Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

tahaksin teid veel natuke aega siin hoida,” vastas ta. „Praegu on tulemas väga põnevad ravimid, mis minu arvates oleksid täpselt need, mida teil vaja…”

      „Ravimid?”

      „Fenotiasiiniga on tehtud väga paljutõotavaid edusamme…”

      „See on putukamürk.”

      „Ei… ei, doktor August, ei. Arstina ma mõistan teie muret, aga ma kinnitan teile, et fenotiasiinist rääkides pean ma silmas selle derivaate…”

      „Ma tahaksin vist ka mõne teise meediku arvamust, doktor Abel.”

      Ta kõhkles hetke ja ma nägin, kuidas võimaliku konflikti ootuses lahvatas tema sees uhkus. „Ma olen kvalifitseeritud psühhiaater, doktor August.”

      „Sellisel juhul teie kui kvalifitseeritud psühhiaater teate, kui oluline on, et patsient usaldaks kasutatavaid ravimeetodeid.”

      „Jah,” tunnistas ta vastumeelselt. „Kuid mina olen siin osakonnas ainus kvalifitseeritud arst…”

      „See pole tõsi. Ka minul on vajalik kvalifikatsioon.”

      „Doktor August,” sõnas ta väreleva muigega, „teie olete haige. Teie seisund ei võimalda teil meedikutööd teha, kõige vähem veel enda kohta hinnangut anda.”

      „Ma tahan oma naisele helistada,” vastasin ma kindlalt. „Tal on seaduse järgi õigus selles kaasa rääkida, mida te minuga teete. Ma keeldun fenotiasiini võtmast ja kui te sunnite mind seda võtma, peate enne saama loa mõnelt minu lähedaselt. Tema on minu lähedane.”

      „Nagu ma aru saan, doktor August, on teie raviletoomise eest vastutav osalt just tema.”

      „Ta teeb vahet, millised on head ja millised halvad rohud,” parandasin ma. „Helistage talle.”

      „Ma mõtlen sellele.”

      „Ärge mõelge, doktor Abel,” ütlesin ma. „Lihtsalt helistage.”

      Ma ei tea tänase päevani, kas doktor Abel helistas Jennyle või mitte.

      Mina isiklikult kahtlen selles.

      Esimesel korral üritasid nad anda mulle seda rohtu märkamatult. Nad saatsid Clara Watkinsi, kes oli nii süütu näoga ja tundis oma tööst nii õelat mõnu. Tal oli käes kandik tablettidega nagu ikka – tabletid peitsin ma salaja pihku ja viskasin ära – ja süstal.

      „No kuule, Harry,” tõreles ta, kui minu ilmet nägi. „See on sinu tervisele kasulik.”

      „Mis on kasulik?” küsisin ma juba kahtlustavalt.

      „See rohi!” lõõritas Clara Watkins rõõmsalt. „Sulle meeldib ju hirmsasti rohtusid võtta.”

      Inetu Bill oli toa teises otsas ja seiras mind. Billi kohalolu kinnitas minu kahtlusi – ta ootas juba, millal rünnata. Ma ütlesin: „Ma nõuan, et saaksin näha seaduslikku nõusolekukinnitust, millel on mõne minu lähedase allkiri.”

      „Nõua aga pealegi,” ühmas Clara ja haaras mul varrukast. Ma tõmbasin oma varruka lahti.

      „Ma nõuan advokaati, seaduslikku esindajat!”

      „Meil pole ju vangla, Harry!” vastas Clara lõbusalt ja lõngutas Inetu Billi poole kulme. „Siin advokaate ei ole.”

      „Mul on õigus saada teise arsti arvamus!”

      „Doktor Abel teeb nii, nagu on sulle parem. Milleks vastu puiklema hakata? Niisiis, Harry…”

      Nende sõnade juures haaras Inetu Bill mind selja tagant karukallistusse ja mina mõistatasin ning mitte esimest korda, miks ma polnud rohkem kui kahesaja aasta jooksul leidnud aega, et õppida mõnda võitluskunsti. Bill oli endine vang, kelle jaoks vaimuhaiglas sanitarina töötamine meenutas üsnagi türmis istumist, kuid oli veel parem. Ta tegi haigla aias iga päev tund aega trenni ja võttis steroide, mis panid tema otsaesise pidevalt higist läikima ja, nagu ma kahtlustasin, kahandasid tema munandeid, nii et ta pidi seda kompenseerima, tehes veel rohkem trenni ja neelates loomulikult ka veel rohkem steroide. Ükskõik, milline oli tema sugunäärmete seisund, kuid tema käsivarred olid jämedamad kui minu reied ning nüüd keerati need minu keha ümber ja mind tõmmati toolilt maha, jalad tulutult õhus vehkimas.

