Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

uudiste tooja.

      „Mida? See tüdruk on Stollop?”

      „Jah. Glenda ütles, et ma vaataksin, kuidas see teile meeldib, aga ma tean, et ta mõtles seda irooniliselt.”

      „Aga see on ju sama hea, kui koeratoidu sees oleks maasikas. Sest noh, Stollopid on närukaelad, kogu nende kamp, kõik nad hammustavad mängu ajal ja taovad koibadesse, nad on sedasorti raiped, kes on valmis sinu perekonnajuveelid sulle saapaga kurku lööma.”

      „Aga teie ei mängi ju jalgpalli? Teie ainult vaatate.”

      „Igatahes! Aga ma olen ju Nägu! Mind tuntakse kõigis linnaosades. Küsi ükskõik kellelt. Kõik tunnevad Trev Usutavat. Mina olen Dave Usutava poiss. Kõik linna jalkasõbrad teavad teda. Neli väravat! Keegi teine pole elu jooksul nii palju väravaid löönud! Aga paps pani ka täiest jõust. Ühe mängu ajal võttis ta Dolly kaabaka, kelle käes pall oli, ja viskas üle joone. Tema pani täiest jõust ja veel rohkemgi.”

      „Nii et tema oli ka hammustaja ja koibadessetaguja?”

      „Mida? Kas sa tillitad mind või?”

      „Esialgu ei sooviks ma seda vist teha, härra Trev,” vastas Nap nii tõsiselt, et Trev pidi irvitama, „aga kas see, et ta kasutas vastasvõistkonna vastu veelgi suuremat jõudu, kui nemad kasutasid, ei tähenda, et tema…”

      „Ta oli minu isa,” ütles Trev. „See tähendab, et mingit peent rehkendamist pole vaja, on selge?”

      „Selge loomulikult. Ja teie pole tahtnud tema jälgedes käia?”

      „Mis, ja lasta end kanderaamiga koju tuua? Minul on ajud mampsilt, mitte papsilt. Paps oli tubli sell ja armastas jalgpalli, aga ajusid polnud tal juba ennegi ülearu ja sel päeval, kui ta koju toodi, immitsesid need tal kõrvadest välja. Dollid hakkasid temaga rüselema ja tampisid ta korralikult segi. Mind selline asi ei tõmba, Põlvik. Mina olen tark.”

      „Jah, härra Trev, seda ma näen.”

      „Pane nüüd müts pähe ja sall kaela ja hakkame liikuma, eks? Me ei taha ju midagi maha magada.”

      „Midagist,” ütles Nap masinlikult ja hakkas tohutut salli kaela ümber mässima.

      „Mida?” küsis Trev kulmu kortsutades.

      „Mise?” küsis Nap natuke summutatud häälega vastu. Salli oli tõesti palju. See kattis peaaegu tema suu ka ära.

      „Kas sa teed minuga pulli või, Põlvik?” nõudis Trev ja ulatas talle igivana kampsuni, mis oli aastatest luitunud ja kotti vajunud.

      „Palun, härra Trev, ma ei tea! Paistab, et on nii palju asju, mida ma võin tahtmatult teha!” Ta sikutas suure, roosa tutiga mütsi pähe. „Need on nii väga roosad, härra Trev. Paistab, et me pakatame mehelikkusest!”

      „Mina ei tea, millest sina pakatad, Põlvik, aga siit on midagi kõrva taha panna. See tähendab „tule, kui kõva mees oled”. Nüüd ütle sina.”

      „Tule, kui kõva mees oled,” kordas Nap kuulekalt.

      „Noh, hea küll,” sõnas Trev teda üle vaadates. „Pea ainult meeles, et kui keegi hakkab sind mängu ajal nügima ja pinda käima, ütled neile niimoodi, ja nad näevad, et sul on Pimekaevu värvid, ja mõtlevad järele, enne kui midagi teevad. Said aru?”

      Nap noogutas kuskilt suure tuttmütsi ja kägistaja-boast salli vahelt.

      „Hoh, näed, Põlvik, ja oledki täielik… fänn. Isegi sinu enda ema ei tunneks sind ära!”

      Läks hetk aega, enne kui igivanade villaste riideesemete alt – need meenutasid väga imikuvarustust, mille on kokku pannud hiiglastepaar, kes ei tea täpselt, keda oodata – tuli vastus.

      „Ma usun, et teil on õigus.”

      „Tõsi, jah? Noh, see on ju hea! Nüüd lähme ja saame poistega kokku. Käi kiiresti ja püsi minu lähedal.”

      „Pea siis meeles, et see on hooajaeelne sõpruskohtumine Inglite ja Mürakate vahel,” ütles Trev, kui nad astusid välja peene vihma kätte, mis Ankh-Morporki kohal hõljuva saastapilve tõttu moondus vaikselt nõgiseks suduks. „Mõlemad on üsna haledad, neist ei saa kunagi asja, aga pimekad toetavad Ingleid, on selge?”

