Aeliita. Aleksei Tolstoi

Loss astus lähemale, istus, võttis kruusi aurava teega.

      «Hohlov, kas te ei nõustuks minuga kaasa lendama?»

      «Ei, Mstislav Sergejevitš,» vastas Hohlov, «ei taha, kardan.»

      Loss muigas, rüüpas kruusist, vaatas silmanurgast Kusminile.

      «Aga teie, kallis sõber?»

      «Mstislav Sergejevitš, mina lendaksin hea meelega, kuid mul on naine haige ja pealegi lapsed, kuidas sa nad maha jätad?»

      «Jaa, paistab, et tuleb üksipäini lennata,» ütles Loss, pani tühja kruusi eemale, pühkis peoga suud.

      «Vähevõitu on neid, kes tahaksid Maa pealt lahkuda.» Ta muigas jälle ja nõksatas peaga. «Eile käis siin keegi preili kuulutuse asjus. «Hea küll,» ütles mulle, «ma lendan teiega, olen üheksateistkümneaastane, oskan laulda, tantsida ja kitarri mängida, Maa peal enam elada ei taha – revolutsioonid on mind ära tüüdanud. Kas väljasõiduviisat vaja ei ole?» Aga kui jutuajamise lõpetasime, istus preili maha ja hakkas: «Te petsite mind, ma arvasin, et tuleb palju ligemale lennata.» Siis tuli keegi noormees, rääkis bassihäälega, käed higised. «Te peate mind vist idioodiks – Marsile lennata on võimatu; mis alusel te sääraseid kuulutusi välja panete?» Suure vaevaga suutsin teda rahustada.»

      Loss nõjatus küünarnukkidega põlvedele ja vaatas sütele. Ta nägu näis sel silmapilgul väsinuna, laup oli kortsus. Ilmselt puhkas ta kogu oma olemusega kestvast tahtejõupingutusest. Kusmin läks tubakat tooma. Hohlov köhatas ja küsis:

      «Mstislav Sergejevitš, kas teil endal ei ole kah kõhe?»

      Loss suunas temale pilgu, mis oli hõõguvatest sütest justkui soojenenud.

      «Ei, mina ei karda. Olen veendunud, et maandun õnnelikult. Kui aga ebaõnnestub, siis – löök on silmapilkne ja valutu. Hirmsam on hoopis muu asi. Kujutlege nii: mu arvestused osutuvad valeks, ma ei satu Marsi külgetõmbejõu sfääri – kihutan mööda. Kütuse, hapniku ja toidu tagavarasid jätkub mulle tükiks ajaks. Ja nii lendan ma pimeduses. Ees helendab täht. Tuhande aasta pärast jõuab mu kangestunud laip ta tulemerre. Kuid need tuhanded aastad – minu pilkases pimeduses lendav surnukeha! Need pikad päevad, mil ma olen veel elus – aga elan ma kaua selles kestas, – pikad päevad täis lootusetut ahastust – üksinda kogu maailmaruumis! Surm ei ole hirmus, hirmus on üksindus, lootusetu üksindus igaveses pimeduses. See on tõepoolest õudne. Ei tahaks kuidagi üksinda lennata.»

      Loss vaatles silmi vidutades süsi. Ta huuled olid kangekaelselt kokku surutud.

      Väravas ilmus nähtavale Kusmin, kes teatas talle summutatud häälega:

      «Mstislav Sergejevitš, teie juurde.»

      «Kes?» – Loss tõusis rutakalt.

      «Keegi punaarmeelane küsib teid.»

      Kusmini järel astus kuuri vöötamata särgis mees, kes oli lugenud kuululust Punase Koidu tänaval. Ta noogutas Lossile, heitis pilgu tellingutele ja astus laua juurde:

      «Teie otsite kaaslast?»

      Loss nihutas võõrale tooli lähemale ja istus ise ta vastu:

      «Jah, otsin reisikaaslast. Ma lendan Marsile.»

      «Tean, kuulutuses oli üleval. Mulle ennest näidati seda tähte. Muidugi, kauge. Missugused on tingimused, tahaksin teada: palk, toit?»

      «Olete perekonnainimene?»

      «Naisemees, lapsi ei ole.»

      Ta trummeldas agaralt küüntega vastu lauda, vaatas uudishimulikult ringi. Loss tutvustas teda lühidalt lennutingimustega, hoiatas võimalikest hädaohtudest. Soovitas kindlustada perekond aineliselt ning võtta palk rahas ja toiduainetes ette välja. Punaarmeelane noogutas pead, jaatas, kuid kuulas teda hajameelselt.

      «Kas teil on teada,» küsis ta, «elavad seal inimesed või mingisugused koletised?»

