Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

Читать онлайн.
Название Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest
Автор произведения Jon Steele
Жанр Биографии и Мемуары
Серия
Издательство Биографии и Мемуары
Год выпуска 2014
isbn 9789985331019



Скачать книгу

esimesena, söör!”

      Rahvajõuk sülitas, me taganesime ja kükitasime maha. Üks polkovnik lonkis unistajate vahelt läbi ja mööda vabatahtlike pika rivi eest. Ta kutsus kasakast ohvitseri eemale juttu ajama. Ühe kannapöörde ja paari marsisammu võrra hiljem ootas lambanahkne müts juba käsklusi. Ma ulatasin Olegile mikrofoni.

      „Intervjueerime polkovnikut.”

      „Ei noh … kas sa oled jälle narkotsi pannud?”

      „Oh, ega sa ei arva ometi, et see tüüp meid päriselt maha lööb?”

      Oleg vaatas lambanahkset mütsi, kes ikka veel käsklusi kuulas, ja siis jälle mind. „Aga ta on kasakas.”

      „Muidugi, muidugi. Aga kui kusele läheb, siis võtab ikkagi oma lambanahkse mütsi peast ära, või mis?”

      „Kas see peab midagi tähendama või?”

      „Ei. Ega vist.”

      „Sa paned jälle narkotsi!”

      „Ei pane. See lihtsalt tundus mulle naljakas.”

      „Ei noh … sina mine esimesena.”

      „Mina? Sina ju räägid vene keelt!”

      „Ja sinul on see suur kaamera!”

      „Kes nüüd pilves on?”

      „Võib-olla ma peaksin proovima!”

      „Hiljem. Mul on head Usbeki rohtu.”

      „Ahhaa! Ma teadsin seda! Sa tarvitad narkootikume!”

      Näod rahva hulgast, vabatahtlikud ja üks verejanuline kasakas vaatasid meid vaikides.

      „Nüüd on õige hetk, Oleg.”

      Me astusime polkovniku ette ja tutvustasime end. Ta kummardas. „Požaluista,” ütles ta.

      Kasakas seisis kõrval, valmis meil vajaduse korral päid maha võtma, ja mina ootasin, kuni Oleg oma imetegu sooritas. Ma ootasin ja ootasin, kuulates, saamata aru sõnadest, kuid kuuldes helisid, tundes helisid, kuni Oleg pilgutas silma ja oli aeg käivitada kaamera.

      „Ma olin elukutseline ohvitser Punaarmees, uhke oma kodumaa üle, uhke sõjaväe üle, uhke Venemaa üle. Kuni Jeltsin võimule tuli! Vaadake! Sõjavägi on ära nullitud. Mundrimehed on rahata, söömata! Punaarmee! Punaarmee, mis päästis Venemaa!”

      „Aga te olete valmis võitlema?”

      Kurbus tema silmades. „Jah. Kui peame.”

      „Kas te olete valmis surema?”

      Lootusetus tema hääles. „Da. Me kaotame elusid. Paljud meist surevad. Kuid need elud antakse maa eest, mis on meilt ära võetud. Need elud antakse võimaluse eest see tagasi võita!”

      Jeltsin ei olnud õnnelik. Pildid Valges Majas sõeluvatest relvastatud vabatahtlikest ringlesid kogu maailma telepiltides. Tõsised mehed püssidega, kes rääkisid maailmale, et on valmis kaitsma oma parlamenti ja surema selle eest, millesse usuvad. Jeltsini stsenaarium polnud kaugeltki selline.

      Stsenaariumis seisis: Boriss rebib konstitutsiooni lõhki ja kõik lähevad koju. Mida nad seal jahuvad parlamendi kaitsmisest? Kas nad polnud siis lugenud presidendi seadlust nr 1400? Ei ole mingit parlamenti. Ainult Boriss, Boriss, Boriss!

      Jeltsin mõtles: see on bolšoi probleem. Ei näe hea välja. Lääne ladviku peded lähevad närvi. Aeg uus seadlus välja anda.

      „Valge Maja on vallutanud ohtlikud relvastatud kuutõbised! Ma käsin Valgel Majal võtta kahekümne nelja tunni jooksul neilt relvad ja need kokku koguda!”

      Kakskümmend neli tundi hiljem olid tigedad tuhanded tagasi Valge Maja juures. Kaevurid, õpetajad, pätid, napsivennad, töötud vabrikutöölised, palgata jäänud teadlased igas kujus ja suuruses võtsid rivvi ja marssisid Valge Maja labürinti ning unistajad tervitasid neid nagu kangelasi. Jeltsini viimane korraldus kõlas nagu joodiku ähvardus.

      „Miks ta ei võiks oma suu lihtsalt kinni hoida?”

      „Jonka. Saa aru; selleks et vodkat kaanida, peab Jeltsin kõigepealt oksendama välja mõttetuid sõnu, et võimalikult suurele kogusele ruumi teha.”