      Vaja oli natuke selgitamist, kuid asja tuum, niipalju kui Nap aru sai, oli selles: Pimekaevu omad hindasid kõiki linna jalgpallimeeskondi nende füüsilise, psühholoogilise või üldise kõhutundelise läheduse järgi vihatud Dolly Õdedele. See oli lihtsalt niimoodi välja kujunenud. Kui keegi läks vaatama matši, kus osales kaks teist võistkonda, toetas ta masinlikult, vastavalt mingile keerulisele ja alatasa muutuvale armastuse ja vihkamise skaalale, seda võistkonda, mis oli lähedasem tema kodupinnale, õigemini siis kivisillutisele.

      „Kas sa saad aru, mida ma öelda tahan?” lõpetas Trev.

      „Ma jätsin teie öeldu meelde, härra Trev.”

      „Oh, Brutha nimel, ma olen täitsa kindel, et jätsidki. Ja ma olen lihtsalt Trev, vähemalt siis, kui me tööl pole, eks? Me toetame ju ühte meeskonda!” Ta tonksas Napile mänglevalt rusikaga vastu käsivart.

      „Miks te nii tegite, härra Trev?” küsis Nap. Tema silmis, mis olid nüüd peaaegu ainus nähtav osa temast, oli haavunud pilk. „Te lõite mind!”

      „Ma ei löönud sind, Põlvik! See oli lihtsalt sõbralik vops! Seal on suur vahe! Kas sa ei saa aru? See on väike patsutus, sest me oleme semud. Noh, pane mulle ka. Ära karda.” Trev pilgutas silma.

      … Sa pead olema viisakas, ja mis kõige tähtsam, sa ei tohi kunagi kellegi vastu vihas kätt tõsta…

      Aga see on ju hoopis teine asi, eks? ütles Nap endale. Trev on tema sõber. Sõbrad tonksavad teineteist. Ta tonksas sõbra kätt.

      „Kas see oli mingi löök?” hüüatas Trev. „Kas see oli sinu arust löök? Iga plika lööks ka kõvemini! Kuidas sa veel elus oled, kui sul on nii hädine löök? Lase käia, löö korralikult!”

      Nap lõigi.

      Rahva sekka sulandumine? See käis vastu kõigele, mille eest võlurid seisavad, ja võlurid ei seisa kunagi, kui nad saavad istuda, aga isegi istudes peavad nad esile tõusma. Loomulikult jääb võlurirüü mõnel puhul ette, eriti siis, kui võlur töötab oma sepikojas ja valmistab mõnda maagilist metalli või mobiloidset klaasi, või sooritab mõnda sellist väikest praktilise võlukunsti harjutust, mille puhul tuleb rõõmustada, kui sa ennast põlema ei pane; niisiis olid igal võluril olemas nahkpüksid ja plekiline, happest söövitatud pluus. See oli nende ühine väike räpane saladus – mitte küll eriti salajane, aga räpast üdini läbi imbunud.

      Ridcully ohkas. Tema kolleegid olid üritanud saavutada tavalise inimese väljanägemist, kuid neil oli ainult ähmane ettekujutus, milline tavaline inimene tänapäeval välja näeb, nii et nüüd nad kõkutasid ja vahtisid üksteist ja ütlesid selliseid asju nagu „Kurat ja põrgu, vana semu, sa oled ennast ikka korralikult üles löönud, nii-öelda.” Nende kõrval, äärmiselt kohmetud, olid kaks ülikooli korrapidajat, länguslaupa, kes ei teadnud, mida oma jalgadega peale hakata, ja kahetsesid, et ei saa praegu hoopis kusagil soojas kohas vaikselt suitsu teha.

      „Härrased,” alustas Ridcully ning lisas, väike säde silmis, „või peaksin ma ütlema: kaastöötajad, kes endale käterammu ja mõistusega leiba teenivad? Täna me… Jah, vanemlausuja?”

      „Kas me tegelikult ikka oleme töötajad? See on ju lõpuks ikkagi ülikool,” ütles vanemlausuja.

      „Mina nõustun vanemlausujaga,” teatas hilisruunide lektor. „Ülikooli põhikirja järgi on meil selgesõnaliselt keelatud kasutada kõrgema kui neljanda taseme võlukunsti igal pool mujal peale ülikooli territooriumi, välja arvatud juhul, kui tsiviilvõim seda otseselt palub või – kolmanda lisaklausli järgi – me seda väga tahame. Meie oleme selle koha hoidjad ja nii on meil keelatud töötada.”

      „Kas te lepiksite, kui ma ütleksin „kaaslogardid”?” küsis Ridcully, kes oli alati rõõmuga valmis uurima,