      Loss kratsis kibedasti kukalt ja hakkas naerma: «Minu arvates peaksid seal elama inimesed, umbes meietaolised. Eks me näe, kui kohale jõuame. Asjalugu on järgmine: juba mitu aastat on Euroopa ja Ameerika suurtes raadiojaamades vastu võetud arusaamatuid signaale. Algul arvati, et need tekivad tormide tagajärjel Maa magnetiväljades. Kuid salapärased helid olid liiga sarnased tähestikusignaalidega. Keegi tahab kangekaelselt meiega rääkida. Kust kohast? Peale Marsi ei ole ühelgi planeedil seni fikseeritud elu. Signaalid võivad tulla ainult Marsilt. Vaadake ta kaarti – see on võrgutaoliselt kanalitega läbi lõigatud. (Loss näitas laudseina külge löödud Marsi joonisele.) Nähtavasti on seal võimalik ehitada suure võimsusega raadiojaamu. Mars tahab kõnelda Maaga. Esialgu ei suuda me nendele signaalidele vastata. Kuid me lendame kutse peale sinna. Raske on oletada, et raadiojaamad Marsil on ehitanud koletised, olevused, kes ei sarnane meiega. Mars ja Maa on kaks pisikest kera, mis tiirlevad kõrvuti. Nii meie kui ka nende kohta kehtivad ühesugused seadused. Maailmaruumis hõljub elutolm. Ühed ja samad spoorid sadestuvad nii Marsile kui ka Maa peale, kõikidele loendamatuile jahtuvatele tähtedele. Kõikjal tekib elu ja elu üle valitseb igal pool inimesetaoline olend: ei ole võimalik luua looma, kes oleks täiuslikum inimesest.»

      «Sõidan teiega ühes,» lausus punaarmeelane otsustavalt. «Millal asjadega siia tulla?»

      «Homme. Ma pean teid aparaadiga tutvustama. Teie perekonna-, ees- ja isanimi?»

      «Gussev, Aleksei Ivanovitš.»

      «Elukutse?»

      Gussev heitis Lossile hajameelse pilgu ja vaatas alla oma sõrmedele, mis trummeldasid vastu lauda.

      «Olen kirjaoskaja,» ütles ta, «tunnen päris hästi autot. Olen lennanud lennukil vaatlejana. Kaheksateistkümnendast eluaastast alates sõdin – see kõik ongi mu elukutse. Sain haavata. Nüüd olen reservis.» Ta hõõrus äkki peopesaga nobedalt oma pealage ja naeratas.

      «No oli alles tegemist nende seitsme aasta jooksul! Õigust öelda peaksin praegu polku juhtima, – kuid mul on püsimatu karakter! Niipea kui lahingutegevus lõpeb, mina paigale jääda ei saa: piinab. Ma olen läbi ning läbi mürgitatud. Palun ennast komandeeringusse saata või pistan niisama plehku. (Ta hõõrus pealage ja muigas.) Olen asutanud neli vabariiki, – praegu ei mäleta nende linnade nimesidki. Kord kogusin kokku oma kolmsada tublit poissi – läksime Indiat vabastama. Tahtmine sinna jõuda oli kõva. Kuid mägedes eksisime ära, sattusime tuisku, laviinide alla, hobused kärvasid. Vähesed meie hulgast pääsesid sealt eluga. Kaks kuud olin Mahno juures, tuli tahtmine tembutada … noh, ei sobinud bandiitidega … Läksin Punaarmeesse. Ajasin poolakaid Kiievi alt minema, – siis olin juba Budjonnõi ratsaväes. Viimast korda sain haavata, kui vallutasime Perekopi. Pärast seda vedelesin ligi aasta otsa laatsarettides. Kirjutati välja – kuhu minna? Sain siis selle tüdrukuga kokku – võtsin endale naiseks. Naine on mul hea, temast on kahju, kuid kodus elada ma ei saa. Külasse sõita – isa ja ema on surnud, vennad tapetud, maa söötis. Linnas ei ole midagi teha. Mingisugust sõda praegu ei ole ega ole ka ette näha. Palun, võtke mind endaga kaasa, Mstislav Sergejevitš. Küllap ma teile Marsil vaja lähen.»

      «Olen väga rõõmus,» ütles Loss ja sirutas talle käe. «Nägemiseni homseni.»

      IV. UNETU ÖÖ

      Kõik oli valmis maakeralt äralennuks. Kuid kahel järgmisel päeval tuli peaaegu magamata jännata paljude pisiasjade paigutamisega aparaadi sisemusse – tühjadesse patjadesse. Kontrolliti seadmeid ja instrumente. Võeti maha aparaati ümbritsevad tellingud, lammutati osa katust. Loss tutvustas Gussevile liikumismehhanismi ja tähtsamaid seadmeid, – Gussev osutus osavaks ja taibukaks inimeseks. Homme, kell kuus õhtul, pidid nad alustama lendu.

      Hilisõhtul laskis Loss töölised ja Gussevi vabaks; ta kustutas kõik elektrituled peale laua kohal rippuva lambi ja heitis lahti riietumata raudkoikule – kuuri nurka, teleskoobi kolmjala taha.

      Öö oli vaikne, taevas sirasid tähed. Loss ei maganud. Asetanud käed pea alla, vaatas ta hämarusse. Paljude päevade kestel ei lasknud ta ennast lõdvale. Nüüd, viimasel ööl, mida ta Maa peal veetis, andis ta südamele vabaduse: piinle ja nuta. Talle meenus … Hämar