Aeliita. Aleksei Tolstoi

põiki üle vagude. Eemal põllu kohal tõusis õhku ja lendas tiibadega kramplikult veheldes suur lind, kelle tagakeha rippus alla nagu herilasel. Gussev seisatas ja pani käe revolvrile. Kuid lind sööstis kiiresti ülespoole, välgatas tumedas taevasinas ja kadus silmapiiri taha.

      Kaktused muutusid üha kõrgemaks, tihedamaks ja tugevamaks. Tuli ettevaatlikult hiilida läbi selle elusa torkiva tihniku. Igal sammul põgenesid nende eest kivisisalikega sarnanevad elukad; neil oli palju jalgu, nad olid heleruuged, sakilise harjaga. Mitmel korral märkasid matkajad käpakujuliste taimede padrikus edasi libisemas ja kõrvale sööstmas mingisuguseid okkalisi kerasid. Neis kohtades liiguti edasi ettevaatlikult.

      Kaktused lõppesid kriitvalgel laugjal kaldal. See oli kaetud nähtavasti õige vanade tahutud kiviplaatidega. Pragudes ja plaatide vahedes tolknesid kuivanud samblatuustid. Ühte sellisesse kiviplaati oli kruvitud samasugune rõngas nagu põllulgi. Harisisalikud tukkusid rahulikult päikesepaistel.

      Loss ja Gussev ronisid mööda nõlvakut üles. Siit paistis laineline tasandik, mis oli samuti apelsinivärvi, kuid märksa tuhmim. Siin-seal kasvasid hajusalt puhmastena madalad, mägimändidega sarnanevad puud. Mõnes kohas valendasid kivihunnikud, varemete kontuurid. Kaugemal, loodes, kõrgus rida mägesid, mis olid teravad ja siksakilised nagu kustunud tulekeeled. Mäetippudel säras lumi.

      «Me peame tagasi minema, sööma ja puhkama,» ütles Gussev, «muidu väsime ära; siin pole ühtegi elavat hinge.»

      Nad seisid seal veel mõnda aega. Tasandik oli tühi ja kõle, vaade ängistas südant.

      «Jah, jõudsime pärale,» sõnas Gussev.

      Nad laskusid nõlvakut mööda alla, läksid aparaadi poole, kuid ekslesid kaua, otsides teda kaktuste vahel. Äkki sosistas Gussev:

      «Seal ta on!»

      Harjunud liigutusega haaras ta taskust revolvri.

      «Hei,» hüüdis ta, «kes on seal aparaadi juures? Tulistan!»

      «Kellele te karjute?»

      «Näete, aparaat läigib seal?»

      «Jah, nüüd näen.»

      «Aga seal, temast paremal, istub.»

      Ka Loss märkas nüüd ja nad jooksid kõmistades aparaadi poole. Aparaadi juures istunud olevus põikas kõrvale, keksis kaktuste vahel, hüppas üles, sirutas välja pikad kilejad tiivad, tõusis robinal õhku, sooritas kaare ja kerkis inimeste kohale. See oli toosama olevus, keda nad varem linnuks pidasid. Gussev tõstis revolvri, kavatsedes tiivulist elukat lennu pealt maha kõmmutada. Kuid Loss lõi tal relva käest.

      «Oled sa hulluks läinud!» hüüdis ta. «See on ju Marsi elanik! …»

      Gussev ajas pea selga ja vaatas, suu ammuli, kummalist olendit, kes sooritas ringe indigosinises taevas. Loss võttis välja taskurätiku ja hakkas sellega imelikule linnule lehvitama.

      «Mstislav Sergejevitš, olge ettevaatlik, ta võib sealt millegagi meie pihta virutada.»

      «Peitke revolver ära, ütlen ma teile.»

      Suur lind laskus alla. Nüüd oli selgesti näha inimesetaoline olevus, kes istus lennuaparaadi sadulas. Vööst saadik rippus lendaja keha õhus. Ta õlgade kõrgusel vehklesid kaks kõverat liikuvat tiiba. Nende all, lendaja ees tiirles hall ketas, nähtavasti propeller. Sadula taga paistis kahvlikujuliselt hargnevate roolidega saba. Kogu aparaat oli kuiv ja elastne nagu elav olevus.

      Samal silmapilgul sukeldus aparaat alla ja lendas mõnda aega päris põllu kohal – üks tiib all, teine üleval. Ilmus nähtavale marsielaniku pea, mis oli kaetud munakujulise pika nokaga mütsiga. Silmade ees olid prillid. Nägu oli tellisevärvi, kitsas, kortsuline, terava ninaga. Ta ajas suurt suu ammuli ja piiksus midagi. Seejärel vehkis õige kiiresti tiibadega, maandus, jooksis mööda põldu ja hüppas inimestest umbes kolmekümne sammu kaugusel sadulast maha.

