Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

liiga lähedal, sulepea ots alahuulele toetatud, ja ütles: „Räägi veel kord, Harry.”

      Tema hääl oli tungiv, selles oli midagi enamat kui elevus enda rakendatud ravi tulemuste pärast.

      „Naftaembargo lõpp,” kuulsin ma kedagi vastamas. „Nelgirevolutsioon Portugalis, valitsus kukutatakse. Hiinas avastatakse terrakotasõdalased. India teeb endale aatompommi. Lääne-Saksamaa võidab maailmakarika.”

*

      Inetu Bill istus oranžis udus. Ta ütles: „Nüüd sa pole enam nii ennast täis ennast täis pole ennast täis ennast täis oled pead ennast nii kole targaks kole targaks aga siin pole sa midagi tark midagi tark eriti tark sittagi sest tarkusest kasu mina olen tark olen tark mina olen siin tark…”

      Ta kummardus mulle lähedale ja tema ila tilkus mu näole. Ma hammustasin nii kõvasti tema nina, et kuulsin, kuidas kõhr raksatas, ja see oli minu meelest väga-väga naljakas.

      Siis kostis aga uus hääl, võõras hääl, haritud ja kerge Ameerika aktsendiga.

      „Ei-ei-ei-ei-ei,” lausus ta. „Nii ei lähe kohe mitte.”

      9. PEATÜKK

      Jenny.

      Tal oli Glasgow aktsent, mida tema ema oli üritanud haridusega välja rookida, kuid ebaõnnestunult. Tema ema uskus, et tuleb üritada läbi saada, tema isa uskus, et ei tohi ära minna, ja selle tulemusel jäid nad mõlemad paigale kuni päevani, mis järgnes Jenny kaheksateistkümnendale sünnipäevale – siis läksid nad viimaks lahku ega näinud teineteist enam kunagi.

      Seitsmendas elus sattusin ma Jennyga uuesti kokku.

      Ma olin Edinburghis mingil teaduskonverentsil. Minu nimesilt kuulutas „Professor H. August, Londoni Ülikool” ja tema oma „Dr J. Munroe, kirurg”. Ma istusin terve uskumatult igava ettekande, mille teemaks oli kaltsiumiioonide mõju perifeersele närvisüsteemile, temast kolm rida tagapool ja vahtisin lummatult tema kukalt. Ma ei olnud tema nägu veel näinud ega saanud kindel olla, et see on tema, aga ma teadsin. Õhtul pakuti napsi, liiga kaua küpsetatud kana ja kartuliputru ligaste hernestega. Ansambel mängis mitte 50-ndate parimaid palu, vaid keskmisi känkaraid. Ma ootasin, kuni kaks meest, kellega Jenny koos oli, jäid nii purju, et läksid tantsima ja jätsid ta mustade taldrikute ja kortsus laudlina seltsi üksi. Ma istusin tema kõrvale ja sirutasin käe.

      „Harry,” tutvustasin ma end.

      „Professor August?” parandas Jenny minu nimesilti lugedes.

      „Doktor Munroe,” vastasin mina. „Me oleme kohtunud.”

      „Kas tõesti? Mulle ei tule nagu…”

      „Te õppisite Edinburghi ülikoolis arstiteadust ja elasite esimesel ülikooliaastal väikeses majas Stockbridge’is koos nelja poisiga, kes kõik kartsid teid nagu tuld. Te hoidsite oma naabri kaksikuid, et paar penni lisa teenida ja otsustasite, et peate kirurgiks saama, kui olite näinud operatsioonilaual südant, mis ikka veel lõi.”

      „Täpselt nii,” pomises ta, keeras end natuke rohkem minu poole ja vaatas mulle otsa. „Aga kahjuks ei meenu mulle ikka veel, kus me oleme kohtunud.”

      „Pole midagi,” vastasin ma. „Ma olin üks neist paljudest poistest, kes ei julgenud teiega rääkida. Kas te tantsite?”

      „Mida?”

      „Kas te tuleksite minuga tantsima?”

      „Ma… Jumal küll, kas te üritate mind ära rääkida? Kas sellepärast te tulitegi?”

      „Ma olen õnnelikus abielus,” valetasin ma, „minu pere on Londonis ja mul ei ole teie suhtes mingeid kurje kavatsusi. Ma imetlen teie tööd ja mulle ei meeldi näha, et naisterahvas üksi jäetakse. Kui teile nii rohkem meeldib, võime tantsides arutada viimaseid samme diagnoositehnoloogia vallas ja seda, kas neuronsidemete arenemist lapseeas ja varases teismeeas mõjutab rohkem geneetiline soodumus või sensoorsed stiimulid. Kas tulete tantsima?”

