Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert

Euroopasse asustada, aga see polnud õnnestunud, ja Henry uskus end teadvat, miks: sest nad ei mõistnud kõrgust merepinnast. Seda puud pole võimalik kasvatada Loire’i orus. Kiinapuu vajas kõrgust, hõredat õhku ja niisket metsa, aga Prantsusmaal sellist kohta polnud. Inglismaal ka mitte. Ega Hispaanias, kui juba jutuks tuli. Sellest oli kahju. Aga kliimat sisse vedada ei saa.

      Aga pärast nelja-aastast mõtlemist jõudis Henry lahenduseni: India. Henry oli valmis kihla vedama, et kiinapuu kasvaks Himaalaja külmas ja niiskes eelmäestikus suurepäraselt – ta polnud küll ise seal käinud, kuid Macaus reisides oli ta selle kohta kuulnud Briti ohvitseridelt. Pealegi – miks ei võiks kasvatada seda kasulikku ravimpuud malaaria levialale lähemal, lähemal kohtadele, kus seda tegelikult vajatakse? Indias oli jesuiidikoort hädasti tarvis, et võidelda Briti sõjaväelasi ja kohalikke töölisi kurnava palaviku vastu. Praegu oli ravim kaugelt liiga kallis, et anda seda lihtsõduritele ja töölistele, kuid see ei pidanud ju nii jääma. 1780. aastateks oli jesuiidikoor Euroopa turgudel oma kakssada protsenti kallim kui leiukohtades Peruus, aga see sõltus põhiliselt transpordikuludest. Oli aeg lõpetada puu loodusest otsimine ja alustada kultiveerimist kasu saamise eesmärgil seal kandis, kus seda vajati. Kakskümmend neli aastat vana Henry Whittaker uskus, et tema on õige mees seda tegema.

      Ta lahkus Peruust 1785. aasta alguses, kaasas ainult märkmed, mitmekesine herbaarium ning linasesse riidesse pakitud puukoorenäidised, aga samuti juurepistikud ja oma kümme tuhat Cinchona roja seemet. Tal olid kaasas ka mõned paprikaliigid, samuti suuri mungalilli ja haruldasi fuksiaid. Aga tõeline võit olid seemned. Henry oli neid seemneid kaks aastat oodanud, ta oli oodanud, et tema parimatele puudele ilmuksid külmast puutumata seemned. Ta oli neid seemneid kuu aega päikese käes kuivatanud, neid iga kahe tunni tagant keeranud, et nad hallitama ei läheks, seemned ööseks linasesse riidesse mässinud, et neid kaste eest kaitsta. Henry teadis, et seemned elavad harva ookeanisõidu üle (isegi Banksil polnud õnnestunud oma reisidelt kapten Cookiga seemneid edukalt kaasa tuua), nii et Henry otsustas katsetada kolme erinevat pakkimisviisi. Ta pakkis mõned seemned liiva sisse, teised surus vahasse ja hoidis ülejäänuid kuivatatud samblas. Kõik pakendid olid pandud härjapõide, et nad kuivaks jääksid, ja siis mässitud alpakavilla sisse peitu.

      Hispaanlaste käes oli endiselt ainuõigus kiinapuukoorega kaubelda, seega oli Henry nüüd ametlikult salakaubavedaja. Seetõttu vältis ta Vaikse ookeani rahvarikast rannikut ja liikus itta, maad mööda läbi Lõuna-Ameerika, kaasas pass, mis tunnistas ta Prantsuse tekstiilikaupmeheks. Henry ise, tema muulad, endised orjad ja õnnetud indiaanlased liikusid mööda varaste teed – Loxast Zamora jõe äärde, Amazonasele, Atlandi ookeani rannikule. Sealt purjetas ta Havannasse, edasi Cadizisse ja sealt koju Inglismaale. Tagasitee võttis aega poolteist aastat. Piraatidega ta kokku ei puutunud, märkimisväärsete tormide kätte ei jäänud, kurnavaid haigusi ei põdenud. Mitte ühestki taimenäidisest ta ilma ei jäänud. See polnudki nii raske.

      Henry arvas, et Sir Joseph Banks võib rahul olla.

      Aga Sir Joseph Banks ei olnud rahul, kui ta Soho Square’i majas number 32 jälle Henryt nägi. Banks oli lihtsalt vanem, haigem ja rohkem häiritud kui kunagi varem. Podagra piinas teda hirmsasti ja ta vaevles enda püstitatud teaduslike küsimuste kallal, mis tema meelest olid tähtsad Briti impeeriumi tulevikule.

      Banks üritas leida viisi, kuidas muuta Inglismaa sõltumatuks välismaisest puuvillast, ja oli seetõttu saatnud Briti Lääne-India saartele aednikke, kes püüdsid – senini edutult – seal puuvilla kasvatada. Ta katsus ka, ja samuti edutult, murda Hollandi vürtsikaubanduse monopoli, kasvatades Kew’s muskaatpähklit ja nelki. Ta esitas kuningale ettepaneku muuta Austraalia sunnitöökolooniaks (see oli tal kõigest üks mõte), aga keegi ei võtnud seda veel kuulda. Ta püüdis luua nelikümmend neli jalga kõrget teleskoopi astronoom William Herschelile, kes ihaldas avastada uusi komeete ja planeete. Aga üle kõige tahtis Banks õhupalle. Prantslastel olid õhupallid. Prantslased olid katsetanud õhust kergemate gaasidega ja saatsid Pariisis üles mehitatud palle. Inglased hakkasid maha jääma! Teaduse ja rahvusliku julgeoleku nimel, no jumala eest, Briti impeerium vajas õhupalle.

