Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

poliitilist lahendust vajavaid olukordi: Balkani kriis, kollapalavik ja Bagdad.

      Lõpetuseks tahan väljendada oma soovi, et su poeg peagi terveneb. Sama arvab minu abikaasa ja ma usun, et räägin ausalt, öeldes, et seda soovib ka kogu Saksamaa rahvas. Pärigu sinu poeg, Aleksei Nikolajevitš, Vene riigi troonipärimisõigusega vürst, kord sinult ja jumalalt oma ametikoht!

      Soovin kõike kõige paremat

      kallis Nicky, alati

sinule ülimalt truu nõbu ja sõberWILLY

      Allikas: bolševike konfiskeeritud kiri keiser Wilhelm II-lt tsaar Nikolai II-le, kui Nikolai II Jekaterinburgis 17. juulil 1918 hukati.

      10

Rudolfi hotell, Rovaniemi

      Mikael ja Paul istusid klaasi jõhvikamahla taga Zoomit baari nurgalauas. Laual oli neli tühjaks joodud klaasi ja tühjad pähklikoored. Kõlaritest kostis „I Saw Mummy Kissing Santa Claus“ ja üks lastega pere tegi omale teed kõrvalasuva laua äärde, kus baariosa läks üle Saami delikatessrestoraniks Gaissa.

      Missugune kuradi jõulupõrgu, mõtles Mikael, pole ühtki ruutmeetrit ilma tulede ja põhjapõtradeta, mitte ühtki tänavat ilma iiveldama ajavate rippvanikute ja nipsasjakesteta. Ja siis kõik need väikesed tänavad, Soome jõulusalmid igal vaateaknal. Tean ju selle linna nime peast, seda glögi järele haisvat auku – et ma kõigist kohtadest ka just siia pidin sattuma!

      „Me ei saa niimoodi edasi minna,“ lasus Paul ja saatis pilguga noort kõhnemapoolset naisterahvast, kes neist möödus. „On liiga palju aega läinud. Juba kaks ööpäeva. Jõulukultuurifestival on ju ka läbi saanud, nii et me ei saa lihtsalt huupi edasi otsida. Ja varsti on ju jõulud. Ja… ma pean koju minema, naise juurde.“

      „Ei, jätkame siit otsimist. Kuni nad leiame,“ vastas Mikael vaikselt.

      „Aga millal see sulle ometi kohale jõuab? Nad on ju kindlasti juba ammu Rovaniemist ära läinud! Täpselt nagu need poeedid, keda sa tundsid.“

      Mikael istus mõnda aega vaikselt, vandudes endamisi. Lönncrona, see kuradi idioot.

      Ja siis mõtles ta jälle sellele – raamat.

      Solanderi päevik. Ja kõik, mis seal vahel oli – joonistused, kirjad, mälestusesemed…

      Ei, ei, ma ei sõida siit iialgi ilma raamatuta minema, ilma oma mälestusteta Rebeckast.

      „Sõida sina siis. Ma saan aru, kui sa nii teha tahad. Aga mina jään siia ja otsin edasi. Nad on kindlasti kuskil peidus, kuskil siin kuradi advendilinnas.“

      Paul ohkas ja vaatas automaatselt oma iPhone’i, lootuses saada iPadi signaali. Siiski reetis ta näoilme, et midagi pole muutunud.

      „Nad on kindlasti sellest värgist aru saanud,“ lisas Paul. „Nad said aru, et leidsime nad iPadi abil ja nüüd on nad selle alatiseks välja lülitanud. Ei, sedasi jätkamine on mõttetu. Broneerin nii ruttu kui võimalik lennureisi Stockholmi.“

      „Aga su iPad? Sa pole ju seda ikkagi tagasi saanud.“

      „Ma tean, aga mida ma teha saaksin? Mõelda, mis on järgmine samm… Aga pean kõigepealt kodus käima.“

      „Aga minu Saab?“ küsis Mikael ruttu. „See on endiselt Umeås, remember? Pealegi on seda vaja remontida. Kas me ei pidanud mitte kulutusi pooleks tegema? Kas pean nüüd selle eest ka üksi hoolitsema või…“

      Mikael tundis, kuidas ta nutma puhkes. Ta pani käe näo ette, et lapsed seda ei märkaks. Külmad pisarad veeresid põskedelt alla ja ta vappus üle kogu keha.

      „Kuule nüüd,“ lausus Paul, „ega olukord ju nüüd nii hull ka pole?“

      Mikael ei vastanud.

      „Sel Idal on ju kindlasti raamat alles. Saad oma asjad tagasi,“ jätkas Paul.

      Mikael ei suutnud ka nüüd midagi vastata, vaid jätkas nutmist. Samal ajal tuli teenindaja nende laua juurde ning nähes, et mees nutab, koristas ta vaikselt klaasid ja kadus.

