Ära mine iial tagasi. Lee Child

ütles: „Kongis. Eile pärastlõunast saati.”

      „Milline on süüdistus?”

      „Ta võttis pistist.”

      „Kellelt?”

      „Ei tea.”

      „Mille eest?”

      „Ei tea.”

      „Kui suur see pistis oli?”

      „Mina olen tühipaljas vanglaametnik,” ütles Weiss. „Te teate, kuidas see käib. Mind ei pühendata detailidesse.”

      „Kas te lasete mind tema juurde?”

      „Külastusaeg on lõppenud.”

      „Mitu majulist teil täna on?”

      „Ainult tema.”

      „Niisiis ei ole te hõivatud. Ja logisse te seda ju ei kanna. Niisiis ei saa keegi teada.”

      Weiss avas kolme rõngaga köidetud rohelise kausta. Märkused, eeskirjad, päevakäsud, muist prinditud, muist käsitsi kirjutatud. Ta lausus: „Näib, et major Turner oskas teid oodata. Esitas oma advokaadi kaudu palve. Nimetab teid selles.”

      „Mis palve see on?”

      „Pigem juhtnöör.”

      „Missugune?”

      „Ta ei taha teid näha.”

      Reacher vaikis.

      Pilk kolme rõngaga köidetud kaustas, luges Weiss: „Süüdistatava selgelt sõnastatud palvel ei tohi USA armee erumajorile Jack Reacherile, saja kümnenda sõjaväepolitseiüksuse endisele komandörile ühelgi tingimusel anda külastusluba.”

      SEITSE

      Segabaasist välja pääsemine ei olnud sisse pääsemisest palju kiirem. Kõigis kolmes vahiputkas kontrolliti isikutunnistust ja otsiti läbi auto pakiruum, et veenduda, kas Reacher on ikka see, kellena end esitleb, ega ole midagi varastanud. Viimasest tõkkepuust edukalt möödas, järgis ta autoga kohalikku bussimarsruuti. Kuid tõmbas enne lõpp-peatust teeserva. Ümberringi oli ohtralt kiirteesildu. Oli 395. osariikidevaheline kiirtee, mis sirutus edelasse. Oli George Washingtoni memoriaali puiestee, mis viis loodesse. Oli 66. osariikidevaheline kiirtee läände. Soovi korral pakkus 395. kiirtee ka idasuunda. Hääletu liiklus voolas kärmelt. Avarused kutsusid. 95. osariikidevaheline kiirtee hõlmas tervet idarannikut, läänerannikule oli viis päeva sõitu, hiiglaslik südamaa oli tühi ja üksildane.

      Varem ei leitud sind üles. Ei leita ka nüüd.

      Teid saadetaks tagasi erru. Sedapuhku häbiga.

      Ta ei taha teid näha.

      Reacher juhtis auto teeservast ja sõitis uuesti motelli juurde.

      Kaks T-särkidega tüüpi olid läinud. Olid ilmselt püsti kobinud ja kuhugi minema taarunud. Reacher jättis nende auto kahesaja jardi kaugusele teepervele. Jättis süütevõtme ette ega lukustanud uksi. Emba-kumba, kas auto varastavad paar nolki või tulevad kaks tüüpi sellele järele. Reacheril oli ükspuha.

      Ta jalutas viimase lõigu ja sisenes oma närusesse tuppa. Ta polnud eksinud. Dušš oligi nõrk ja nirisev, käterätikud viledad, seep väike, šampoon odav. Aga ta pesi end nii hästi-halvasti, kui sai, ja heitis siis voodisse. Madrats sarnanes kilepuntraid täis topitud kotiga, linad olid kasutamatusest niisked. Kuid uinumisraskusi tal polnud. Ta seadis äratuse mõttes kella seitsmeks, hingas sisse, hingas välja ning magaski juba.

      Romeo valis taas Julia numbri ja ütles: „Ta üritas äsja Dyeris Turneriga kontakteeruda. Muidugi äpardus see tal.”

      Julia ütles: „Küllap jõudsid meie poisid motelli liiga hilja.”

      „Muretsemiseks pole põhjust.”

      „Loodame, et mitte.”

      „Head ööd.”

      „Jah, sulle samuti.”

