Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

oli ilmselt rumal mõte. Kõigest paarsada maja valvavat Vene võmmi. Need moskvalased, kellel oli suva, võisid minna üle Valge Maja haljasalade oma babuška juurde. Need seltsimehed, kellel polnud suva, võisid ühineda palaganiga ja karjuda mõned Jeltsin vrag naroda’d ja siis lihtsalt edasi kõmpida. CNN võis lakkamatult trummi taguda, kuid „Kriis Venemaal” oli kujunemas üksnes väiksemat sorti tülinaks. Hommikul olid Boriss Nikolajevitš ja Moskva linnapea, mantškin Juri Lužkov lonkinud üle Puškini väljaku, itsitades ja naeratades kaameratele.

      „Me lahendame selle ilma vägivallata,” tõotab Jeltsin. „Ei mingit verevalamist.”

      Ha-ha-haa.

      Linnapea Mantškini kiilaspea pendeldas nagu õnnelikul imikul. Tema õnnelikud imikukäed kontrollisid tohutut hulka Moskva kinnisvara. Rendiraha lendas sisse igast korstnast. Reform oli kasulik. Veri oli kaos.

      Ha-ha-haa.

      Hotelli Mir sissesõidutee otsas istusid erariides, see tähendab nahktagides ja päikeseprillitatud kõrilõikajad mustades Volgades, suitsetades Cosmose sigarette ja vaadates märulit teispool Konjuškovskaja tänavat. Lõputu litaania „Jeltsin on reetur!” ja „Jeltsin on siga!” hoidis neid ärkvel ning nende varjutatud silmad piidlesid Valge Maja rõdu ja selle esist platsi. Platsilt viis välja üksainus puudevaheline tee. Miski ega keegi ei saanud tulla ega minna, ilma et teda oleks nähtud hotellist Mir. Me küsisime tube. Halvasti istuvas ülikonnas mees käskis meil jalga lasta.

      „Ei välismaalasi. Pealegi … kõik toad kinni.”

      Tema silmad vilasid mööda fuajeed ringi. Seinast seina Cosmose sigarette suitsetavaid tagides ja päikeseprillitatud kõrilõikajaid.

      „KGB!” sosistasin ma.

      „Ei noh … uuel Venemaal on see FSB.”

      „Mis vahe seal on?”

      „Alfabeetiline.”

      Me suundusime punaste lippude poole. Pappkastidele oli kuhjatud traadijuppe ja terasetükke. Revolutsiooni barrikaadid. Meid jälgisid palavikulised silmad. Silmade taga ja rõdu all paiskas rahvahulk õhku veel ühe kirgliku palve lõpetada nõukogude rahvaste kannatused Kurja Šaakali Jeltsini küüsis.

      „Neile vist meeldiks üks hea kõne?”

      „Da. Eelistatavalt pikk.”

      Kirvenäolised ja tigeda moega revolutsionäärid barrikaadidel nägid meid tulemas ja asusid rünnakule.

      „Valelikud lääne sead!”

      Normalno. Need poisid arvasid, et meedia on Jeltsini poolt. Mõistagi paistis see Vene teleekraanidelt sedasi. Jeltsini semud kontrollisid Ostankino Televisiooni eetrit. Borissist räägiti alati aupaklikul toonil ja opositsioonitegelastes nähti ohtlikke hulle. Jeltsin tänas oma kamraade sellega, et lasi toppida nende taskud täis lääne reklaamidollareid.

      Kommud ei talitsenud end kuigivõrd. Igal tooge-Stalin-tagasimiitingul oli mõni sotsialistliku võitluse veteran, kes mulle sõrmega rindu toksis.

      „Kakoje televidenije?”

      „Kompanija Britanskaja ITN.”

      Üks Vene telekanal edastas meie uudisteprogrammi. Kummalisel kombel teadsid paljud venelased, kes me oleme.

      „Skolko ljudei võ vidite zdes sevodnja?”

      Oleg vaatas mulle otsa ja lükkas prillid sügavamalt ninale, vaevumata tõlkima. „Ei noh … seesama vana küsimus.”

      Ja mina uurisin tõsisel ilmel ümbrust, ajal kui tõredad kommunäod vaatasid, kuidas ma ikka ja uuesti sedasama kolmesadat pead loendan.

      „Noh … ma arvan, et teid on siin viis või kuus tuhat.”

      „Hmmm!” Kahtlustav mõmin.

      „Valelikud lääne sead!”

      „Siin on vähemalt kakssada tuhat inimest!”

      Ma astusin üle traadi ja terase. Kirvenäolised ja tigeda moega revolutsionäärid tõrjusid mu tagasi.

