Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

paigas ei tulnud mingit valgustushetke, ma ei ärganud pimedusest, avastades, et olen terveks saanud. Pigem toimus vaikne lohisemine mõistmise poole, mõnetunnine taastumine, seejärel uni, seejärel jälle ärkvelolek, mis kestis juba pisut kauem. Toimus ka aeglane inimväärikuse taastumine: ma sain puhtad riided, viimaks ometi vabastati mu käed, armid minu randmete ja pahkluude ümber puhastati verekorbast. Mul lubati ise sööma hakata, algul järelvalve all ja voodis, siis järelvalve all akna juures, siis järelvalve all alumisel korrusel ja viimaks siseõuel, kust avanes vaade kroketiplatsile ja laugjate küngastega pargile ning kus järelvalvajad teesklesid, et on lihtsalt sõbrad. Mul lubati ennast puhtaks kasida – vannitoast olid eemaldatud kõik teravad esemed ja ukse taga ootasid valvurid, kuid mul oli sellest üsna ükskõik ja ma istusin duši all, kuni minu nahk tõmbus kortsu nagu rosin ja boiler ülakorrusel hakkas pingutusest vabisema. Minu lõuale oli kasvanud tokerjas habe, niisiis toodi habemeajaja, kes võpatas ja laksutas kohkunult keelt, piserdas mind Itaalia õlidega ja ütles mulle valjult nagu lapsele:

      „Sinu nägu on sinu varandus! Ära seda ühekorraga ära raiska!”

      Selle kõige taustal oli paistnud Franklin Phearsoni nägu, tema eemalehoidmise tõttu olin ma sunnitud oletama, et tema juhib siin vägesid. Kui ma sõin, istus ta minust kahe laua kaugusel, kui ma vannitoast välja tulin, oli ta koridori lõpus, ja ma järeldasin, et tema on vastutav ka ühelt poolt läbipaistva peegli paigutamise eest minu magamistuppa, mis võimaldas tuba pidevalt jälgida ja mille olemasolu reetis ainult fookust kohendava jälgimiskaamera objektiivi aeglane vurin.

      Siis ühel hommikusöögil istus ta minu kõrvale, ei jäänud enam eemale, ja ütles:

      „Te näete palju parem välja.”

      Ma rüüpasin ettevaatlikult teed – seal jõin ma kõike ettevaatlikult, väikeste lonksudega, et proovida, ega joogi sees pole mürke – ja vastasin: „Ma ka tunnen ennast paremini. Aitäh.”

      „Teil on võib-olla hea meel kuulda, et doktor Abel on vallandatud.”

      Ta ütles seda nii muretult, kokkupandud ajaleht süles, pilk libisemas üle ristsõna, et ma ei taibanud algul nende sõnade kogu tähendust. Kuid need sõnad öeldi, niisiis vastasin ma jälle nagu ükskõikne laps: „Aitäh.”

      „Tema kavatsused on kiiduväärsed,” jätkas Phearson, „kuid meetodid sobimatud. Kas te sooviksite oma naisega kohtuda?”

      Ma lugesin mõttes kümneni, enne kui vastata julgesin. „Jah. Väga.”

      „Ta on endast väljas. Ta ei tea, kus te olete, arvab, et te jooksite ära. Te võite talle kirjutada, et teda rahustada.”

      „See oleks tore.”

      „Ta saab rahalise kompensatsiooni. Doktor Abelit ootab võib-olla kohus. Võib-olla kirjutatakse petitsioon seaduse muutmiseks, kes teab?”

      „Ma tahaksin lihtsalt jälle oma naist näha,” ütlesin ma.

      „Varsti,” vastas Phearson. „Me üritame kulutada teie aega nii vähe kui võimalik.”

      „Kes te olete?”

      Ta heitis ajalehe äkilise energilisusega kõrvale, justkui oleks just seda küsimust oodanud. „Franklin Phearson, lubage tutvustada,” lausus ta ja sirutas laia roosa kämbla. „Au on teiega viimaks ometi tuttavaks saada, doktor August.”

      Ma vaatasin tema kämmalt, kuid ei surunud seda. Ta tõmbas selle tagasi väikese nõksatusega, nagu poleks tahtnudki mul kätt suruda, vaid lihtsalt lihaseid sirutada. Ajaleht võeti jälle laualt ja löödi lahti kodumaiste uudiste kohalt, mis lubasid peatset streiki. Ma tõmbasin lusikaga üle müsli pinna ja vaatasin, kuidas piim selle all lainetab.

      „Niisiis,” lausus Phearson lõpuks, „te teate tulevikku.”

      Ma asetasin lusika hoolikalt kausi kõrvale, pühkisin suu puhtaks, panin käed risti ja naaldusin tooli seljatoele.