      Seitsmeni ei õnnestunud Reacheril magada. Kell kuus ajas tarmukas koputus uksele ta üles. See kõlas agaralt. Mitte ähvardavalt. Kopp-kopp-koppadi-kopp. Keegi oli kell kuus hommikul kole reibas. Ta libistas end voodist, sikutas madratsi alt püksid ja tiris jalga. Õhk toas oli lõikavalt külm. Ta nägi oma hingeauru. Soojapuhur oli ööseks välja lülitatud.

      Ta paterdas paljajalu üle kleepuva vaiba ja paotas ust. Kinnastatud käsi, mis oli valmistunud koputamist jätkama, tõmmati kähku tagasi. Käe küljes oli käsivars, käsivarre küljes keha, ja keha oli riietatud armee paraadvormi, millel olid juristidekorpuse sümbolid. Advokaat.

      Naisadvokaat.

      Plaadikesel vormikuue paremal pool seisis nimi Sullivan. Munder mõjus naise seljas nagu ärikostüüm. Käes, mis ei koputanud, oli portfell. Naine vaikis. Ehkki ta polnud kuigi lühikest kasvu, olid tema silmad kohakuti Reacheri palja rinnaga, kus teda näis köitvat ammune 38-kaliibriline kuulihaav.

      Reacher ütles: „Jah?”

      Naise selja taga oli auto, kodune tumeroheline sedaan. Taevas mustendas alles.

      Naine küsis: „Kas major Reacher?”

      Reacheri hinnangul kolmekümnendates aastates, oli naine ka ise major, lühikeste tumedate juustega ja silmadega, mis polnud ei soojad ega külmad. Reacher küsis: „Kuidas saan aidata?”

      „Mina peaksin aitama teid.”

      „Ja olete seega mulle määratud esindaja?”

      „Karistus minu pattude eest.”

      „Kas selleks, et teenistusse kutsumist edasi kaevata, või Juan Rodriguezi asjas või Candice Daytoni asjas?”

      „Edasikaebamine unustage ära. Umbes kuu aja pärast kuulaks komisjon teid viis minutit, aga te ei võida. Ei võideta kunagi.”

      „Nii et kas Rodriguez või Dayton?”

      „Rodriguez,” ütles Sullivan. „Meil on tarvis pihta hakata.” Naine ei liigutanud. Tema pilk libises alla mehe kõhule, kus oli teinegi arm, nüüd üle veerandsajandi vana, suur, inetu ja valge meritäht, rohmakate õmblustega, millesse lõikus märksa värskem, kuid ikkagi ammune noahaav.

      „Tean,” ütles Reacher. „Ma pole esteetiline vaatepilt. Aga tulge sellegipoolest sisse.”

      Naine kostis: „Ei, ma ootan parem autos. Vestleme hommikust süües.”

      „Kus?”

      „Kaks kvartalit eemal on einebaar.”

      „Kas teie maksate?”

      „Enda arve. Mitte teie oma.”

      „Kaks kvartalit? Te oleksite võinud kohvi kaasa tuua.”

      „Jah, aga ma ei toonud.”

      „Ei paista, et teist eriti abi oleks. Andke mulle üksteist minutit.”

      „Üksteist?”

      „Niikaua kulub mul hommikuseks tualetiks.”

      „Enamik inimesi ütleks kümme.”

      „Siis on nad kas minust kiiremad või ebatäpsed.” Ta sulges naise nina ees ukse, paterdas voodi juurde ja tiris püksid uuesti jalast. Need tundusid kombes olevat. Pükste madratsi alla laotamine asendas tal triikimist. Ta kõndis vannituppa ja keeras dušivee jooksma. Pesi hambaid, puges nõrga leige joa alla, kasutas järelejäänud seepi ja šampooni. Kuivatas niiskete rätikutega, riietus ja astus õue parkimisplatsile. Punktipealt üksteist minutit. Ta oli harjumuste ori.

      Major Sullivan oli auto ümber keeranud. See oli Ford, sama mudel nagu too hõbedane, mis teda hulk päevi tagasi läbi Missouri sõidutas. Ta avas reisijaukse ja ronis autosse. Sullivan istus sirge seljaga, lükkas käigu sisse, tüüris aegamisi ja valvsalt tänavale. Naise vormiseelik ulatus põlvedeni. Ta kandis tumedaid nailonsukki ja harilikke musti paeltega kingi.

      Reacher küsis: „Kuidas teie nimi on?”

      Sullivan vastas: „Ma