      Me rajasime endale teed Rutskoi kabineti juurde. Pärast Jeltsini korraldust polnud Rutskoid keegi näinud. Koridor, mis viis tema ruume mahutavasse majatiiba, oli blokeeritud ja seda valvas üks üheksateistkümneaastane jõmpsikas. Libistasin objektiivi kiiresti tema selga pidi alla vöökohani. Relvastamata. Kiire pilk poolavatud ukse vahelt sisse; mõned mehed ülikondades, kuid enamik lahingumundris, kõik hambuni relvastatud. Üks vabatahtlik tõmbas ukse lahti.

      „Ei filmi siin!”

      „Okei.”

      Meil oli Rutskoi ihukaitsjatega siivas suhe ja ma ei tahtnud seda rikkuda. Ma panin kaamera põrandale, aga pildid mässajate püssidest oli tänane lugu ja ma tahtsin seda saada. Sammud meie selja taga. Salk vabatahtlikke tuli läbi saali, käed kanderihmadel ja püssitorud kukla tagant välja turritamas.

      „Seltsimees, viie sekundi pärast istu aknalauale.”

      „Ei noh … lauale.”

      Olegi selja taga. Kaamera käima, fookusrõngas paika, võttenupp alla, ja ennäe, ei mingeid käsi. Relvis mehed ja rasked sammud läbi kaadri. Metsikud silmad kiikavad kaamera poole ja mina kratsin kätega pead, juhm ilme näol.

      „Ühel heal päeval, Jonka …”

      Uks lendab lahti ja uus salk marsib läbi saali. Veel parem võte. Mustad püssitorud ja – laadid ja padrunisalved. AK-47 siluetid. Üks hea võte oli vähemalt olemas.

      „… saadad sa mu suurde jamasse.”

      Tagasi läbi uue vabatahtlike salga, uute püsside ja laudadele välja kallatud kuulide. Läinudnädalaste parlamendiistungite sekretärid oma kõrgete soengute ja koledate kleitidega, selle nädala varustusohvitserid, ametis kuulide seadmisega korralikesse ridadesse, nagu oleksid need kirjaklambrid. Suured siia, väiksed sinna.

      Närviline pinge läbis labürinti nagu piits, rõdust kuni platsil seisvate unistajateni. Platsile kogunes veel sadu inimesi. Kuulujutud levisid. „Armee erikomando üksused asuvad Valge Maja lähedal kõrghoonetes positsioonidele!” „Tankidivisjonid on mobiliseeritud!” „OMON-i märulimiilitsa salgad on teel Moskvasse!” Mehed ja naised kogunesid kobaras ümber väikese raadio, kus Jeltsini siseministri hääl vingus eetrisse uusi ähvardusi. „Aeg otsustavaks tegutsemiseks pole veel saabunud … mitte veel.”

      Ja kõikjal strateegiliselt barrikaadide juurde kuhjatud kivid ja tellised ja rahnud. Terasvarvad ja tinatorud ja puust kaikad. Konjuškovskaja tänavale viivast jalakäijate sillast oli saanud kastidest, traadist ja metallikolust kindlus. Valgesse Majja marssis uusi vabatahtlikke. Kirkad kaevasid teedesse kaevikuid. Rasked puurondid langesid oma kohtadele perimeetri ümber. Barrikaadid kerkisid kõrgemaks ja kõrgemaks. Kommud igatsesid kismat.

      Boriss Jeltsini fänniklubi lääne liidrite haru hakkas tõmblema. Nad lõpetasid diplomaatiliselt üksteise kallal närimise ja pöördusid maailma poole vagurate casper-milquetoastlike sõnavõttudega. Viisakatega, rahulikega. Kõik need rääkisid üksnes toetusest „rünnaku ohvriks langenud Venemaa presidendile” ja „vajadusest läbi rääkida”. Samal ajal kärssasid Kremli telefoniliinid diplomaatilisest paanikast. „Boriss! Mis, kurat, toimub?”

      Andke vodkat. Klunks.

      Öö laskus Moskvale. Valge Maja esine plats oli nagu külakeskus, täis akordionimuusikat ja lõkketulesid. Poisid ja tüdrukud hoidsid üksteisel käest kinni, mehed tõmbasid raadiote juures suitsu ja kuulasid: „Läbirääkimised jätkuvad”, „President kinnitab oma varasemat lubadust vältida jõu kasutamist”. Süüdati üha uusi sigarette, juteldi ja vaieldi. Ruupor liigub läbi küla, karjudes ja hõigates poliitilisi loosungeid nagu tänavakaupmees. Üks naine sätib plekktopsis lilli, hoides pilku peal sealsamas kõrval podiseval hautisekatlal. Väike poiss, peas kaevurikiiver, istub Nõukogude punalipu all, mis kumab lõkketuledes.