Muutuv aju. Norman Doidge, MD

tunne sul pärast kukkumist on?” küsisin tema käest. „Kas pärast mahakukkumist tuleb tasakaalutunne tagasi?”

      „Mõnikord ma ei taju üldse, et põrand mu all on kindel pind…” vastas Cheryl. „Mõnikord tundub, et mu all on luuk, mis kohe avaneb ja neelab mu endasse.” Tal on isegi pärast kukkumist tunne, et ta langeb edasi, igavesti, lõpmatusse kuristikku.

      Cheryli probleem seisneb selles, et tema vestibulaarsüsteem – tasakaalu eest hoolitsev sensoorne organ – ei tööta. Ta on väga väsinud ja vabalangemistunne ajab teda hulluks, sest ta ei suuda millelegi muule mõelda. Ta kardab tulevikku. Varsti pärast probleemi ilmnemist kaotas ta töö rahvusvahelise müügiesindajana ja elab nüüd invaliidsuspensionist, mis on 1000 dollarit kuus. Tal on hiljuti tekkinud hirm vananemise ees. Lisaks on tal mingi haruldane ärevusvorm, millel puudub nimi.

      Meie heaolu üheks ülioluliseks aspektiks, millest enamasti ei kõnelda, on normaalselt toimiv tasakaalutaju. Psühhiaater Paul Schilder avastas 1930ndatel, et normaalsel olemistundel ja „stabiilsel” kehatajul on seos tasakaalumeelega. Kui kasutame selliseid sõnu nagu „kindel” või „ebakindel”, „tasakaalukas” või „ebastabiilne”, „juurtega” või „juurtetu”, „maandatud” või „maandamata”, siis räägime tasakaalust, mille tõelist tähendust hakkame mõistma alles Cheryli suguseid inimesi nähes. Ei ole sugugi üllatav, et vestibulaarsete häiretega inimesed varisevad sageli psühholoogiliselt kokku ja paljud on teinud enesetapu.

      Meil on mõned meeled, mille olemasolu me endale ei teadvusta – kuni nende kaotamiseni; tasakaal on üks nendest, mis töötab harilikult nii hästi ja ladusalt, et ei mahtunud isegi Aristotelese kirjeldatud viie meele hulka ning jäi sajanditeks kahe silma vahele.

      Tasakaalusüsteem annab meile ruumis orienteerumise võime. Vastav meeleorgan – vestibulaaraparaat – koosneb sisekõrva kolmest poolringkanalist, mis detekteerivad liikumist kolmemõõtmelises ruumis ja annavad meile teavet selle kohta, kui püsti on meie keha ja kuidas raskusjõud meie keha mõjutab. Üks kanal detekteerib liikumist horisontaalsel ja teine vertikaalsel tasandil ning kolmas ütleb meile, kas liigume edaspidi või tagurpidi. Poolringkanalid on täidetud vedelikuga, millesse ulatuvad karvakesed. Kui liigutame pead, liigutab vedelik karvakesi ja karvakeste rakud saadavad ajju signaali, et hakkaksime teatavas suunas ennast kiiremini liigutama. Iga liigutus eeldab kehaasendi korrigeerimist. Kui liigutame pead ettepoole, annab aju – ilma et me seda teadvustaksime – vastavatele kehaosadele käsu oma asendit kohandada, tänu millele nihutame oma raskuskeset ja säilitame tasakaalu. Vestibulaaraparaadist tulevad signaalid kulgevad närvi mööda spetsiaalse närvirakkude kogumini ajus, mida nimetatakse vestibulaartuumadeks. Need tuumad töötlevad signaale ja edastavad lihastele korralduse asendit korrigeerida. Normaalne vestibulaaraparaat on tihedalt seotud ka nägemissüsteemiga. Kui jooksete bussile järele ja teie pea kõigub üles-alla, siis suudate liikuvat bussi jälgida tänu sellele, et teie vestibulaaraparaat saadab ajju sõnumeid, mis sisaldavad teavet jooksukiiruse ja suuna kohta. Need signaalid võimaldavad ajul silmamunasid keerata ja nende asendit korrigeerida, nii et teie pilk püsib kogu aeg sihtmärgil – bussil.

      Olen koos Cheryli ning aju plastilisuse uurimise ühe teerajaja Paul Bach-y-Rita ja tema meeskonnaga ühes tema laboritest. Cherylil on tänase katse suhtes suured lootused, ning ta räägib oma seisundist stoilise avameelsusega. Meeskonna biofüüsik Juri Danilov teeb Cheryli vestibulaarsüsteemi kohta kogutud andmetega vajalikud arvutused. Juri on venelane, äärmiselt nutikas. Ta lausub tugeva aktsendiga: „Meie patsiendi Cheryli vestibulaarsüsteem on 95–100 % ulatuses hävinenud.”

      Tavamõõdupuu järgi on Cheryl lootusetu juhtum. Tavaarusaama kohaselt koosneb aju miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni käigus välja kujunenud ja täiustunud spetsialiseerunud töötlusmoodulitest, mis on geneetiliselt määratud täitma kindlaid funktsioone – ja ainult neid funktsioone. Kui üks neist viga saab, ei saa seda enam asendada. Nüüd, kui Cheryli vestibulaarsüsteem on viga saanud, on tema võimalused tasakaal tagasi saada sama suured kui hävinud võrkkestaga inimese võimalused taas nägijaks saada.