      Seega polnud Banks tol päeval tujus, et kuulata Henry Whittakeri väiteid, et tegelikult on Briti impeeriumil tarvis kiinapuuistandusi India Himaalaja keskmistel kõrgustel – see oli mõte, millest polnud mingit abi ei puuvillakasvatuse, vürtside, komeedijahtimise ega õhupallide koha pealt. Banksi pea oli paks ja jalg valutas põrgulikult, Henry agressiivne esinemine ärritas teda nii, et ta jättis kogu vestluse tähelepanuta. Sellega tegi Sir Joseph Banks harva taktikalise vea – vea, mis oli Inglismaale lõpuks kalliks maksma läinud.

      Aga peab ütlema, et tol päeval tegi Henrygi Banksiga suheldes taktikalisi vigu. Õigupoolest kohe mitu tükki järjest. Ette teatamata kohale ilmumine oli esimene viga. Jah, ta oli varem ka nii teinud, aga Henry polnud enam häbematu poisike, kellele sellise väära käitumise oleks võinud andeks anda. Ta oli nüüd juba täiskasvanud mees, turske mees pealegi, nii et tema tungiv prõmmimine eesuksele kätkes endas nii häbitut ninakust kui ka füüsilist ähvardust.

      Mis veel hullem, Henry ilmus Banksi maja lävele tühjade kätega, mida taimekoguja kunagi teha ei tohi. Henry Peruust toodud kollektsioon oli ikka veel Cadizist tulnud laeva pardal ja laev oli sadamas dokis. Kollektsioon oli muljetavaldav, aga kuidas oleks Banks võinud seda teada, kui ühtegi näidist näha polnud, kõik need olid kaugel kaubalaeval, peidus härjapõite sees, tünnides, kottides, transpordikastides? Henry oleks pidanud midagi kaasa tooma, et see Banksile isiklikult kätte anda – kui mitte just roja kiinapuu pistikut, siis vähemalt ilusasti õitseva fuksia. Ükskõik mida, et äratada vana mehe tähelepanu, et ta leebuks ja hakkaks uskuma, et nelikümmend naela aastas, mis ta Henry Whittakeri ja Peruu peale välja käis, polnud mahavisatud raha.

      Aga Henry ei hakanud olukorda pehmendama. Ta hoopis heitis Banksile näkku järsu süüdistuse: „Te eksite, härra, kui tahate kiinapuud ainult uurida, te peaksite selle koort müüma.”

      See vapustavalt läbimõtlematu väide süüdistas Banksi lolluses, samal ajal määrides Soho Square’i maja number 32 ebameeldiva kaubitsemise plekiga – otsekui oleks Britannia rikkaimal härrasmehel Sir Joseph Banksil vaja kauplemisega tegelema hakata.

      Et Henry suhtes aus olla, tuleb öelda, et ta ei väljendunud päris selgelt. Ta oli aastaid üksinda kauges kolkametsas olnud ja metsas võib noore mehe mõtlemine muutuda ohtlikult vabaks. Henry oli seda teemat mõttes juba nii palju kordi arutanud, et nüüd tegeliku vestluse juures muutus ta kannatamatuks. Henry kujutluses oli kõik juba korraldatud ja edukas. Tema mõttes oli võimalik ainult üks lahendus: Banks nõustub selle kui suurepärase ideega, tutvustab Henryt Ida-India Kompaniis õigetele inimestele, ajab kõik load korda, tagab rahastuse ja siis võib see auahne projekt käiku minna – ideaaljuhul juba järgmise päeva pärastlõunal. Henry unistustes kasvas Himaalajas kiinapuuistandus, tema ise oli juba see hiilgavalt rikas mees, nagu Joseph Banks oli lubanud, ja ta oli härrasmehena Londoni seltskonda vastu võetud. Eelkõige oli Henry lubanud endal mõelda, et tema ja Joseph Banks suhtuvad teineteisesse kui headesse ja lähedastesse sõpradesse.

      Nüüd oleksid Henry Whittaker ja Sir Joseph Banks üsna tõenäoliselt võinud saadagi headeks ja lähedasteks sõpradeks, kui poleks olnud üht väikest probleemi, nimelt polnud Sir Joseph Banks kunagi pidanud Henry Whittakeri millekski muuks kui kasvatamatuks pikanäpumehest töörügajaks, keda tuli lihtsalt tähtsamate inimeste heaks ära kasutada nii palju kui võimalik.

      „Samuti,” ütles Henry, kui Banks alles kogus ennast pärast tema tunnetele, aule ja külalistoale osaks saanud solvangut, „peaksime arutama minu nimetamist Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks.”

      „No vabandust,” lausus Banks. „Kes pagan on teinud ettepaneku sind Kuningliku Seltsi liikmeks nimetada?”

      „Ma loodan, et teie teete,” väitis Henry. „Tasuks minu töö ja leidlikkuse eest.”

      Banks oli hulk aega sõnatu. Tema kulmud kerkisid kõrgele. Ta hingas järsult sisse. Ja siis – ja see polnud Briti impeeriumi tulevikku silmas pidades üldse hea – hakkas ta naerma. Banks naeris nii südamest, et pidi pühkima silmi Belgia pitsist taskurätiga, mis maksis ilmselt rohkem kui maja, milles Henry Whittaker üles kasvas. Pärast sellist väsitavat päeva oli hea