      Phearson ei vaadanud minu poole, tema pilk oli ajalehele naelutatud.

      „Ei,” vastasin ma. „See oli psühhootiline episood.”

      „Mingi hoog.”

      „Ma olin haige. Ma vajan abi.”

      „Jaa-jah,” venitas Phearson ja tõmbas ajalehe reipa randmenõksuga sirgu. „See on mö-ga.” See sõna meeldis talle nii väga, et see tõi tema suunurkadesse naeratuseväreluse, paistis peaaegu, et ta kaalub, kas öelda seda veel kord, lihtsalt mõnu pärast.

      „Kes te olete?” küsisin ma uuesti.

      „Franklin Phearson. Ma ju ütlesin.”

      „Keda te esindate?”

      „Miks ma ei võiks esindada iseennast?”

      „Aga ei esinda ju.”

      „Ma esindan tervet hulka asjasthuvitatud agentuure, organisatsioone, riike, osapooli – kuidas tahes te soovite neid nimetada. Põhimõtteliselt võib öelda, et häid. Te ju tahate heade poolt aidata?”

      „Ja kuidas ma aitaksin, kui see oleks võimalik?”

      „Nagu ma ütlesin, doktor August – te teate tulevikku.”

      Meie vahele hõljus vaikus nagu ämblikuvõrk hämaras majas. Phearson ei teeselnud enam, et loeb ajalehte, ja mina uurisin häbenematult tema nägu. Viimaks laususin ma: „Ma pean arusaadavalt esitama mõned küsimused. Ma kahtlustan, et tean vastuseid, aga kuna me oleme teineteisega nii avameelsed…”

      „Loomulikult. Meie suhe peaks olema aus.”

      „Kui ma prooviksin lahkuda, kas mul lastaks seda teha?”

      Phearson muigas laialt. „Ah, see on huvitav küsimus! Lubage vastata omapoolse küsimusega: kui te lahkuksite, kuhu pagana kohta teil enda meelest minna oleks?”

      Ma tõmbasin keelega üle suu sisemuse, tundsin paranevaid arme ja värskeid rebendeid põskede ja huulte pehmes nahas. Seejärel: „Kui ma tõesti teaksin tulevikku – aga ei tea –, mis see teile annaks?”

      „See sõltub natuke sellest, mida te täpselt teate. Kui te ütlete mulle, et Lääs tuleb sellest konfliktist võidukalt välja, et head võidavad ja pahad langevad õiglaste mõõga all, siis… pagan võtku, ma olen esimene mees, kes teeb teile teie enda valitud restoranis pudeli šampust ja uhke pidusöögi välja. Kui te aga peaksite juhtumisi teadma tapatööde, sõdade ja lahingute kuupäevi, peaksite teadma tapetud inimestest ja toimepandud kuritegudest, siis, kallis härra – ma ei saa teile valetada –, tuleb meil võib-olla pisut pikemalt juttu ajada.”

      „Paistab, et teie olete väga valmis uskuma, et ma tean midagi tulevikust, samas kui kõik teised – minu naine kaasa arvatud – usuvad, et see on meelepete.”

      Phearson ohkas, voltis oma ajalehe täiesti kokku ja pani ära, justkui ei huvitaks teesklemisvõimalus teda enam vähimalgi määral. „Doktor August,” lausus ta, kummardus mulle üle laua lähemale ja toetas lõua kätele, „lubage ma küsin teilt midagi meie vaba ja avameelse jutuajamise vaimus. Kas te olete mõnel oma reisidest – oma paljudest-paljudest reisidest – kuulnud midagi Chronose klubist?”

      „Ei,” vastasin ma ausalt. „Ei ole. Mis see on?”

      „Müüt. Üks nendest tobedatest märkustest, milliseid akadeemikud panevad eriti igavate lõikude alla, et neid elavdada, selline „mõned ütlevad nii ja eks see ole pentsik” muinaslugu, mis topitakse väikeses kirjas mõne köite tahaotsa.”

      „Ja mida see väike kiri siis ütleb?”

      „See ütleb…” vastas Phearson ja ohkas vaikselt, väsinud alistumusega, nagu peaks seda lugu kogu aeg jutustama. „See ütleb, et meie hulgas elavad inimesed, kes ei sure. See ütleb, et nad sünnivad ja elavad ja surevad ja siis elavad jälle, sedasama elu, tuhat korda. Ja need inimesed, kes on tänu sellele lõputult vanad ja lõputult targad, saavad mõnikord kokku – keegi ei tea täpselt, kus – ja… Noh, see, mida nad teevad, sõltub sellest, kust seda väikest kirja loetakse. Mõned ütlevad, et need meenutavad vandeseltslaste kohtumisi, neil on valged rüüd seljas, teised pakuvad,