      „Net! Net!”

      „Sa vajad korralikku PR-lihvi, sitapea.”

      Ma astusin uuesti ette, kaamera käimas. Objektiivi sisse kogunesid sülgavad näod. Rusikad ja obadused ja jalahoobid. Ma pressisin taas peale. Alt kaadri nurgast paistis mehe käsi ja selles midagi rasket. Kotiriidesse mässitud telliskivi õõtsus edasi-tagasi minu pea suunas. Olegi käed tirisid mind kiiresti tagasi ja kivi tabas objektiivi otsa.

      Kolaki.

      Ma viskasin kaamera Olegi kätte ja haarasin seltsimees Bozol kõrist. „Kuradi litapoeg!”

      Kepid ja kivid ja rusikad.

      Üks militsionäär hüppas ligi, tiris mu eemale ja karjus mulle näkku. Oleg viskas kaamera minu kätte tagasi, haaras mul jopihõlmast ja osutas tänava otsa poole. „Ei noh … me lähme nüüd sinna.”

      „Aga …”

      Tema raudne haare vedas mind mööda tänavat nagu ulakat last. „Mõnikord ma mõtlen, et sind tuleks luku taha panna!”

      „Mis kurat! Mul just läks lõbusaks!”

      Ma kruttisin objektiivi. Fookusrõngas oli natuke kõver ja kange. Aga käis küll. Neetud! Väike samm vasakule ja ITN-i kröömeldajad pidanuks köhima välja uue objektiivi.

      „Äkki läheks tagasi?”

      „Ära kerja mult keretäit.”

      „Okei. Okei.”

      „Jonka, kas sa ei mõtle kunagi sellele, et kõik inimesed ei ole õnnelikud, kui sa oma riista neile näkku topid?”

      „Kuidas palun, seltsimees?”

      „Ei noh … ma mõtlesin kaamerat.”

      „Okei. Okei.”

      Olegil oli õigus. Tal oli alati õigus. Kõigest paar tundi revolutsiooni ja juba oli vanameelseid tabanud kibe lüüasaamise tunne. Parlament õhutas üldrahvalikku vastupanu, et Jeltsinit välja süüa. Ei midagi. Seejärel esitati Punaarmeele1 palve ühineda mitte nii väga entusiastlike massidega Valge Maja juures. Null. Saadikud nimetasid Jeltsini kriminaaliks ja hääletasid tema kohtulikule vastutusele võtmise poolt. Aleksandr Rutskoi vannutati isegi Vene Föderatsiooni uueks presidendiks. Ikka ei midagi. Nadi revolutsioon. Boriss istus Kremlis, kulistades vodkat ja valuvaigisteid, näol idiootlik „mis? miks ma peaksin muretsema?”-irve.

      Ja ega vanapoisil polnudki vaja muretseda. Kõik laheneb nagunii paari päevaga. Nagu alati … plõks. Boriss Jeltsini fänniklubi lääne liidrite haru hingas kergendatult. See väike ebameeldivus oli vaid üks matslik peer teel Demokraatiale ja Hiigelkasumile.

      „Nii et see siin polegi nagu töörahva püha, või mis?” küsisin ma.

      Pilk minevikku: esimene mai. Viis kuud tagasi. Üks Moskva tänav Juri Gagarini kuju juures. Mina ja ITN-i Moskva produtsent Bridget Else leidsime end ühtäkki keset verist märulit. Üks noor sõdur oli kahe veoauto vahel laiaks litsutud. Tema suust voolas verd. Paksu ja musta. Ma suumisin tema näole ja vaatasin, kuidas ta elu asfaldile voolab. Tema kustunud pilgu kohal paistis läbi suitsu ja tule üle tänava tõmmatud loosung. „Häid pühi, kallid venelased!”

      „Oleg?”

      Ta ei tahtnud vastata. Ta ei tahtnud mõelda, veel mitte.

      „Lähme otsime kellegi, kes su logisevast objektiivist lugu mõistab pidada,” ütles ta siis.

      Üheksateistkümnendast sajandist pärit jalakäijate sild ühendas Konjuškovskaja tänavat Valge Maja haljasalaga. Silla otstes puit ja traat ja noored parteisõdurid. Noored, pagan. Eesliini jõmpsikad.

      „Miks need lapsed koolis ei ole?”

      „Nad on astunud Revolutsiooni kooli, Jonka. Küllap nad õpivad seal selliseid tarku mõisteid nagu „lendava pasa eest perset

1

Autor peab siin ja edaspidi silmas Vene Föderatsiooni relvajõude. − Toim