Karista ja lase surra. Mats Olsson

much”

Rod Stewart„Lady Day”, 1970

      I

      1. peatükk

      Ta soovis.

      Kogu lugu.

      Tänapäeval pole selles midagi kummalist või koguni tähelepanuväärset, aga nii see kõik algas.

      Imelik oli hoopis see, et ma kõigest kohe aru ei saanud.

      Ka tema ise ei saanud.

      Või siis sai.

      Seda on raske öelda.

      Ühel hetkel oli ta selles kindel, teisel jälle mitte.

      Tahtis.

      Võib-olla.

      Päris kindlasti.

      Ei tahtnud.

      Jah.

      Raudselt mitte!

      Eeei.

      Või?

      Ma olen alati taibanud, peaaegu kohe, peaaegu esimesest silmapilgust, esimesest naeratusest, enne kui nad ise on sellest aru saanud, aga tookord ei jaganud ma midagi, ja kui Ameerika mägede vagun aeglaselt ülespoole ronis, istusin ma vaikselt ja rahulikult, võib-olla veidi ootusärevalt, et siis meeleheitlikult vaguni külge klammerduda, kui see kohutava kiirusega kuristikku tormas.

      Üldiselt ma teadsin, mida ma tahan, ma ei ostnud Ameerika mägedele piletit, ilma et oleksin hoolikalt kontrollinud selle marsruuti ja vagunite olukorda, kuid tema puhul läks kõik vastupidi: ehkki ma olen loomu poolest dominantne, jäin ma alla, minust sai ohvritall, kes kuulekalt tapalavale ronib.

      Või siis pigem küll sokk.

      Võib-olla olin ma roostes.

      Viimasest korrast oli juba tükk aega möödas.

      See oli küll kaua aega tagasi, siis, kui ma noorem olin, aga ma olin poksinud ja teadsin, et kui valvsus ja tähelepanu kas või sekundiks kaob, siis oled hetke pärast põrandal siruli ja pole sinust enam gongi kuuljat ega midagi.

      Sel puhul võib kiiver kasulikuks osutuda.

      Lisaks sellele, et ma alati teadsin, mida ma tahan, oli mul tavaliselt ka sündmuste üle täielik kontroll, ma seadsin end harva olukorda, kus oli risk jalgealune kaotada ja mitte oma saatust juhtida. Selles mõttes olin ma täpselt nagu Lars Lagerbäcki jalgpallimeeskond: kindlates olukordades väga tubli, võimaluse tekkides kärme seda realiseerima.

      Sageli lasin seikadel oma tööelu juhtida, kuid säärastes seostes ei usu ma mingitesse juhustesse.

      Ma ei usu, et midagi lihtsalt juhtub, see ongi võib-olla dominantse loomuse tegelik sisu.

      Ehkki ühtegi sündmust ei saa sajaprotsendiliselt ette näha, on valmisolek ettenägematuteks olukordadeks parem, kui vähemalt oled püüdnud selleks valmistuda.

      Kui ma taipasin, et ta ootab piitsutamist, valmistusin selleks nii hästi kui võimalik. Mõtlesin punkthaaval läbi kontrollnimekirja, mis oli mulle vägagi tuttav, sest ma olin selle ise koostanud.

      Kõik peaks õnnestuma.

      Kõik lendas täielikult kuradile.

      Võib-olla oli see interneti süü.

      Ma ei tea.

      Aga kõik lendas täielikult kuradile, seda võis igaüks näha.

      See oli alles algus.

      2. peatükk

      Stockholm

      Oktoober

      Naine, kes tahtis, aga võib-olla ka ei tahtnud piitsutamist, oli Ulrika Palmgren, ja ta oli veinide maaletooja.

      Ta elas Malmös.

      Ma kohtusin temaga silmast silma Stockholmis, kuid internetis õppisin teda paremini tundma. Või siis halvemini.

      Mul ei ole ühtegi head seletust, miks ma tahtsin ajakirjanikutöö lõpetada ja lahkumishüvituse välja kauplesin, aga ma usun, et osalt oli põhjuseks rahutus, osalt aga mure ajalehe saatuse pärast. Tundus, et trükisõnale ei ole enam kohta.

      Mul pole ka ühtegi head seletust, miks ma kavatsesin lahkumishüvitiseks saadud raha restorani avamiseks kasutada, aga pärast kõrtsides veedetud elu arvasin, et mu teadmised selleks on piisavad.

      Kust ta minu nime leidis, sellest ei saanudki ma päriselt aru, kuid kui Ulrika Palmgren Stockholmi tuli, et müüa minu jaoks täiesti tundmatu rokklaulja toodetud veini, olin mina üks eeldatavatest klientidest, kellega ta ühendust võttis.

