavad sümbolite seostamist üksteisega. Ta suutis aduda ainult põgusaid kilde. Tema otsmikusagarad – mis võimaldavad otsida asjakohast informatsiooni, planeerida, koostada strateegilisi kavasid, moodustada kavatsusi ja neid ellu viia – olid aga terveks jäänud, mistõttu ta sai oma puuetest aru ning soovis nendest vabaneda.

      Ta ei suutnud küll lugeda, mis on suuresti tajuline tegevus, kuid suutis kirjutada, sest see on tegevus, mis eeldab kavatsust. Ta hakkas pidama lünklikku päevikut pealkirjaga „Ma võitlen edasi” (I’ll Fight On), mis paisus 3000 leheküljeni. „Mind tapeti 2. märtsil 1943,” kirjutas ta, „kuid tänu oma kehas peituvale elujõule jäin imepärasel viisil ellu.”

      Luria jälgis Zazetskit 30 aastat ning pani järjest kirja, kuidas tolle vigastus mõjutab tema vaimset seisundit ja tegutsemist. Ta nägi pealt Zazetski lakkamatut võitlust selle nimel, et „elada, mitte lihtsalt eksisteerida”.

      Zazetski päevikut lugedes mõtles Barbara: „Ta kirjeldab minu elu.”

      „Ma teadsin, mida tähendavad sõnad „ema” ja „tütar”, aga ei mõistnud fraasi „ema tütar”,” kirjutas Zazetski. Väljendid „ema tütar” ja „tütre ema” kõlasid minu kõrvale täpselt ühtemoodi. Samuti oli mul probleeme selliste küsimustega nagu „Kas elevant on suurem kui kärbes?” Suutsin üksnes välja mõelda, et kärbes on väike ja elevant on suur, aga ei saanud aru sõnadest „suurem” ja „väiksem”.”

      Filmi vaatamise kohta kirjutas Zazetski: „Enne kui ma suutsin taibata, mida näitlejad ütlevad, algas juba uus stseen.”

      Luria hakkas probleemi olemusest aru saama. Zazetski aju tabanud kuul oli läbistanud vasakus ajupoolkeras koha, kus ristuvad kolm olulist tajuga seotud piirkonda: oimusagar (mis töötleb harilikult heli ja keelt), kuklasagar (mis töötleb tavaliselt visuaalseid pilte) ja kiirusagar (mis töötleb tavaliselt ruumilisi seoseid ning ühendab erinevatest meeltest pärinevat informatsiooni). Selles ristumiskohas viiakse nendest kolmest piirkonnast pärinevad tajusignaalid kokku ja seostatakse omavahel. Luria taipas, et kuigi Zazetski tajub keskkonda korralikult, ei suuda ta erinevaid tajuakte ehk aistinguid ümbritsevate asjade kohta tervikuteks koondada. Mis veel tähtsam, mitme sümboli seostamine üksteisega valmistas talle suuri raskusi – seda teeme me aga sõnade abil mõeldes pidevalt. Seetõttu kasutas Zazetski sõnu sageli vääras tähenduses. Tal justkui ei oleks olnud piisavalt suurt võrku, et sõnu ja nende tähendust kinni püüda ja hoida, ning sageli ta ei suutnud sõnu tähenduste või definitsioonidega seostada. Ta püüdis vaid kildusid ja kirjutas: „Ma olen kogu aeg nagu udus… Mu meeles sähvivad ainult pildid… ähmased visioonid, mis ühtäkki ilmuvad ja niisama järsku kaovad… ma lihtsalt ei suuda mõista ega meeles pidada, mida need tähendavad.”

      Barbara sai esmakordselt aru, et tema peamist ajupuuet saab määratleda. Luria ei pakkunud aga asja, mida ta kõige enam vajas – ravi. Kui Barbara taipas, kui tõsine kahjustus tal õigupoolest on, langes ta masendusse ja mõtles kurnatuna, et ta lihtsalt ei saa enam niimoodi edasi elada. Ta otsustas minna metroojaama ja kõige kõrgemalt platvormilt alla rongi ette hüpata.

      Ning siis – ta oli 28-aastane ja endiselt kraadiõppes – sattus ta lauale üks artikkel. Mark Rosenzweig oli California ülikoolis Berkeleys uurinud stimuleerivas ja mittestimuleerivas keskkonnas kasvanud rotte ning leidnud postmortem uuringus, et stimuleeritud rottide ajus oli rohkem virgatsaineid ning nende aju oli raskem ja parema verevarustusega kui vähem stimuleerivas keskkonnas kasvanud rottidel. Ta oli üks esimesi teadlasi, kes demonstreeris neuroplastilisust, näidates et tegevus suudab aju struktuuris muutusi esile kutsuda.

      See mõjus Barbarale välgulöögina. Rosenzweig oli näidanud, et aju on võimalik muuta. Olgugi et kahtlejaid oli palju, sai Barbara aru, et kompenseerimine ei pruugi olla kaugeltki ainus abinõu. Tema enda läbimurdeks võiks kujuneda Rosenzweigi ja Luria uuringute ühendamine.

      Ta eraldas end ümbritsevast maailmast ja hakkas nädalate kaupa enda loodud vaimsete harjutustega rassima. Ta töötas kurnatuse piiril, lubades endale üksnes lühikesi unepause, teadmata, kas üldse kuhugi välja jõuab. Kompenseerimise praktiseerimise asemel hakkas ta treenima oma kõige nõrgemat funktsiooni – mitme sümboli üksteisega seostamist. Ühes harjutuses tuli lugeda läbi sadu kaarte, millel oli kujutatud erinevat kellaaega näitavaid kella sihverplaate. Ta oli lasknud Joshua Cohenil kaartide tagaküljele õiged kellaajad kirjutada. Ta ajas kaardid segamini, et ei saaks vastuseid pähe õppida. Ta võttis kaardi, üritas öelda kellaaega, kontrollis vastust ja liikus seejärel võimalikult kiiresti järgmise kaardi juurde. Kui ta ei suutnud öelda õiget kellaaega, veetis ta mitu tundi päris kella kruttides, selle seiereid aegamööda pöörates ning püüdes mõista, miks kell 2.45 on tunniosuti läbinud kahe ja kolme vahelisest teest kolm neljandikku.

      Kui ta viimaks hakkas vastuseid tabama, lisas