Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

reaktiivmürsud valmis sõjaks. Pilgud pöördusid hetkeks minule, uudishimulikud ja süütud. Ma langetasin kaamera ja vaatasin nende silmadesse. Nad vaatasid korraks üksteise otsa ja pöördusid siis töö juurde tagasi. Objektiiv suumis kaevavaid käsi. Noori käsi ja vanu käsi.

      „Tere tulemast Nõukogude Liitu, Jonka,” ütles Oleg.

      „Hei, sina!”

      Minu kõrval seisatas kaevur. Kollasel kaevurikiivril punane sirp ja vasar. Sügava ja tumeda maamulla järele lõhnav jopp.

      „Hei, sina! Võta teadmiseks! Me peame kaitsma oma parlamenti!” ütles ta.

      Ja ta põlvitas maha ning kaevas oma mustnenud sõrmed kivide vahele.

      Oleg togis mind ribidesse. Vaata sinna. Hiigelmonument 1905. aasta revolutsioonile. Naise kuju, lipp kõrgel pea kohal. Ta hüüab midagi üle õla. Tema lähedal küürutab töölise särgis mees … ühes käes vintpüss, teine käsi toetamas langenud seltsimeest. Pronksi valatud unistajad. Üks lihast ja verest mees jookseb monumendi juurde ja voldib lahti Nõukogude Liidu lipu. Punane pronksi taustal. Nagu mäletamine. Nagu veri.

      Ma läksin ligi ja kadreerisin kuju, tagaplaanil Valge Maja. Marmortorni tipus lehvis endiselt Jeltsini Venemaa lipp. Nagu istuks keegi kaugel mäe otsas.

      See oli Jeltsini-vastase jõugu püha maa. Kaksteist aastat enne 1917. aasta oktoobrit olid Moskva töölised tõstnud mässu tsaar Nikolai II jaburuste vastu. Ja hetkeks oli tundunud, et töölised võivad sellest kõigest vabaneda. Kuid tsaari väed tormasid läbi tänavate, lömastades unistajad oma hoolikalt soetud hobuste kapjade all. Monument mälestas 1905. aasta viimase lahingu viimset vastupanu.

      „Urraaa!”

      Tundeküllased sõnad rõdul said lõpuks otsa ja valjuhäälditest kärgatas pühalik muusika. Nõukogude hümn. Mütsid ja käed südametel. Punased lipud nägude kohal. Pisarais silmad. Suud vormimas pühi sõnu, otsekui jõudu paludes. Sovettide kadunud hõim klammerdumas kommunistlike unistuste räbalatesse. Piltide vahepeal lipsas mu silme eest läbi välkkaader.

      „Oleg. Kui palju inimesi ründas 1917. aastal Talvepaleed?”

      „Kõige rohkem paarsada. Eisensteini film räägib kümnetest tuhandetest, aga see oli muidugi osa propagandast ja müüdist, et kommunism on kõige parem asi pärast kalamarja, ja Lenin kirjutas muidugi traktaadi ajalehtede telegraafi kontrollimise tähtsusest …”

      Ma vaatasin tuhandeid unistajaid enda ümber ja mõtlesin, et Boriss Nikolajevitšil võis siiski olla põhjust muretseda.

      Valges Majas ootasid Parlamendi Ponksid Politseipoisid uudiseid väljast. Telefoniliinid olid läbi lõigatud … Kas jutud demonstratsioonidest on tõsi? Kas Jeltsin on riigist põgenenud? Kas politsei tulistab tänaval rahvast? Kuulujutud olid nüüd ainus suhtlusliin.

      „Kõik on rahulik,” ütles Oleg.

      „Spassibo.”

      Treppidest üles suurde saali. Hiigelkroonlühtrid särasid ja rõdule avanevad hiigelaknad olid lahti, võttes unistajad all raami sisse nagu maali. Saal oli täis „Venemaa kriisi” tõelisi ohvreid, daame ja härrasid rahvusvahelisest pressist. Kokapurgid, pitsakarbid, teetassid, magavad operaatorid, paanikas produtsendid mobiiltelefonide otsas ja kõigil üksainus küsimus: kui kaua see piin veel kestab? Kakskümmend neli tundi uudiseid on näljane elajas, kes vajab pidevat toitmist. Vänta promo, tao trummi … „CNN. Maailma Kõige Tähtsam Uudistekanal!” … Rätsepaülikonnas ja klanitud teadustaja oli määratud kandma oma õlul maailma raskust.

      „Öelge meie vaatajatele, milline on olukord praegusel hetkel!”