      Täna seatakse aga kõik need seisukohad kahtluse alla.

      Cheryl kannab kiivrit, mille külgedel on augud ning mille sisse on paigutatud aktseleromeeter ehk kiirendusmõõtur. Õhuke plastmassriba, mille peal on väikesed elektroodid, pannakse talle keele peale. Kiivris asetsev kiirendusmõõtur saadab signaalid plastmassriba elektroodidesse. Nii mõõtur kui ka riba on ühendatud arvutiga. Cherylile teeb nalja, milline ta kiivriga välja näeb, aga ta lisab: „Kui ma ei naeraks, siis hakkaksin nutma”.

      See masin on üks Bach-y-Rita kummalise välimusega prototüüpe. See asendab Cheryli vestibulaaraparaati, saates tasakaalusignaale ajust keelde. Cherylil on lootust selle kiivri abiga oma luupainajast vabaneda. Aastal 1997 sai Cheryl, kes oli tollal 39-aastane, pärast rutiinset emakaeemalduse operatsiooni infektsiooni ning talle määrati antibiootikumi gentamütsiini kuur. On teada, et gentamütsiini ülemäärane tarvitamine avaldab sisekõrva struktuuridele toksilist mõju ning võib põhjustada kuulmise kadu (Cheryl on sellest pääsenud), kuminat kõrvus (mis tal on) ja tasakaalusüsteemi hävimist. Kuna aga gentamütsiin on odav ja tõhus, kirjutatakse seda endiselt välja, kuid tavaliselt ainult lühikeseks ajaks. Cherylile määrati tema sõnutsi liiga pikk ravimikuur ning seetõttu sai temast üks gentamütsiini ohvritest – see väike grupp saatusekaaslasi nimetab end isekeskis „vankujateks”.

      Ta avastas ühel päeval ootamatult, et ei suuda püsti seista. Kui ta pead liigutas, siis liikus terve ruum. Ta ei suutnud aru saada, kas liikumist põhjustavad seinad või tema ise. Viimaks suutis ta ennast seina najale vinnata ja käe telefoni järele sirutada, et oma arstile helistada.

      Haiglas tegid arstid temaga mitmesuguseid katseid, et selgitada välja, kas tema vestibulaarfunktsioon töötab või mitte. Nad valasid talle kõrvadesse jääkülma ja sooja vett ning kallutasid teda küljelt küljele. Kui nad palusid tal, silmad kinni, püsti seista, kukkus ta maha. Arst lausus talle: „Teil ei ole enam vestibulaarfunktsiooni.” Katsed näitasid, et tal oli sellest funktsioonist alles umbes 2 %.

      „Arst oli nii ükskõikne,” rääkis Cheryl. „Ta lihtsalt nentis, et tõenäoliselt on see gentamütsiini kõrvaltoime.” Siinkohal muutus Cheryl emotsionaalseks. „Miks mulle ometi võimalikest ohtudest ei räägitud? Ja nüüd teatab arst mulle, et see on püsiv kahjustus. Olin üksi seda uudist kuuldes. Ema, kes mu arsti juurde tõi, ootas all parklas autos. Kui tema juurde jõudsin, päris ta kohe: „Kas sa saad terveks?” Vaatasin talle otsa ja ütlesin: „See on jääv… see ei kao enam kunagi ära.””

      Kuna Cheryli vestibulaaraparaadi ja nägemissüsteemi vaheline seos on kahjustunud, ei suuda ta silmad liikuvat objekti sujuvalt jälgida. „Kõik ümbritsevad asjad hüplevad ringi nagu kehvas amatöörvideos,” lausus Cheryl. „Kõik asjad oleks nagu tarretisest tehtud ja iga minu samm paneb kõik võbelema.”

      Cheryl ei suuda liikuvaid objekte silmadega jälgida, ning seda, kas ta on sirgelt püsti, saab ta otsustada ainult oma nägemismeelele tuginedes. Silmad fikseerivad horisontaaljooni ja aitavad meil sel moel määrata, kus me ruumis paikneme. Ükskord, kui tuli kustutati, kukkus Cheryl kohe põrandale. Nägemismeel on aga tema puhul väga ebausaldusväärne „kark”, sest igasugune liikumine, mis tema ees toimub – isegi kui keegi lihtsalt käe tema poole sirutab – võimendab kukkumistunnet. Isegi vaibal olevad siksakid võivad ta uperkuuti paisata, vallandades väärsõnumite voo, mis paneb teda arvama, et seisab viltu, kuigi seisab otse.

      Lisaks muule on tal pideva valveseisundi tõttu vaimne väsimus. Sirge asendi säilitamiseks peab aju tublisti tööd tegema – ning aju võtab selle ressursi teiste mentaalsete funktsioonide arvelt nagu mälu ning arvutamis- ja mõtlemisvõime.

      Sel ajal kui Juri arvutit Cheryli jaoks valmis seab, avaldan ma soovi kiivrit proovida. Panen selle pähe ja libistan suhu elektroodidega plastmassriba, mida nimetatakse keelenäidikuks. See on lame, mitte paksem kui närimiskummi leht.

      Kiivris olev kiirusmõõdik ehk andur detekteerib liikumist kahel tasandil. Kui ma pead noogutan, edastatakse see liigutus arvutiekraanil olevale kaardile, mida meeskond pidevalt jälgib. Sama kaart projitseeritakse minu keelel paikneval plastmassribal olevale väikesele,