Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

kamp trügis!”

      „Mina? Mina pole midagi trüginud!” ütles Trev nördinult. „Hoopis…” Ta jäi kõhklema. Hoopis Nap trügis? Vaata, kuidas ta seal seisab, üleni närviline ja kondine, nagu poleks elu sees korralikult süüa saanud. Isegi ma ise ei usuks ennast, aga mina olen mina. „Sealt tagantpoolt suruti peale,” ütles ta mannetult.

      „Suurte saabastega trollid, jah?” küsis Glenda, hääl äädikast nõretamas. „Me oleksime juba keset mängu, kui poleks härra Nappi, kes teid kõiki tagasi hoidis!”

      Süüdistuse ja kiituse ebaõiglus jahmatas Trevi, aga ta otsustas lihtsalt paigale jääda, mitte Glendaga vaidlema hakata. Nap ei suudaks Glenda meelest midagi halba teha, Trev aga midagi head, selle vastu ta ei saanud, kuid ta tundis, et tema kohta käivat osa peaks parandama – „ta pole kunagi teinud midagi väga halba”.

      Aga seal oli Juliet ja naeratas talle. Kui Glenda pilgu kõrvale pööras, et Napiga rääkida, pistis Juliet Trevile midagi pihku ja pööras siis selja, nagu poleks midagi juhtunud.

      Trev avas pihu, süda peksmas, ja seal oli väike emaileeritud mustvalge, vihatud vaenlase värvides märk. See oli Tema pihust ikka veel soe.

      Trev surus käe kähku rusikasse ja vaatas ringi, et näha, ega keegi pole märganud seda kõige õige ja hea, s.t Pimekaevu hea nime reetmist. Mis siis, kui mõni troll ta pikali lööb ja keegi poistest selle tema juurest leiab!

      Mis siis, kui Andy selle tema juurest leiab!

      Aga see oli kingitus Temalt! Trev pistis märgi taskusse ja surus sügavale taskupõhja. See asi hakkas väga keeruliseks kiskuma, aga Trev ei olnud inimene, kellele meeldib, kui elus on probleeme.

      Hautiseleti omanik, kes oli teel uude asukohta ettevõtlikult terve hulga toiduportse müünud, astus Trevi juurde ja pakkus talle kotikese kuumi herneid.

      „Sul on sitke semu,” märkis ta. „Ta on mingi troll, jah?”

      „Ei ole troll. Härjapõlvlane,” vastas Trev, samal ajal kui heitlusehelid lähemale jõudsid.

      „Mina mõtlesin, et need on väikesed õelad raipenahad…?”

      „Tema ei ole,” heitis Trev, tahtes mehest juba lahti saada.

      Korraga võttis maad äkiline lokaalne vaikus. Sellist heli tekitab rahvahulk, mis hoiab hinge kinni. Trev vaatas üles ja nägi teist korda selle mängu jooksul palli.

      Kusagil selle sees oli saarepuust tuum, siis tuli nahast kest ja lõpuks kümned kihid riiet, et pallist oleks parem kinni hoida, ja see kõik langes vääramatu täpsusega Julieti kauni uneleva pea poole. Trev sööstis hetkegi mõtlemata tema poole ja vedas ta leti alla, ning samal hetkel mütsatas pall tänavakividele täpselt seal, kus Tema oli oma kohaloluga maailma õilistanud.

      Kui pall maad tabas, käis Trevi peast läbi palju mõtteid. Juliet oli tema käte vahel, kuigi Ta kurtis, et Tema mantel saab poriseks. Trev oli tõenäoliselt päästnud Tema elu, mis romantilisest vaatenurgast vaadates tõstis tema aktsiad taevasse, ja – õigus muidugi, kui mõni marupimekas või dolli sellest teada saab, on järgmine asi, mis Trevil peast läbi käib, saabas.

      Juliet itsitas.

      „Tss!” sai Trev suust. „Ole tasa, kui sa ei taha teada saada, kuidas sa välja näed, kui need ilusad juuksed on maha aetud!”

      Trev piilus leti alt välja ega äratanud vähimalgi määral tähelepanu.

      Seda sellepärast, et Nap oli palli kätte võtnud ja pööras seda käes, see osa näost – ja näoks võiks seda nimetada ainult heatahtlik vaataja –, mis välja paistis, mõtlikult kortsus.

      „Kas see see ongi?” küsis ta jahmunud Glendalt. „Äärmiselt ebasobilik lõpp meeldivale seltskondlikule kokkusaamisele, kus pakutakse huvitavaid suupisteid! Mis armetu asjandus see õigupoolest olema peaks?”

      Vaatepildist lummatud Glenda osutas väriseva sõrmega tänava teise otsa suunas.

      „Seal on suur teivas, näed? Valgeks värvitud… nojah, altpoolt punaseid pritsmeid täis…”

      „Muidugi, näen. Noh, sellisel juhul ma… Kuulge, mehed, palun lõpetage see trügimine,” lisas Nap rahvale, kes kaela küünitas.

