Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert

on hea meel nimetada teid, Henry Whittakeri, Tema Majesteedi aia taimekogujaks ja nii edasi ja nii edasi, tasuks ja hüvitiseks ning teie elamis- ja reisikulude katteks ning palgaks määratakse teile nelikümmend naela aastas ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…”

      Hiljem mõtles Henry, et neljakümne naela kohta aastas oli neid ja nii edaseid ikka hirmus palju, aga mis muud tulevikku tal oli? Oli kõvasti sulgedega kribamist, siis lehvitas Banks kirja laisalt õhus, et see kuivaks, ja ütles: „Sinu ülesanne, Henry, on kiinapuu. Sa tunned seda võib-olla palavikupuuna. Kiinapuult saadakse jesuiidikoort. Uuri selle kohta välja kõik mis võimalik. Kiinapuu on kütkestav puu ja ma tahaksin, et seda põhjalikumalt uuritaks. Ära kogu endale vaenlasi. Hoidu varaste, lollpeade ja uskmatute eest. Tee hulgaliselt märkmeid ja vaata, et sa annad mulle teada, millises pinnases su näidised kasvavad – liivases, savises, soises –, nii et me võiksime proovida neid kasvatada siin Kew’s. Ole rahaga kokkuhoidlik. Mõtle nagu šotlane, poiss! Mida vähem sa ennast praegu hellitad, seda rohkem võid hellitada tulevikus, kui oled rikkuse kokku ajanud. Väldi purjutamist, laiskust, naisi ja melanhooliat, sellele kõigele võid pühenduda hilisemas elus, kui oled kasutu vanamees nagu mina. Ole tähelepanelik. Parem, kui keegi ei saa teada, et sa oled botaanik. Kaitse oma taimi kitsede, koerte, tuvide, kanade, putukate, hallituse, meremeeste, soolase vee eest…”

      Henry kuulas ainult poole kõrvaga.

      Ta läheb Peruusse.

      Järgmisel kolmapäeval.

      Ta on botaanik ja täidab Inglismaa kuninga ülesannet.

      KOLMAS PEATÜKK

      Henry saabus Limasse pärast peaaegu nelja merel veedetud kuud. Ta sattus linna, kus elas viis tuhat hinge – see oli raskustega võitlev koloniaalimpeeriumi eelpost, kus kõrgemast seisusest Hispaania peredel oli sageli vähem süüa kui muuladel, kes nende vankreid vedasid.

      Henry saabus sinna üksinda. Ekspeditsiooni juht Ross Niven (ekspeditsioon, muide, koosneski ainult Henry Whittakerist ja Ross Nivenist) oli teeloleku ajal Kuuba ranniku lähedal surnud. Vana šotlane poleks tohtinud üldse Inglismaalt lahkudagi. Ta oli tiisikushaige ja kahvatu ning köhis verd, aga ta oli kangekaelne ja oli oma haigust Banksi eest varjanud. Niven polnud merel kuud aegagi vastu pidanud. Kuubal oli Henry kritseldanud Banksile peaaegu loetamatu kirja, et teatada Niveni surmast ja otsusest jätkata ülesande täitmist üksinda. Ta ei oodnud vastust. Ei tahtnud, et teda koju tagasi kutsutaks.

      Niven oli enne surma siiski võtnud vaevaks rääkida Henryle ühtteist kiinapuu kohta. Niveni jutu järgi olid jesuiitidest misjonärid Peruu Andides 1630. aasta paiku esimest korda näinud, et ketšua indiaanlased joovad puukoorepurust tehtud kuuma teed, et ravida kõrgel merepinnast kõva külma käes tekkinud külmavärinaid ja palavikku. Üks tähelepanelik munk oli hakanud mõtlema, kas see kibe koorepuru võiks ravida ka vappekülma ja palavikku, mida põhjustas malaaria – haigus, mida Peruus isegi ei tuntud, kuid mis Euroopas viis hauda nii rikkaid kui vaeseid. Munk saatis kiinapuu koort Rooma, sinna soisesse malaariapessa, koos juhtnööridega seda puru katsetada. Imekombel selgus, et kiinapuu pani arusaamatul põhjusel tõesti piiri malaaria hävitustööle. Miks see nii ka oli, kiinapuu koor ravis malaariast täiesti terveks ega põhjustanud mingeid kõrvalmõjusid, kui välja arvata kestev kurtus – aga see oli ellujäämise kõrval väike asi.

      18. sajandi alguseks oli Peruu puukoor ehk jesuiidikoor kõige väärtuslikum ekspordiartikkel Uuest Maailmast Vanasse Maailma. Üks gramm puhast jesuiidikoort oli nüüd väärt sama palju kui gramm hõbedat. See oli rikka mehe ravim, aga Euroopas oli rikkaid küllalt ja keegi neist ei tahtnud malaariasse surra. Siis raviti jesuiidipulbriga terveks Louis XIV ja see lõi hinna veel kõrgemale. Nagu Veneetsia sai rikkaks pipra ja Hiina teega, nii rikastusid jesuiidid Peruu puude koorega.

