Ära mine iial tagasi. Lee Child

ma oleksin pidanud? Tema ei huvitanud mind. Ma tahtsin tema varustajat, muud ei midagi. Tahtsin meest, kellelt ta ostis. Tahtsin nime.”

      „Te ei muretsenud, et LA tänavatel olid lahingurelvad?”

      „See oli LA politsei, mitte minu probleem.”

      „Kas te saite nime?”

      „Jah.”

      „Mismoodi?”

      „Mina küsisin, tema vastas.”

      „Niisama lihtsalt?”

      „Enam-vähem.”

      „Mida see tähendab?”

      „Ma olin hea ülekuulaja. Lasin tal arvata, et tean rohkem, kui teadsin. Ta polnud kuigi nutikas. Mind üllatab, et tal oli aju, mida vigastada.”

      „Ja kuidas te siis haigla raportit seletate?”

      „Kas on vaja? Sihuke vennike tunneb igat laadi retse. Äkki tegi ta kellelegi eelmisel päeval külma. Tema ärikeskkond ei olnud just malbe.”

      „Ja see ongi teie kaitse? Et teda peksid mingid retsid?”

      „Oleksin see mina olnud, poleks ta haiglani elanud. Ta oli kasutu rasvamagu.”

      „Ma ei mõtlegi süüdistusele sellist laulu laulda. Ma ei mõtlegi tõestuseks öelda, et teie oleksite ta kohapeal mättasse löönud, mitte teda surmavalt vigastanud.”

      „Teil pole valikut.”

      „Ei, mul on valik. Õppige kuulama, Reacher. Võtke asja tõsiselt. Ma võin teile kokkuleppe hankida, aga te peate mind toetama. Peate tegu möönma ja natuke kahetsust näitama.”

      „Uskumatu.”

      „See on mu parim nõuanne.”

      „Kas ma saan advokaati vahetada?”

      „Ei,” kostis Sullivan. „Ei saa.”

      Hommikusöögi lõpetasid nad vaikuses. Reacher oleks eelistanud teise lauda kolida, kuid ei kolinud, sest tema meelest oleks see mõjunud väiklaselt. Nad jagasid arve pooleks, maksid ja astusid õue auto juurde, kus Sullivan ütles: „Mul on üks käik ees. Teie võite jala minna. Või bussiga.”

      Naine istus autosse ja sõitis ära. Jättis Reacheri restorani parkimisplatsile omapäi. Kolmerealine tee siinsamas oli kohaliku bussimarsruudi osa. Temast kolmkümmend jardi vasakul oli pingiga peatus. Bussi ootas kaks inimest. Kaks meest. Mehhiklased, Suurest Krantsist sootuks kõhnemad. Küllap ausad tsivilistid, kes olid sõitmas kalmistule hooldustöödele või töötasid koristajatena Alexandrias või koguni Washingtonis.

      Temast viiskümmend jardi paremal oli samuti bussipeatus. Samuti pingiga. Tema tänavaküljel, mitte vastas. Suund oli linnast välja, mitte sisse. McLeani ja siis võib-olla Restonisse. Sealt arvatavasti Leesburgi ja võimalik et ka Winchesteri. Kus ootavad järgmised, võimsamad bussid, mis mürisevad üle Apalatši mägede Lääne-Virginiasse, Ohiosse ja Indianasse. Ja edasi. Kaugele.

      Varem ei leitud sind üles. Ei leita ka nüüd.

      Teid saadetaks tagasi erru. Sedapuhku häbiga.

      Ta ei taha teid näha.

      Reacher ootas. Õhk oli külm. Liiklus ühtlane. Autod ja veokid. Igat marki, mudelit, värvi. Kuni ta märkaski eemal vasakul bussi. Suund oli põhja, mitte lõunasse. Linnast välja, mitte sisse. Peatus oli temast viiskümmend jardi paremal. Ta ootas. Buss oli pigem ümberehitatud suur kaubik. Kohalik, mitte pikamaaliin. Munitsipaalteenindus, piletihind kontrolli all. See ligines aevastades ja turtsudes, vaevaliselt.

      Ta loobus. Buss möödus temast ja jätkas midagi aimamata teekonda.

      Reacher kõmpis 110. üksuse peakorterisse. Ühtekokku kaks miili täpselt kolmekümne minutiga. Motellist mööda. Mõlgitud ustega autot polnud teepervel. Tagasi vallutatud või varastatud.

      Viis minutit enne kella kaheksat hommikul saabus ta vanasse kivihoonesse, kus kohtas teist advokaati, kes rääkis talle, miks Candice Dayton on õnnetu.

      ÜHEKSA

      Tunnimees, keda Reacher oli trehvanud eelmisel pärastlõunal, oli jälle putkas. Päevane vahtkond. Reacher lubati noogutusega väravast läbi, ta kõndis edasi lühikese trepi ja värskelt võõbatud ukse juurde. Humvee seisis endiselt parkimisplatsil. Nagu ka väike punane kaheistmeline. Mõlgitud ustega autot seal polnud.

