Muutuv aju. Norman Doidge, MD

tiivustatuna kavandas ta harjutused ka oma teiste puuete jaoks, nagu probleemid ruumilise nägemisega, raskused jäsemete asukoha määramisega ja nägemishäired, ning tõstis ka need funktsioonid keskmisele tasemele.

      Barbara ja Joshua Cohen abiellusid ning avasid 1980. aastal Torontos Arrowsmithi kooli. Nad hakkasid koos uuringuid läbi viima ning Barbara jätkas koolijuhtimise kõrvalt aju treeningprogrammide arendamist. Viimaks läksid nad lahku, ning Joshua suri 2000. aastal.

      Kuna väga vähesed olid neuroplastilisusest midagi kuulnud ning vähesed uskusid, et aju saab treenida nagu lihast, siis kontekst Barbara töö mõistmiseks praktiliselt et puudus. Mõnede kriitikute arvates polnud tema väidetel – näiteks „õpihäiretest on võimalik vabaneda” – tõepõhja all. Barbara ei lasknud ennast aga kõigutada ning jätkas harjutuste kavandamist nende ajupiirkondade ja funktsioonide tugevdamiseks, mis on õpihäiretega inimestel tavaliselt nõrgenenud. Tol ajal ei olnud kõrgtehnoloogilisi ajukuvamismeetodeid veel olemas, mistõttu ta püüdis Luria tööde põhjal aru saada, millised ajupiirkonnad töötlevad tavaliselt milliseid vaimseid funktsioone. Luria oli Zazetski ja teiste patsientidega töötades loonud oma ajukaardi. Ta vaatas, kuhu sõdur oli haavata saanud, ning seostas selle koha kadunud vaimsete funktsioonidega. Barbara avastas, et õpihäired on võrreldes Luria patsientidel täheldatud mõtlemishäiretega samalaadsed, kuid palju leebemad.

      Arrowsmithi kooli võivad astuda nii lapsed kui ka täiskasvanud. Esmalt läbivad nad kuni 40-tunnise hindamisprogrammi, mille käigus selgitatakse täpselt välja, millised ajufunktsioonid on nõrgad ja kas neid on võimalik aidata. Vastuvõetud õpilased, kellest paljud olid olnud tavakoolis hajevil ja ahastuses, istuvad vaikselt oma arvuti ees. Mõned, kellel oli lisaks õpihäiretele diagnoositud ka tähelepanuhäire, tarvitasid kooli astumise ajal Ritalini. Neist mõnedel õnnestus treeningu tulemusena ravimist loobuda, sest nende tähelepanuprobleemid osutusid sügavamate õpihäirete kõrvalnähtudeks.

      Lapsed, kes sarnaselt Barbaraga ei olnud varem suutelised õppima kella tundma, treenivad nüüd Arrowsmithi koolis arvutite taga, mille ekraanile kuvatakse pööraselt keerukaid kümne seieriga kellasid (lisaks minutitele, tundidele ja sekunditele on nendel ajajaotused ka näiteks päevade, kuude ja aastate jaoks). Neil piisab näidust arusaamiseks mõnest sekundist. Nad istuvad vaikselt ja tohutult keskendunult ekraani ees, kuni koguvad piisava arvu õigeid vastuseid, et järgmisele tasemele jõuda. Kui arvutiekraan muutub heledaks ja sellele ilmub õnnitlus järgmisele tasemele jõudmise puhul, kostab õpilase suust vali „Hurraa!” Treeningu lõpuks tunnevad nad palju keerukamaid kellasid kui „normaalne” inimene.

      Osa õpilasi tudeerivad nägemismälu tugevdamiseks urdu ja pärsia tähti. Need on tundmatu kujuga tähed ning see harjutus nõuab õpilastelt, et nad õpiksid võõraid kujundeid kiiresti ära tundma.

      Mõned lapsed on nagu väikesed piraadid. Nende vasak silm on klapiga kinni kaetud ja nad tõmbavad pliiatsiga hoolega keerulisi jooni, joonistavad lainelisi kujundeid ja hiina hieroglüüfe. Silmaklapp suunab visuaalsed sisendsignaalid paremasse silma ja seejärel probleemsesse ajupoolkerra. Need lapsed ei õpi mitte lihtsalt paremini kirjutama ja joonistama. Enamusel neist on kolm omavahel seotud probleemi: neil on raske sujuvalt ja voolavalt rääkida, korralikult kirjutada ja lugeda. Barbara usub Luriale tuginedes, et kõik need kolm probleemi tulenevad sellest, et ajufunktsioon, mis aitab meil rääkides ja kirjutades liigutusi koordineerida ja tervikuks põimida, on nõrgaks jäänud.

      Kui me räägime, muundab aju sümbolite jada – tähendust väljendavad tähed ja sõnad – keele ja huulelihaste liigutuste jadaks. Barbara usub, taas Luriale tuginedes, et nende liigutuste kokkupõimimise eest hoolitseb vasak premotoorne ajukoor. Suunasin mitu inimest, kellel oli kõnealune ajufunktsioon puudulik, Barbara kooli. Üks selle probleemiga poiss oli olnud alati frustreeritud, sest tal tulid mõtted kiiremini kui ta neid kõneks suutis vormida, mistõttu ta jättis rääkides sageli olulise informatsiooni mainimata, otsis pidevalt sõnu ja kaldus teemast kõrvale. Ta oli väga seltsiv, kuid ei suutnud ennast korralikult väljendada ja oli seepärast suure osa ajast vait. Kui talle koolitunnis küsimus esitati, siis sageli ta teadis vastust, kuid selle formuleerimisele kulus nii kaua aega, et ta tegelik intelligentsus ei paistnud välja ning ta hakkas endas kahtlema.