Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Ma pean tunnistama, et minu seisukohast on kõik tegevused, mille eesmärgiks pole kehaline tervis, oma riigi kaitsmine või soolestiku õige talitlus, barbaarsed.”

      „Tõesti? Aga põllumajandus?”

      „Põllumajandus kaitseb riiki nälja eest. Aga ma ei näe mõtet sellel, et inimesed lihtsalt… ringi jooksevad. Muide, kas te saite Megapoodi kätte?”

      Kuidas pagana moodi ta kõike teab? mõistatas Ridcully. Päriselt ka, kuidas? Valjusti aga ütles ta: „Saime tõesti, aga te ei taha ju ometi mõista anda, et meie „jooksime lihtsalt ringi”?”

      „Loomulikult mitte. Antud juhul kehtivad kõik kolm erandit. Traditsioonid on vähemalt sama olulised kui soolestik, kuigi mitte päris nii kasulikud. Ja Vaeste Poiste Lõbul on tõesti märkimisväärsed traditsioonid, mida võib-olla tasuks uurida. Oleme ausad, Mustrum. Ma ei saa oma tühiseid isiklikke eelistusi peale suruda, kui üldsus on vastu. Nojah, rangelt võttes saan küll, aga see on võimatu, ilma et asi muutuks juba naeruväärseks ja kalduks türanniasse. Nii palju vaeva mingi mängu pärast? Igatahes mitte. Niisiis… mulle paistab, et praegune asjade seis mängus on selline: tursked mehed trügivad ja rüselevad ja hammustavad üksteist ja taovad jalgadega kerges lootuses ajada mingi õnnetu ese kauge sihtmärgi poole. Mul pole midagi selle vastu, kui nad üritavad üksteist ära tappa – selle juures pole praktiliselt ühtegi miinust –, aga nüüd on mäng saanud taas niivõrd populaarseks, et tekitatakse kahju linnakodanike varale, ja seda ei tohi lubada. Seda kommenteeriti „Ajalehes”. Ei, mida tark inimene ei saa muuta, seda peab ta suunama.”

      „Ja kuidas te kavatsete seda teha?”

      „Andes selle töö teile. Nähtamatul Ülikoolil on alati olnud suurepärased sporditraditsioonid.”

      „”On olnud” on täpselt õige väljend,” ohkas Ridcully. „Minu ajal olime me kõik nii… nii karmilt kehalised. Aga kui ma peaksin praegu panema ette kas või lusika ja muna jooksus võistelda, kasutaksid võlurit lusikat, et muna ära süüa.”

      „Kahju, ma ei teadnudki, et sinu aeg on möödas, Mustrum,” lausus isand Vetinari naeratades.

      Kabinet, kus polnud ka muidu lärmakas, vajus veel sügavamasse vaikusse.

      „No kuulge…” alustas Ridcully.

      „Täna pärastlõunal räägin ma „Ajalehe” peatoimetajaga,” jätkas Vetinari, libisedes oma häälega võluri hääle peale nagu sündinud koosolekutega manipuleerija, „kellele linna huvid on väga südamelähedased, nagu me teame. Kindlasti rõõmustab ta väga, kui kuuleb, et ma palusin ülikoolil jalgpallideemoni taltsutada ja teie võtsite pärast hoolikat järelemõtlemist selle ülesande vastu.”

      Ma ei pea sellega nõustuma, mõtles Ridcully ettevaatlikult. Aga teisest küljest – kuna ma ise tahan just sedasama ja ei pea seda paluma, kuna seda mulle pakuti, ei oleks võib-olla mõistlik keelduda. Pagan! See on täpselt Vetinari moodi!

      „Nii et te ei ole vastu, kui me oma meeskonna kokku paneme?” sai ta suust.

      „Ma lausa nõuan, et te seda teeksite. Aga ei mingit võlukunsti, Mustrum, see olgu selge. Võlukunst ei ole sport, välja arvatud muidugi juhul, kui te mängite teiste võlurite vastu.”

      „Oh, ma olen väga suur spordisõber, Havelock.”

      „Oivaline! Muide, kuidas Dekaan Ylbeneckis kodunenud on?”

      Kui seda küsiks keegi teine, olekski see lihtsalt viisakas küsimus, mõtles Ridcully. Aga seda küsis ju Vetinari…

      „Ma olen olnud liiga hõivatud, et huvi tunda,” vastas ta kõrgilt, „aga kindlasti õnnestub tal seal kanda kinnitada.” Iseasi, kas tal õnnestub ilma peegli abita oma varbaid vaadata, lisas ta mõttes.