      Ainult brittidel läks kiinapuu väärtuse mõistmisega aega – põhiliselt Hispaania- ja paavstivastaste eelarvamuste tõttu, kuid ka kõvasti sissejuurdunud eelistuse tõttu patsientidel aadrit lasta, mitte neid kummaliste purudega ravida. Pealegi oli kiinapuust ravimi ekstraheerimine keeruline teadus. Kiinapuud oli umbes seitsekümmend liiki ja mitte keegi ei teadnud täpselt, millise liigi koor on kõige mõjusam. Tuli usaldada koorekogujat, kes oli tavaliselt mõni kuue tuhande miili kaugusel asuv indiaanlane. Pulbrid, mida Londoni apteekides jesuiidipulbri nime all leida võis, olid Belgia salajaste kanalite kaudu Inglismaale smugeldatud ja olid üldiselt võltsid ja kasutud. Sellest hoolimata oli kiinapuu koor viimaks Sir Joseph Banksi tähelepanu äratanud ja ta tahtis selle kohta rohkem teada saada. Ja nüüd – palja vihje tõttu rikastumise võimalusele – tahtis seda ka Henry, kellest oli just saanud omaenda ekspeditsiooni juht.

      Peagi liikus Henry Peruus edasi, otsekui oleks tal kuri kannul, ja see kuri oli tema enda pöörane auahnus. Enne surma oli Ross Niven andnud talle kolm mõistlikku nõuannet Lõuna-Ameerikas reisimise kohta ja noormees järgis arukalt neid kõiki. Üks: ära kunagi kanna saapaid. Kasvata endale nii paks tallanahk, et jalad näevad välja samasugused nagu indiaanlastel, ja loobu igaveseks mädandavast märjast loomanahast. Kaks: loobu paksudest riietest. Rõivastu kergelt ja õpi külma taluma nagu indiaanlased. Nii oled tervem. Ja kolm: suple iga päev jões nagu indiaanlased.

      See oligi kõik, mida Henry teadis, kui välja arvata, et kiinapuu oli tulutoov ja seda võis leida ainult kõrgel Andides, Peruu kõrvalises kandis, mille nimi oli Loxa. Polnud ühtegi inimest, kaarti ega raamatut, millest oleks abi olnud, seega lahendas Henry probleemi ise.

      Et Loxasse jõuda, tuli tal hakkama saada jõgede, okkaliste taimede, haiguste, kuumuse, külma, vihma, Hispaania võimude ja – see oli veel kõige ohtlikum – trotslike muulade, endiste orjade ning kibestunud neegritega, kelle keeli, vimmakust ja salakavatsusi ta alles hakkas ära mõistatama.

      Palja jalu ja näljasena rühkis ta edasi. Et mitte nõrkeda, näris ta kokalehti nagu indiaanlased. Ta õppis ära hispaania keele, see tähendab, otsustas jonnakalt, et oskabki juba seda keelt rääkida ja inimesed saavad temast aru. Kui nad temast aru ei saanud, karjus Henry nende peale aina ägedamalt, kuni nad viimaks said. Lõpuks jõudis ta välja piirkonda, mida kutsuti Loxaks. Ta otsis üles cascarillero’d ehk koorelõikajad – kohalikud indiaanlased, kes teadsid, kus kasvavad väärt puud – ja andis neile altkäemaksu. Henry muudkui otsis ja leidis veelgi rohkem salajasi kiinapuusalusid.

      Aedniku pojana taipas Henry kiiresti, et suurem osa puid oli kehvas seisus, haiged ja rüüstatud. Tema enda ümbermõõduga puidki oli vähe, jämedamaid polnud üldse. Ta hakkas puutüvede ümber pärast koore võtmist sammalt mähkima, et puu saaks paraneda. Ta õpetas cascarillero’sid võtma koort vertikaalsete ribadena, mitte tapma puid neid horisontaalselt koorides. Haiged puud lõikas ta halastamatult maha, et võimaldada uut kasvu. Kui Henry ise haigeks jäi, töötas ta ikka edasi. Kui ta haiguse või nakkuse pärast liikuda ei suutnud, käskis ta indiaanlastel ennast nagu vangi muula selga siduda, et saaks iga päev puid vaatamas käia. Ta sõi merisigu. Lasi maha jaaguari.

      Loxasse jäi Henry neljaks armetuks aastaks, palja jalu ja külmetades, ta magas hurtsikus koos paljasjalgsete ja külmetavate indiaanlastega, kes põletasid sooja saamiseks sõnnikut. Ta ravitses kiinapuusalusid, mis ametlikult kuulusid Hispaania Kuninglikele Rohukauplustele, kuid mida Henry oli vaikselt hakanud omaks pidama. Ta oli nii kaugel mägedes, et teda ei häirinud mitte ükski hispaanlane, ja mõne aja pärast ei häirinud temagi enam ühtegi indiaanlast. Henry sai tasapisi teada, et kõige tumedama koorega kiinapuudest sai mõjusamat ravimit kui teistest ja et kõige värskematel kasvudel oli tugevama toimega koor. Seega oli vajalik tugev tagasilõikamine. Henry määras ja nimetas seitse uut kiinapuuliiki, kuid suurem osa neist olid tema meelest kasutud. Tähelepanu koondas ta liigile, mille nimetas Cinchona roja’ks, punakooreliseks kiinapuuks, see oli kõige rikkalikum. Ta pookis roja’t tugevamatele ja haiguskindlamatele kiinapuu liikidele, et suuremat toodangut saada.

      Henry mõtles palju. Noorel mehel on üksinda kõrgetes ja kaugetes metsades palju aega mõelda ja Henry sõnastas uhkeid teooriaid. Ta teadis lahkunud Ross Niveni käest, et Hispaania teenib jesuiidipulbri pealt kümme miljonit reaali aastas. Miks tahtis Sir Joseph Banks, et Henry ainult uuriks seda taime, kui nad võiksid seda müüa? Ja miks peaks jesuiidipulbri tootmine piirduma ainult selle ligipääsmatu piirkonnaga? Henry mäletas, kuidas isa oli talle selgitanud,