      Stureplani Anglais’ hotelli baar oli päevasel ajal suur kogunemiskoht kõigile neile, kellel ei ole oma kontorit ja kes kasutasid meilimiseks, helistamiseks, kohtumisteks ja töötamiseks hotellibaari. Vanasti kutsuti seda „taskukontoriks”, tänapäeval täidab kontori funktsiooni baar. Nagu täiskasvanute lasteaed.

      Ulrika Palmgren oli saanud nurgalaua, veinipudelid olid puidust kasti sees põrandal, meie ees laual lebasid aga tema brošüürid, ja üht haput veini teise järel maitstes taipasin ma, et rokklaulja on nähtavasti tublisti osavam muusika- kui veinitootmises, ma vaatasin aknast Stockholmis võimust võtvat sügist ja tundsin järsku tahtmist minna välja, Humlegårdenisse lehtedesse sahistama. Minuealistel meestel ei tohiks sääraseid tahtmisi tekkida. Eriti siis, kui tahame näida täiskasvanud ja restoraniäris kanda kinnitada.

      „Me läheme mõne tunni pärast Riche’i sööma,” ütles Ulrika Palmgren, kui oli jutu veinist ja rokklauljast lõpetanud. „Oled oodatud, muidugi juhul, kui tahad tulla.”

      Eeldasin, et tema maksab arve, nii et mõni tund hiljem istusin Riche’i ilusas ümarsaalis, kust avaneb üle Birger Jarlsgatani vaade Stureplanile. Kohal olime Ulrika Palmgren, mina ja kaks meest, keda ma natuke tundsin, või õigemini ei tundnud, sest kohtudes me tavaliselt vaid noogutasime üksteisele, aga ma olin lugenud niihästi neist kui ka nende restoranidest ajalehtedest ja toidublogidest. Ühel neist olid õlgadeni ulatuvad tumedad juuksed, ta susistas mehiselt naiselikult s-i, teisel oli pea kiilaks aetud ja vasaku käsivarre siseküljele tätoveeritud ankur, ehkki arvata võis, et laeva pole ta isegi pildi pealt näinud. Ja nagu tõestuseks, et miski pole see, millena näib, oli s-i susistav pikajuukseline avanud Söderis üsna kaasaegse liharestorani, härjatüüpi kiilakas ankrumees oli aga läbi löönud kondiitrina ja tahtis nüüd oma äri laiendada, „brantši luua”, nagu ta ütles. Nad rääkisid veinidest, mida ma ei tundnud, ja arutasid, kas Micael Bindefeld on ikka sobiv peokorraldaja, keda palgata tuntud rokklaulja toodetud veini lansseerima. Aga ma ei kuulanud väga tähelepanelikult, nii et kindel ma selles ei ole.

      Ma sõin veiselihast minutipihvi, see oli vana klassikaline variant, nagu seda serveeriti Kungsträdgårdeni Victorias seitsmekümnendatel kartulipudru, toore munakollase, riivitud mädarõika ja nii õhukeseks taotud lihaga, et see meenutas lehte. Ulrika Palmgrenil oli õnnestunud baari sokutada mõned pudelid veini, mille nimi oli Devil’s Peak, aga kui ma õigesti aru sain, siis polnud nimel ei Kaplinna mäetipu ega Deon Meyersi romaaniga midagi pistmist.

      „See oli neil suur hitt,” ütles ta rokklaulja bändile viidates. Ta ümises mingit viisi, mis lõppes sõnadega „… if you come into my arms, I’ll take you to the devil’s peak”.

      Selliseid lugusid nüüdsel ajal enam ei kirjutata.

      Pärastlõunasel veiniproovimisel Anglais’s polnud ma Ulrika Palmgrenile tähelepanu pööranud, sest tegelesin mõttes rohkem tahtmisega minna parki sügisestes lehtedes sahistama, niisiis polnud ma kindel, kas ta oli õhtusöögiks riideid vahetanud või mitte. Igal juhul olid tal jalas tumedad pikad püksid, seljas valge pluus ja jakk, mis meenutas teksariiet, kuid oli arvatavasti hoopis palju kallimast materjalist. Pruunid juuksed olid hobusesabasse pandud, kuid mõned salgud olid valla pääsenud ja rippusid paremal põsel. Ta lükkas neid iga natukese aja tagant kõrvale, paistis, et see oli automaatne liigutus, pigem refleks kui tingitud asjaolust, et juuksed teda segasid. Ta lähenes arvatavasti viiekümnele, silmanurkades olid väikesed ja üsna atraktiivsed kortsud, tal oli ilus naeratus ja rindade vahel pika keti otsas väike hõbedane võti.

      Mind ei huvitanud eriti ei tema veinid ega ka kaks ülejäänud meest seltskonnas, nii et lõpuks istusin põhiliselt vaikides ja lihtsalt vaatasin teda,