      Ja reporter otsib uut viisi, kuidas öelda: „Ikka sama vana jama.”

      „Patiseis jätkub.”

      Uups! Vänta teine promo! Tao trummi! Pigista see reklaam endast välja. „Oleme peagi tagasi uuema informatsiooniga „Kriisist Venemaal”. Jääge meiega.”

      Parlamendisaadikud registreerusid ikka veel ametnike juures kongressisaali ukse taga. Sel moel said nood endiselt liikmemaksu koguda.

      „Ei noh … revolutsioon võib ju toimuda, aga inimene peab ikka maksta saama,” märkis Oleg.

      „Tundub küll.”

      Parlamendis eneses jätkusid vaidlused ja seaduste tegemine. Mis sellest, et see mitte kellelegi kogu maailmas korda ei läinud. See oli Venemaa uue valitsuse läte. Ruslan Hasbulatov istus Kongressi juhina poodiumil, püüdes sõud mingites raamides hoida. See polnud lihtne. Ta sõnad suubusid umbsetesse nasaalsetesse helidesse. Raskesti arusaadav. Suurtes annustes tüütu.

      Hasbulatovi tumedates juustes, tumedates silmades ja oliivikarva nahas peitus Jeltsini salarelv. Tšetšeenia provintsis üles kasvanud Hasbulatov ei olnud venelase moodi. Ja paari hästi valitud sõnaga mängis Jeltsin hõlpsasti välja rassikaardi, veendes etnilisi venelasi, et Hasbulatov ei kuulu nende hulka. See oli mäng levinud vene eelarvamusega, et kõik tšetšeenid on vastikud kriminaalid. Alamad inimesed.

      Üks mees, kes nägi välja täpselt nagu venelane, kõndis kongressisaalist välja. Iona Andronov, konservatiivne saadik ühest Siberi oblastist. Kaamerad sööstsid talle hoobilt kallale. Andronov sobis alati hästi Inglise uudiste reklaamiklippi.

      „Mis läänemaailmaga lahti on? Kuidas te saate toetada seda joodikut meie presidendina? Kui te teda nii väga armastate, eks pakkuge talle siis varjupaika. Me paneme ta ise lennuki peale. Ta on teie oma, palun.”

      Ja kõik reporterid kujutasid ette, et nad teevad prooviintervjuud saatele „60 minutit”.

      „Kuid ta oli ometi vabalt valitud president?”

      „No aga mina olin ju ka! Oma ringkonnas pistsin ma rinda seitsme kandidaadiga!”

      „Aga parlamenti valiti ometi vana, nõukogude süsteemi raames?”

      „Mis teiega lahti on? Jeltsinit samuti.”

      „Aga kas pole see parlament mitte ebaseaduslik?”

      Andronov pööritas silmi.

      „Oh, pea suu, idioot!”

      Andronov trügis kaamerate vahelt läbi …

      „Meid valiti teenima ja me jääme paigale ja püüame selle joodikuga rahu sobitada.”

      … ega arvanud, et ta peab kaitsma oma põhiseaduslikku õigust olemasolule kamba demokraatia imedemaadelt pärit reporterite ees.

      „Mida te tunneksite, kui teie president parlamendi laiali lööks?”

      Vastust ei tulnud ja minu objektiiv saatis teda läbi saali kahkjasse valgusse, kus ma silmasin neid. Kahte lahinguvormis meest nurga taha pööramas. Lambivalguse kitsas kiir peegeldus vastu nende seljal asuvatelt tumedatelt metalltorudelt. Püssid. Automaadid.

      „Kas sa näed seda?”

      „Ei noh.”

      „Nägid või?”

      „Ei noh.”

      „Mina ka.”

      Me jooksime läbi saali poolhämarusse, pöörasime ümber nurga ja põrkasime salapäraste sõdalastega kokku otse nende varitsuspaigas.

      „Mis teil vaja on?” küsis üks irvitades.

      „Ärge käige meil kannul!” ütles teine.

      Me kuuletusime nagu treenitud ahvid ja lasime jalga.

      „Toredad poisid. Kes, kurat, nad on sellised?”

      „Valge Maja kubiseb relvadest, Jonka. Sajad automaadid ja tuhanded padrunid nagu 1991. aasta augustiputši ajal Jeltsini kaitseks.”

      „Sa ajad lora.”

      „Ei aja. Selle maja politsei on rahvusmiilitsast sõltumatu. Nad saavad käske parlamendilt, mitte Jeltsinilt.”

      „Ja Boriss jättis neile relvad alles?”

      „Vaevalt et ta eriti mäletas. Sel ajal oli palju rõõmsaid pidusid