      Marsielanik oli keskmise kasvuga inimese suurune, seljas oli tal kollane lai kuub. Kuivetud jalad olid üleni tugevasti sisse mähitud. Ta näitas pahaselt mahamurtud kaktustele. Ent kui Loss ja Gussev talle lähemale astusid, hüppas ta kähku sadulasse, ähvardas sealt pika sõrmega, tõusis peaaegu hoovõtuta õhku, kuid laskus otsekohe jälle maha ning hakkas taas kisama kiunuva peene häälega, osutades murtud taimedele.

      «Naljavend, vihastas,» lausus Gussev ja hüüdis marsielanikule: «Mis sa karjud, pagana sunnik! Kihuta siia, ega me sulle liiga tee.»

      «Aleksei Ivanovitš, jätke kirumine, ta ei mõista ju vene keelt. Istuge, muidu ta ligi ei tule.»

      Loss ja Gussev istusid kuumale maapinnale. Loss näitas, et ta tahab juua ja süüa. Gussev süütas paberossi, sülitas. Marsielanik silmitses neid mõnda aega ja jättis kisamise kuid ähvardas ikka veel pahaselt pika pliiatsikujulise sõrmega. Seejärel vallandas sadula küljest koti, viskas selle meeste poole, tõusis siis ringeldes õige kõrgele ja lendas kiiresti põhja poole ning kadus silmapiiri taha.

      Kotis leidus kaks metallkarpi ja lapergune pudel mingi vedelikuga. Gussev avas karbid, ühes oli vänge lõhnaga želee, teises rahat-lukumiga sarnanevad sültjad tükikesed. Gussev nuusutas.

      «Ptüi, näe, mida söövad!»

      Ta tõi aparaadi seest toidukorvi, korjas kokku kuivi kaktusetükke ja süütas nad põlema. Tõusis nõrka suitsu, kaktused hõõgusid ainult, kuid kuumust oli palju. Nad soojendasid topsi soolalihaga, laotasid toidud puhtale rätikule. Sõid aplalt, sest alles nüüd tundsid nad talumatut nälga.

      Päike seisis pea kohal, tuul vaibus, ilm oli kuum. Mööda ruugeid künkaid roomas lähemale paljujalgne loomake … Gussev viskas talle kuivikutükikese. Loomake tõstis omal kolmnurkse sarvilise pea ja justkui kangestus.

      Loss küsis Gussevilt paberossi ja heitis pikali; suitsetas käsipõsakil ja muheles.

      «Aleksei Ivanovitš, kas te teate, kui kaua me söömata olime?»

      «Eile õhtust saadik, Mstislav Sergejevitš, ma sõin enne õhkutõusmist kõhu kartuleid täis.»

      «Me olime teiega söömata, kallis sõber, kakskümmend kolm või kakskümmend neli päeva.»

      «Kui palju?»

      «Eile oli Petrogradis kaheksateistkümnes august, aga täna on Petrogradis üheteistkümnes september – vaat, missuguseid imesid juhtub.»

      «Seda ma ei mõista, Mstislav Sergejevitš, kiskuge mul kas või pea otsast ära.»

      «Seda ei mõista õieti minagi, kuidas see just nii on. Me lendasime välja kell seitse. Praegu on aga, nagu näete, kell kaks pärast lõunat. Üheksateistkümne tunni eest me lahkusime Maa pealt selle kella järgi. Kuid tolle kella järgi, mis jäi mul töökotta, on möödunud ligi kuu aega. Te olete vististi märganud – kui te sõidate rongis ja magate ja kui rong peatub, siis te ärkate üles ebameeldivast tundest või tunnete unes rõhumist. See tuleb sellest, et kui vagun peatub, siis kogu teie keha tajub kiiruse vähenemist. Te lamate sõitvas vagunis, seepärast tuksub te süda ja te kell käib kiiremini, kui te lamaksite seisvas vagunis. Vahe on raskesti märgatav, sest kiirused on väga väikesed. Hoopis teine asi aga on meie lend. Pool teed lendasime meie peaaegu valguse kiirusega. Siin on vahe juba märgatav. Südametuksumine, kella käik, keharakkude osakeste võnkumine ei muutunud üksteise suhtes, kuni me lendasime õhutühjas ruumis, moodustasid ühise terviku aparaadiga, kõik liikus temaga ühises rütmis. Ent kui aparaadi kiirus ületas viissada tuhat korda kehade liikumise normaalset kiirust Maa peal, siis minu südamelöögid, üks löök sekundis, kui arvestada aparaadis oleva kella järgi, kiirenesid viissada tuhat korda, see tähendab – mu süda lõi lennu ajal viissada tuhat korda sekundis, arvestades Petrogradi jäänud kella järgi. Mu südamelöökide järgi, minu taskus oleva kronomeetri osutite, liikumise järgi, kogu mu keha tajumise järgi olime teel üheksateist tundi. Ja need olid tõepoolest üheksateist tundi. Kuid Petrogradi elaniku südamelöökide järgi, arvestades Peeter-Pauli peakiriku kella osuti liikumist, on meie lennu algusest möödunud üle kolme nädala. Edaspidi võib ehitada suurem aparaat, varustada see pooleks aastaks toidu-, hapniku- ja ultralidiidi tagavaraga ning teha ettepanek mõnele veidrikule: