Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Nüüd olid nad jõudnud ühele suuremale tänavale. Kõrvaltänavatel toimuvatesse kähmlustesse Vahtkond tavaliselt ei sekkunud, aga kui need toimusid avalikus kohas, pidid nad midagi ette võtma, et maksumaksjad kaebama ei hakkaks, ja kuna väsinud võmmidele ei meeldi mitte midagi teha, tegid nad seda põhjalikult, et ei peaks seda lähemal ajal uuesti tegema, kui vähegi võimalik.

      „Mida sina sellest jutust tead, nagu oleks üks Pimekaevu poiss ja Dolly lipakas mängu ajal käest kinni hoidnud?” nõudis Andy. Ta asetas raske käe Trevi õlale. „Noh, räägi, sina oled tark, sina tead kõike enne teisi.”

      „Lipakas?” Seda ütles Billy – tal oli kõrvadest ajuni pikk maa. „Dolly Õdedes pole ühtegi tüdrukut, kes teie tripperis närukaelte poole kas või vaataks!”

      „Aa, nii et neilt me selle siis saimegi!” heitis Kõhutuule-Carter. See avaldus tundus Napile asjaolusid arvestades vaenuõhutav. Võib-olla, mõtles ta, nõuab rituaal lapsikute solvangute vahetamist, kuni mõlemad pooled tunnevad õigustust teist rünnata, täpselt nagu märkis doktor Vonmausberger oma teoses „Rituaalne agressiivsus suguküpseks saavate rottide juures”.

      Kuid Andy oli juba tõmmanud oma särgi alt lühikese mõõga. See oli vastik relv, mis oli võõras jalgpallimängu tõelisele vaimule – tavaliselt suhtus mäng heatahtlikult esemetesse, mis tekitasid sinikaid, murdsid luid ja, hea küll, kõige halvemal juhul ja ägeduse hetkel, torkasid silma välja11. Andyl aga olid oma probleemid. Ja kui sinu läheduses on keegi Andy-sugune, tekivad sinna ka teised Andyd, nii et kõik poisid, kes muidu oleksid läinud mängu vaatama, taskus ainult pronksist lööginukid, kolksusid nüüd kõndides kuuldavalt ega saanud ilma abita püsti, kui pikali kukkusid.

      Nüüd võeti ka teised relvad välja.

      „Ettevaatust,” hoiatas Trev, astus eemale ja tõstis lepitavalt relvitud käed. „Siin on palju rahvast, saate aru? Kui Vana Sam teile peale satub, tulevad vahtkondlased suurte-suurte malakatega ja nüpeldavad teid, kuni te ‘ommikusöögi välja öögite, ja teate, miks – sellepärast, et nad vihkavad teid, teie pärast peavad nad papreid täitma ja teie pärast ei saa nad sõõrikuid süüa.”

      Ta taganes veel kaugemale. „Ja siis süüdistavad nad teid, et te lõhkusite oma peadega nende relvad, ja viivad teid vangi, kus te saate Tünnis kena öö veeta. Olete seal olnud? Kas see oli nii tore, et tahaks tagasi?”

      Ta märkas rahuloluga kohkunud meenumist kõigil nägudel peale Napi oma, kellel ei saanud aimugi olla, millest jutt on, ja Andy oma, kelle jaoks Tünn oli nagu vend. Kuid Sami meeste vastu ei kippunud isegi Andy. Kes tapab kas või ühe neist, sellele annab Vetinari võimaluse järele proovida, kas ta suudab õhu peal seista.

      Mehed rahunesid natuke, kuid mitte liiga palju. Sellises olukorras, mis on pinges nagu sulgurlihas, on vaja ainult üht lollpead…

      Praegu aga suutis sellega hakkama saada ka üks väga tark isik: Nap pöördus Algernoni, noorima Stollopi poole, ja lausus heatujuliselt: „Kas teate, härra, et teie olukord on väga sarnane sellega, millest kirjutas Vonmausberger oma uurimuses rottidest?”

      Pärast sekundit, mille kestel Algernon oli jõudnud järele mõelda – kui seda saab mõtlemiseks nimetada – lõi ta Nappi kõvasti nuiaga. Algernon oli suur poiss.

      Trevil õnnestus sõber kinni püüda, enne kui ta sillutiskividele kukkus. Nui oli tabanud Nappi otse rindu ja vana kampsuni lõhki rebinud. Lõnga alt immitses verd.

      „Mispärast sa teda lööma pidid, kuradi lollpea?” nähvas Trev Algernonile, kes, nagu isegi tema oma vennad tunnistasid, oli loll nagu laternapost.

      „Ta ei tein’d ju sulle midagi! Mis sul hakkas, ah?” Ta kargas jalule, ja enne kui Algernon jõudis liigutada, rebis Trev tal särgi seljast, kummardus Napi kohale ja üritas haava kinni panna. Umbes poole minuti pärast ta tõusis ja viskas verest läbi ligunenud särgi Algernonile näkku. „Tema süda ei löö, värdjas! Mida ta sulle teinud oli?”

      Isegi Andy oli paigale tardunud. Keegi polnud Trevi sellisena näinud, vana Trev ei olnud selline. Isegi dollid teadsid, et Trev on tark. Trev oli nutikas. Trev polnud selline, kes sooritaks enesetapu, karjudes meestekamba peale, kes on pinges ja valmis võitlema.

      Õnnetu Algernon, kelle nägu Trevi raev kõrvetas, pobises: „Aga, noh… ta on ju pimekas…”

      „Ja kes sina oled? Sa oled üks kuradi lollpea, vaat kes!” karjus Trev.

      Ta pöördus teiste poole ja näitas väriseva sõrmega. „Kes te olete? Kes te olete? Tühi koht! Rämps! Te kõik olete pask!”

      Ta osutas Napi poole. „Aga tema? Tema oskas kõiksugu asju teha.

      Tema teadis kõiksugu asju. Ja ta polnud kunagi varem mängul käinud! Ta kandis värve ainult selleks, et teiste hulka sobida!”

      „Ära üldse muretse, Trev, semu,” sisistas Andy ja tõstis ähvardavalt mõõga. „Selle pärast tuleb sõda, kurat võtaks!” Aga Trev oli korraga juba tema kallal nagu herilane.

      „Misasja? Sa oled peast segi! Sa ei saagi aru, jah?”

      „Ma näen kiivreid, Andy,” ütles Hiiglane tungivalt vahele.

      „Mis? Mida mina tegin?” imestas Andy.

      „Täpselt sama palju kui need lollid Stollopid. Pimekad ja dollid… ma loodan, et jumalad situvad teile mõlemale pähe, kui neil kõht lahti on!”

      „Nad on juba päris lähedal, Andy.”

      Stollopi-poisid, kes ei olnud päris juhmid, olid juba minekul. Linn oli meeskonnavärvides rahvast täis, Vahtkond ei saa kõiki jälitada. Aga jah, kui lüüa poissi ja see hakkab kõvasti veritsema ja lõpetab hingamise, on see samaväärne mõrvaga, ja sellistel puhkudel võivad Vana Sami omad üsna üllatavat kiirust üles näidata.

      Andy ähvardas Trevi raevukalt sõrmega. „Sul läheb Rüsinas raskeks, kui sa oled selline mats, kellel pole ühtegi semu.”

      „Praegu pole Rüsin!”

      „Ärka juba üles, poiss. Rüsin on kogu aeg.”

      Koletu Jõuk lahkus kiiresti, aga Hiiglane pöördus korraks ja ütles hääletult „anna andeks”. Nemad ei olnud ainsad, kes minema kiirustasid. Tänavalolijad pooldasid kõigest hingest tasuta etendusi, kuid praegune võis kaasa tuua probleeme, näiteks selliste ohtlike metafüüsiliste küsimuste esitamist nagu „Kas te nägite, mis juhtus?” Vahtkonnal oli muidugi väga lihtne öelda, et süütutel pole midagi karta, aga see on jabur jutt. Kellele lähevad korda süütud ja nende mured, kui vahtkondlased on oma teed läinud?

      Trev põlvitas Napi jahtuva surnukeha kõrvale.

      Ja hakkas jälle hingama, terve minuti järel, nagu talle endale tundus. Ta oli hingamise lõpetanud, kui Andyle peale kargas, sest kui sa Andysugustega niimoodi räägid, oled sa nagunii surnud, nii et milleks õhku raisata?

      Aga on ju mingid asjad, mida peab tegema. Kui keegi kokku kukub, siis peab talle vist vastu rinda kolkima, et süda uuesti tööle panna, või midagi sellist? Aga Trev ei teadnud, kuidas see käib, ja polnud tarvis just erilist tarkust, mõistmaks, et seda pole kõige õigem aeg proovida ja õppida, kui Vahtkond on lähenemas. Neile jääks täiesti vale esmamulje.

      Kui kaks vahtkondlast kohale tormasid, kõndiski Trev just sellepärast ebakindlal sammul neile vastu, Napi keha kätel. Trev nägi kergendusega, et üks tulijatest on konstaabel Tursk – tema kuulus vähemalt nende vahtkondlaste hulka, kes kõigepealt küsimusi esitavad. Tema taga, varjates päikese eest suurema osa ümbruskonnast, tuli trollist vahtkondlane Sinijaan, kes võis terve tänava tühjaks teha lihtsalt nii, et kõndis selle keskel.

      „Kas te saate aidata ta Leedi Sybili Hospitali viia, härra Tursk? Ta on väga raske,” ütles Trev.

      Konstaabel Tursk tõmbas verest läbi imbunud särgi kõrvale ja laksutas kurvalt keelt. Kogemustega tuleb äratundmine.

      „Surnukuur on lähemal, poiss.”

      „Ei!”

      Tursk

11

Aga inimesel on ju teine veel, eks ole? Ja nüüd on tal kindel tõend selle kohta, et ta on kõva mees, eriti kui ta sai sellise armi ka, mis silmast mööda põske alla jookseb. Ta peab ainult musta silmalapatsi hankima ja tal ei tule enam kunagi kõrtsileti ääres oodata, et teda teenindataks.