      „Ei!” anusin ma. „Palun ärge tehke, palun, palun ärge…”

      Clara plaksutas sõrmedega vastu minu käsivart, nii et nahk hakkas õhetama, ja torkas seejärel süstla veenist kaugelt mööda. Ma põtkisin jalgadega ja Inetu Bill pigistas tugevamini, nii et minu silmadesse tõusis kuumus ja aju täitus justkui vatiga. Ma tundsin, kuidas süstal tungis käsivarde, kuid seda, kuidas see välja tuli, ma enam ei tundnud, siis lasti mul põrandale kukkuda ja öeldi, et ma ei oleks

      „Nii tobe, Harry! Miks sa pead alati nii tobedalt käituma, kui sulle head tahetakse?”

      Mind jäeti sinna istuma, põlved laiali, ja ootama, millal rohu mõju kohale jõuab. Minu peas kihutasid mõtted, ma üritasin mõelda välja mõnda lihtsalt kättesaadavat vastumürki sellele mürgile, mis läbi minu keha voolas, kuid ma olin olnud arst ainult ühes elus ega olnud jõudnud veel tänapäevaseid ravimeid uurida. Ma roomasin neljakäpakil läbi toa veekannu juurde ja jõin selle tühjaks, siis jäin keset tuba selili lamama ja üritasin aeglasemalt hingata, südamelööke ja hingamist aeglasemaks sundida, proovisin tulutult piirata rohu levimist kehas. Mulle tuli pähe, et ma peaksin üritama oma sümptomeid jälgida, niisiis keerasin ma end ringi, et kella näha, ja jätsin meelde, mida see näitas. Kümne minuti pärast tundsin ma kerget peapööritust, kuid see läks mööda. Viieteistkümne minuti pärast märkasin ma, et minu jalad on maailma teises otsas. Keegi oli mu pooleks saaginud, kuid närvid olid ikkagi minu küljes, kuigi luud olid katki ja minu jalad kuulusid nüüd kellelegi teisele. Ma teadsin, et see pole võimalik, kuid alistumusega, mis ei julgenud minu olukorra lihtsale tõele vastu hakata, leppisin ma faktiga, et see täiesti selgelt ikkagi on nii.

      Tõmblus tuli, seisis minu kohale ja küsis:

      „Misa teed?”

      Ma arvasin, et ta ei taha vastust, niisiis ma ei vastanudki.

      Mööda minu põske voolas alla sülg. See oli päris mõnus tunne, külm sülg palava naha peal.

      „Misa teed misa teed misa teed?” kriiskas Tõmblus ja mina mõistatasin, kas Northumberlandis ollakse adrenergilistest agonistidest juba kuuldud või need rohud alles tulevad mingil ajal.

      Ta raputas mind ja läks minema, kuid ilmselt jäi temast midagi maha, sest ma värisesin edasi, pea vastu põrandat kolksumas, ja ma teadsin, et ma olen püksi teinud, aga sellest polnud samuti lugu, see oli huvitav ja teistmoodi kui sülg, see oli täpselt sama temperatuuriga kui mina ise, kuni kuivas ära ja hakkas kipitama, pealegi toimus see kõik kusagil kaugel, ja siis oli Inetu Bill seal ja tema nägu oli hävitatud. See oli löödud vastu lage minu kohal puruks nagu küps tomat, pealuu oli sisse löödud, nii et vere ja aju tilkuvate jäänuste vahel olid alles ainult nina, kaks silma ja vastikult irvitav suu, ja kui ta minu kohale kummardus, voolasid tema väikeaju tükid mööda tema põske alla, veeresid suunurka ja moodustasid hallikasroosast ollusest tilga, mis rippus tema alahuule küljes ja siis langes nagu lapse lusika küljest pudenev õunapüree otse minu näo peale, ja ma karjusin ja karjusin ja karjusin, kuni ta hakkas mind kägistama ja ma ei karjunud enam.

      Loomulikult olin ma selleks ajaks ajataju kaotanud ja nii jäi selle ettevõtmise diagnostiline väärtus üsnagi tagaplaanile.

      8. PEATÜKK

      Jenny käis mind vaatamas.

      Selleks ajaks, kui ta tuli, seoti mind voodi külge ja süstiti rahustit täis.

      Ma üritasin midagi öelda, rääkida talle, mida minuga tehakse, aga ei suutnud.

      Jenny nuttis.

      Ta pesi mu näo puhtaks, hoidis mu kätt ja nuttis.

      Laulatussõrmus oli tal endiselt sõrmes.

      Juba uksel rääkis ta doktor Abeliga, kes ütles, et minu