      „Kahtlemata on teil hea meel näha, kuidas vana sõber ja kolleeg maailmas läbi lööb,” lausus Vetinari süütult. „Ja ka Pseudopolis ise on muidugi tõusuteel. Ma pean ütlema, et imetlen, kuidas selle linna tublid kodanikud on asunud katsetama selle… selle demokraatiaga,” jätkas ta. „Alati on tore näha, kui seda uuesti üritatakse. Ja vahel ka lõbus.”

      „Demokraatia kaitseks võib nii mõndagi öelda,” pomises Ridcully.

      „Jah, teie ülikoolis vist harrastatakse seda,” tähendas patriits kerge naeratusega. „Kuid jalgpalli osas oleme siis kokku leppinud. Oivaline.

      Ma räägin härra de Worde’ile, mis teil kavas on. Kindlasti on ka innukad jalgpallimängijad asjast huvitatud, kui keegi neile pikemad sõnad lahti seletab. Väga tubli. Proovige kindlasti šerrit. Ma olen kuulnud, et see on äärmiselt suupärane.”

      Vetinari tõusis – märguanne, et vähemalt teoreetiliselt peaks kohtumine olema lõppenud – ja astus poleeritud kiviplaadi juurde, mis oli asetatud kandilisele puidust lauale. „Teisel teemal, ülemkantsler… Kuidas käib teie noore külalise käsi?”

      „Külali… Aa, te peate silmas seda… khm…”

      „Täpselt.” Vetinari muigas kiviplaati vaadates, nagu oleks neil mingi omavaheline nali. „Just nimelt seda Khmi, nagu te väljendusite.”

      „Ma märkan teie sõnades sarkasmi. Ma pean ütlema, et mina kui võlur tean, et sõnades on jõud.”

      „Mina kui poliitik pean ütlema, et ma tean seda isegi. Kuidas tal läheb? On isikuid, kes muretsevad ja tahaksid teada.”

      Ridcully heitis pilgu väikeste nikerdatud figuuride poole mängulaual, nagu kuulaksid need pealt. Kaudses mõttes ilmselt kuulasidki. Igatahes oli nüüd juba üldteada, et pooli neist mängunuppudest juhtisid käed, mis asusid Uberwaldis ühes suures lossis ning kuulusid naisterahvale, kes eksisteeris peamiselt kuuldustena.

      „Smeems ütleb, et ta hoiab omaette. Smeemsi arvates on see poiss nutikas.”

      „Aa, väga hea,” lausus Vetinari, kes leidis nähtavasti mängunuppude asetuses endiselt midagi, mis haaras täielikult tema tähelepanu.

      „Väga hea?”

      „Nutikaid inimesi on Ankh-Morporkile vaja. Nutikatest inimestest on igale linnale kasu.”

      „Nojah, aga…”

      „Aa, järelikult on jõud sõnade tähendusel,” ütles Vetinari ja pöördus, näol varjamata heameel. „Kas ma juba ütlesin, et ma olen poliitik? Nutikas: kaval, salalik, petlik, tark, arukas, asjalik ja riuklik. Sõna, mis sobib iga kiituse ja eelarvamuse väljendamiseks. Nutikas… on nutikas sõna.”

      „Kas te ei arva, et see… eksperiment võib sammukese liiga kaugele minna?” küsis Ridcully.

      „Vampiiride kohta öeldi ju sama. On väidetud, et härjapõlvlastel pole õiget keelt, kuid ma olen kuulnud, et tema räägib ladusalt mitut keelt.”

      „Smeems ütles tõesti, et ta räägib nagu keigar,” tunnistas Ridcully.

      „Mustrum, Natchbull Smeemsiga võrreldes räägivad isegi trollid nagu keigarid.”

      „Seda… poissi kasvatas mingi preester, niipalju ma tean,” ütles Ridcully. „Aga kes temast saab, kui ta suureks kasvab?”

      „Praegu tundub, et keeleteaduste professor.”

      „Te saate aru küll, mida ma mõtlen.”

      „Võimalik, aga ma kahtlen, kas teie saate. Ma pean siiski ebatõenäoliseks, et temast üksinda saaks laastav hord.”

      Ridcully ohkas. Siis vaatas ta uuesti mängulaua poole ja Vetinari märkas seda.

      „Vaadake neid. Sõdurite rivid,” ütles patriits, osutades väikestele kivifiguuridele, „mis on omavahel igavesti vaenutegevuses, vastavalt mängija tujudele. Nad võitlevad, nad langevad ja nad ei saa ümber pöörata, sest piits kihutab neid tagant, ja kogu nende elu ongi piits, tapmine või tapetud saamine. Nende ees on pimedus, taga on pimedus, nende peas on ainult pimedus ja piits. Aga mis oleks, kui saaks ühe neist mängust ära võtta, jõuda temani enne piitsa, viia ta kusagile, kus piitsasid pole – milleks ta saaks? Kui võtta