      Fuajee valvelauas istus uus seersant. Vististi öine vahtkond, hakkas parajasti lõpetama. See valge meesterahvas oli natuke reserveeritum kui Leach õhtul. Mitte otseselt vaenulik, aga vagane ja natuke nördinud, justkui eilsete T-särkides tüüpide vaoshoitum väljalase: Te häbistasite üksuse mainet. Uus seersant ütles: „Kolonel Morgan nõuab, et annaksite endast viivitamatult teada tuppa kakssada seitse.”

      Reacher küsis: „Viivitamatult, mida?”

      Tüüp ütles: „Viivitamatult, söör.”

      „Tänan, seersant,” kostis Reacher. Tuba 207 oli ülakorrusel vasakult neljas, tema toa kõrval. Õigemini Susan Turneri või nüüd Morgani toa. Omal ajal oli 207 olnud tema numbriguru Karla Dixoni kabinet. Tema finantsspetsialisti. Karla oli lahti harutanud nii mitmeidki keerdsõlmi. Üheksakümmend üheksa kuritegu sajast taandub armastusele, vihkamisele või rahale, ja vastupidiselt piibli sõnadele on suurim neist raha. Kleenuke Dixon oli olnud kuldaväärt, toast 207 olid Reacheril helged mälestused.

      Ta läks trepist üles ning jalutas koridoris oma vanast kabinetist mööda. Nimetahvel oli ikka seinal: Maj S. R. Turner, komandör. Reacher kuulis mõttes kapten Weissi ja seejärel major Sullivani häält: Ta võttis pistist. Võib-olla oli olemas süütu seletus. Võib-olla oli kuskil kaugel surnud onu ja jätnud päranduseks uraanikaevanduse aktsiaid. Võib-olla asus kaevandus välismaal, millest ka offshore-konto. Näiteks Austraalias. Uraani leidub Austraalias küll. Samuti kulda, sütt ja rauamaaki. Või siis Aafrikas. Ta soovis, et Karla Dixon oleks siin. Karla oleks paberitele heitnud üheainsa pilgu ja paugupealt tõtt taibanud.

      Reacher ei koputanud 207. toa uksele. Polnud tarvis. Kui Morganit mitte arvestada, oli ta ilmselt hoones kõrgeim ohvitser. Ja auaste oli auaste, isegi tema pentsikus olukorras. Nõnda marssis ta otsejoones sisse.

      Tuba oli tühi. Ega olnudki enam kabinet. See oli muudetud mingit sorti konverentsitoaks. Kirjutuslaua asemel oli kuue tooliga vägev ümarlaud. Laua keskel oli must ämblikutaoline ese, vist sisseehitatud kõlariga lauatelefon, et rühmaaruteludes saaks osaleda ka mujalt. Seina ääres oli serveerimislauake, vististi koosolekutel kohvi ja võileibade pakkumiseks. Laelambi vari oli samasugune klaaskuppel. Säästupirn põles juba, kuma oli nõrk ja kahvatu.

      Reacher astus akna alla ja vaatas õue. Näha polnud eriti midagi. Hoone sellele küljele ei pargitud autosid. Oli vaid kerekas prügikonteiner ning suvaliselt virna kuhjatud iganenud mööbel: kontoritoolid ja kartoteegikapid. Toolide polster näis niiskusest pundunud, kartoteegikapid olid roostes. Üle kivimüüri paistis idas soliidne panoraam, mis hõlmas kalmistut ja jõge. Silmapiiril terendas uduhall Washingtoni monument. Monumendi taga rippus taevas vesine päike.

      Toauks avanes ja Reacher pööras ringi. Ent tulija polnudki Morgan. Oli hoopis täielik déjà vu. Plekitu paraadvorm juristidekorpuse sümbolitega. Naisadvokaat. Nimeplaadikese järgi Edmonds. Pisut Sullivani moodi. Sale brünett, väga professionaalne, seelikus, jalas nailonsukad ja harilikud mustad kingad. Aga Sullivanist noorem. Ja madalamal auastmel. Kõigest kapten. Portfell oli odavam.

      Naine küsis: „Kas major Reacher?”

      Reacher vastas: „Tere hommikust, kapten.”

      Naine ütles: „Mina olen Tracy Edmonds. Töötan inimressurssides.”

      Inimressurssideks ümber ristitud osakonnal oli vanasti olnud vähem peenutsev nimi kaadriosakond. Mis viis Reacheri alguses mõttele, et naine on tulnud tema pabereid vormistama. Palgaleht, pangakonto, kogu krempel. Kuni talle koitis, et selleks poleks ju saadetud juristi. See oli kompanii raamatupidaja leib. Järelikult tuli naine arvatavasti Candice Daytoni asjas.