      „Aga sa ei jõua kuidagi sinna!” karjus Glenda. „Pane pall lihtsalt maha ja tule eemale!”

      Trev kuulis, kuidas Nap pingutusest mühatas ja ülejäänud maailm täiesti vaikseks jäi. Ei ole võimalik, mõtles ta. Seda nüüd küll mitte. Selle teibani on rohkem kui sada viiskümmend jardi, ja need pallid lendavad sama halvasti kui ämber. Ta ei saa mitte kuidagi…

      Kauge praksatus katkestas hinge kinni pidava vaikuse, kuid katkestatud vaikus sõlmis end kohe uuesti kokku.

      Trev piilus kellegi selja tagant ja nägi, kuidas kuuekümne jala kõrgune väravapost andis alla võitluses termiitide, mädaniku, ilmastiku, raskusjõu ja Napiga ning varises tolmuhunnikuks. Trev oli nii jahmunud, et peaaegu ei märganudki, kuidas Juliet tema kõrval püsti tõusis.10

      „Kas see on nigu mingi märk kõrgemalt poolt?” küsis Juliet, kes uskus sellistesse asjadesse.

      Kuid Trev uskus sel hetkel, et tuleb sõrmega teisele poole tänavat näidata, hüüda: „Ta läks sinnapoole,” ning siis Juliet püsti vinnata ja Napile kõhtu tonksata. „Lähme!” lisas ta. Glendat ei saanud ta kuidagi kaasa kutsuda, aga see polnudki oluline – niikaua kuni ta Julietil käest hoiab, järgneb Glenda talle nagu saaki jälitav kull. Rahvas püüdis joosta värava poole, mida polnud näha; teised liikusid sinnapoole, kus nende arvates võis olla kaugvärava viskaja. Trev osutas suvalisse suunda ja karjus: „Ta läks sinna! Suur mees musta kübaraga!” Segadusest on alati abi, kui segaduses pole sina ise: kui on aeg kisa tõsta ja rahvas pahategija kallale ässitada, siis hoolitse, et kõik teaksid, kes pahategija on.

      Nad peatusid mõne kõrvaltänava kaugusel. Eemal käis ikka veel lärm, aga linnas rahvamurru sees on kergem silmist kaduda kui paksus laanes.

      „Vahest ma peaksin tagasi minema ja vabandust paluma…” proovis Nap. „Ma saaksin üsna kerge vaevaga uue teiba teha.”

      „Ma ei tahaks kuidagi seda sulle öelda, Põlvik, aga ma arvan, et sa vihastasid välja inimesed, kes vabandusi ei kuula,” vastas Trev. „Liigume edasi.”

      „Miks nad vihaseks pidid saama?”

      „Noh, härra Nap, esiteks ei tohiks väravaid visata need, kelle võistkond ei mängi, pealegi olete te üldse pealtvaataja, mitte mängija,” ütles Glenda. „Teiseks ajab selline vise rahval harja punaseks. Te oleksite võinud kellegi ära tappa!”

      „Ei, preili Glenda, ma kinnitan teile, et mitte. Ma sihtisin just nimelt seda teivast.”

      „Ja siis? See ei tähenda, et te seda kindlasti tabanud oleksite!”

      „Ee… ma pean ütlema, et tähendab küll, preili Glenda,” pomises Nap.

      „Kuidas te seda tegite? Teivas varises tükkideks! Ega teibad puu otsas ei kasva! Meil kõigil tuleb teie pärast pahandus!”

      „Miks ta ei võiks mängija olla?” küsis Juliet, vaadates oma peegelpilti ühelt aknalt.

      „Mida?” hüüatas Glenda.

      „Pagan võtaks,” pomises Trev. „Kui tema on võistkonnas, pole rohkem võistkonda vajagi!”

      „Nii oleks ju tüki maad lihtsam,” lisas Juliet.

      „Nii see on,” ütles Glenda, „aga kus selle asja juures lõbu oleks? See poleks enam mingi jalgpall…”

      „Meid jälgitakse,” katkestas teda Nap. „Andke andeks, et ma vahele segasin.”

      Trev vaatas ringi. Tänaval oli palju rahvast, kuid enamik tegeles oma asjadega. „Mitte keegi pole meist huvitatud, Põlvik. Me jätsime nad kaugele selja taha.”

      „Ma tunnen oma nahal kellegi pilku,” ei jätnud Nap järele.

      „Mis,

10

Tegelikult jäi Julieti tõusmine hautiseleti alt suhteliselt märkamatuks kõigile peale ühe kunstitudengi, kes oli seda vaatepilti nähes peaaegu pimestatud ning maalis palju aastaid hiljem pildi „Ilu tõuseb hernepudruleti alt, saatjaks inglikesed, kes kannavad viinerisaiakesi ja pirukaid”. Maali peeti üldiselt meistriteoseks, kuigi keegi ei suutnud mõista, mis kurat õieti selle mõte on. Aga see oli ilus, järelikult ka õige.