      Peagi tuli ta tagasi, käes alus pirniviilude ja pralineega.

      „Need on meie poolt,“ lausus naine rootsi keeles ja naeratas.

      Kui teenindaja oli ära läinud, pani Paul käe Mikaeli õlale.

      „Näed? Vaata, mis me saime, täiesti tasuta. Maailm pole midagi nii kuri, nagu sina räägid. Leidub inimesi, kellele lähevad kaasinimesed korda. Aga kuule, mis su plaan siis õigupoolest on? Jääda üksi siia? Ja kui kauaks siis?“

      Nüüd kostis soome keeles „Jõulud, jõulud, säravad jõulud“.

      „Tean ainult nii palju, et pean saama…“ alustas Mikael, kui uus nutupuhang ta jutu katkestas.

      Paul vaatas ringi ja lasi Mikaelil nutta. Kuna keegi ei pööranud neile tähelepanu, näppis ta kaua oma iPhone’i.

      „Võime teha nii, ainult üks ettepanek,“ lausus Paul viimaks ja pistis ühe pralinee suhu. „Sõidame täna Vaasasse tagasi ja praamiga Umeåsse. Vaatasin aegu, täna läheb küll üks. Ja siis vaatame, et su Saab korda tehtaks. Või üürime mõne muu auto, ja muidugi, I remember – jagame kulud. Ja siis sõidame koos Stockholmi tagasi. Sa ei saa niimoodi siia jääda, Mikael. Pead üritama selle unustada. Neid pole enam Rovaniemis. Tule nüüd ja sõidame koju. Siis jõuame mõlemad natuke asju korda ajada. Sul on ju ilmselt ka asju, mis enne jõule korda tuleb ajada?“

      Mikael ei vastanud endiselt midagi, vaid kuivatas pralineede all olnud salvrätikuga silmi.

      Jõulud, kellele need veel korda lähevad. See üleidealiseeritud põrgupüha, kalendri absoluutne nullpunkt kogu meie tsivilisatsioonis, kogu see arulage ostlemine, kogu see tobudetelevisioon, kogu see seatoit…

      „Noh, mis sa kostad?“ küsis Paul. „Kas teeme siis nii? Kui kohe pärastlõunase lennuga lähme, jääb piisavalt aega praamini. Ja siis oled homme hommikul kodus Solnas?“

      Mikaeli mõtted keerlesid üha edasi.

      Solna, korter, kõik need raamatud, Rebecka tühi tuba, kõik mälestused, must pesu, taas korteris olemine, üksinda köögis kohvi joomine, valmistoidu soojendamine mikrouunis, must kahhelkivi kraanikausi kohal, kogu see endine hullumeelne igapäevaelu?

      Samal ajal kui Paul mobiilist praamireisi üksikasju luges, silmitses Mikael vastuvõtulaua jõuluvalgustust, mis paistis pisaravoolus häguste valguspunktidena. Mõtted kandusid ikka samasse välja.

      Raamat on kadunud.

      Kuidas ma küll jaksan. Kuidas ma jaksan pärast seda edasi elada.

      11

      Surnuautos valitses vaikus. Sõideti mööda laia, osaliselt valgustamata teed üha edasi. Paistis, et Alma magab, ja Ida mõtles sellele, mida vanaema oli rääkinud. Siiski märkas ta, et Alma ei maganud sugugi, vaid oli istuli tõusnud ja silmitses Idat hämaruses. Alma kordas seda, mida ta juba pool tundi tagasi oli rääkinud: „Ida, ma tean kivide kohta palju vähem, kui sa arvad. Neile on iseloomulik hulk füüsilisi omadusi, aga kuidas need täpsemalt toimivad… Seda ei teadnud isegi Ilja ja mina samuti mitte. Sa tead ju isegi neid nelja loodusjõudu? Teame, kuidas kolm neist toimivad. Elektromagnetism ning tugev ja nõrk tuumaenergia. Neljas on gravitatsioon. Selle kivi põhjal on Ilja jõudnud imelike arvutusteni ning leidnud reaktsioone, mis… hirmutavad meid. Mida ei peaks leiduma. Ilja testid ja arvutused näitavad, et kivi tõttu toimivad need kaks jõudu – elektromagnetism ja nõrk tuumaenergia – imelikult. Kivides paistab peituvat hiiglama suur energia. Kui kivi satub nende kätte, kes soovivad halba, võib see väga-väga ohtlikuks osutuda. Pead mind lihtsalt usaldama.“

      Taas vaikus. Kostis vaid mootorimürin.

      „Aga need teised?“ küsis Ida viimaks. „Sa pead ju ometi Mirandast ja Vladist rääkima. Kes nad sellised on?“

      „Seda saan ma rääkida küll.“

      Alma jätkas, ilme tõsine: „Aga siis tuleb õigest otsast alustada. On kaks ainet, mille nimed on solve ja coagula.“

      „Tean