      Jenny kõhkles. Ta keerutas sõrmes laulatussõrmust – kolm briljanti kuldraamis, edevam kui see, mille mina ostsin talle ühes eelmises elus, elus, mis oli ammu lõppenud. Ta vaatas tantsupõranda poole, nägi turvalist inimhulka ja kuulis, kuidas ansambel alustas uut lugu, mis nägi ette rangelt sündsuse piiresse jäämist.

      „Olgu siis,” ütles ta ja võttis mul käest. „Ma loodan, et te suudate oma keha biokeemilist tasakaalu kontrolli all hoida.”

      Me tantsisime.

      Ma küsisin, kas on raske olla esimene naine oma alal.

      Jenny hakkas naerma ja ütles, et ainult lollpead hindavad teda selle järgi, et ta on naine – ja tema hindab neid lollpeadeks. „Selle plussiks on,” seletas ta, „et mina saan olla naine ja samaaegselt kuradi hea kirurg, aga nemad jäävad alati ainult lollpeadeks.”

      Ma küsisin, kas ta tunneb end üksildasena.

      „Ei,” vastas ta hetke pärast. Ta ei ole üksildane. Tal on kaaslased, kes talle meeldivad, kolleegid, keda ta austab, pere ja sõbrad.

      Tal on kaks last.

      Jenny tahtis alati lapsi.

      Ma tundsin huvi, kas ta tahaks minuga armulugu alustada.

      Jenny küsis, millal mul kadus hirm tema ees, et ma tantsupõrandal nii jultunult suud pruugin.

      Ma ütlesin, et sellest on möödas juba terve eluaeg, aga tema on ikkagi ilus ja ma tean kõiki tema saladusi.

      „Kas te ei kuulnud, kui ma ütlesin, et mul on sõbrad, kolleegid, pere ja lapsed?”

      Jah, ma kuulsin seda kõike ja see rõhub mu meeltes, see hüüab, et ma läheksin minema, jätaksin ta rahule, sest tema elus on kõik olemas ja seda pole vaja keeruliseks ajada. See ju näitabki, ütlesin ma, kui suurt tõmmet ma tema poole tunnen, et ma tean kõike seda ja sosistan ikkagi talle kõrva mesiseid peibutussõnu.

      „Peibutussõnu? Kas teie nimetate neid nii?”

      Põgene minuga, ütlesin ma, ainult tänaseks ööks. Maailm pöörleb, kõik lõpeb kunagi ja inimesed unustavad.

      Hetkeks tundus, et tal on kiusatus nõustuda, kuid siis tuli tema abikaasa, võttis tal käest, ja tema abikaasa oli ustav ja armastav ja täiesti terve mõistusega ja täpselt see, mida Jenny tahtis, ning Jennyt ei ahvatlenudki mitte niivõrd mina kui seiklus.

      Kas ma oleksin midagi teisiti teinud, kui oleksin teadnud, mis saatus Jenny Munroele osaks saab?

      Võimalik, et mitte.

      Tuleb välja, et aeg ei näita siiski kõike.

      10. PEATÜKK

      Tagasi hullumeelsuses, tagasi lõhutud maailmas.

      Neljandas elus tuli minu juurde haiglasse Franklin Phearson, et võõrutada mind rohtudest – mitte minu, vaid enda huvides. Just temale kuulus hääl, mis kostis minu kohalt, kui ma liikumatult haiglavoodis lamasin, ja hüüdis: „Mida te olete sellele mehele andnud? Te ütlesite, et ta on selge mõistusega.”

      Temale kuulus käsi, mis toetas ratastega kanderaami, kui mind lükati eesuksest välja ja tõsteti eraldusmärkideta kiirabiautosse.

      Temale kuulusid nahkkingade kõvad tallad, mis plaksusid marmortrepil sel aastaajal tühjas uhkes hotellis, mille töötajad olid koju saadetud. Seal pandi mind lõpuks veinipunaste linadega sulevoodisse, et ma läbi unenägude ja oksendamise millegi pääsemisetaoliseni jõuaksin.

      Järsk mahajätmine on igasuguste rohtude puhul ebameeldiv, antipsühhootikumide puhul on sellel aga nii omad plussid kui miinused. Loomulikult soovisin ma surma ja mind seoti rihmadega kinni, et ma seda ei saavutaks. Loomulikult teadsin ma, et kõik on kadunud ja mina koos sellega, et ma olen äraneetud ja pääsu pole, ja ma ihkasin mõistuse täielikult kaotada, oma silmad välja torgata ja hullumeelsuses elada. Ja loomulikult ei mäleta ma praegu, kuigi mul on suurepärane mälu, kõige hullemaid aegu; see oleks juhtunud nagu mõne teise inimesega. Ja loomulikult ma tean, et ma olen võimeline jälle selline olema, seda kõike tundma, ja ma tean, et kuigi praegu võib see luuk olla