Ära mine iial tagasi. Lee Child

ka paari latiinot, aga Rodriguezi-nimelist mitte. Ja kui Rodriguez oli olnud üksuse huviorbiidis, oleks see nimi tal kindlasti meeles. Iseäranis sisseelamisajast, kui iga juhtum oli tähtis. 110. üksus oli rajatud katsetusena. Iga liigutust jälgiti. Iga saavutust kaaluti. Iga eksimust lahati.

      Ta küsis: „Milline oli väidetav situatsioon?”

      Morgan ei vastanud. Klõbistas, trükkis ja luges külmavereliselt. Seega otsis Reacher mälust naist nimega Candice Dayton. Jällegi – ta oli tundnud paljusid naisi, nii teenistuses kui ka väljaspool. Candice oli üpris levinud nimi. Ka Dayton oli võrdlemisi levinud. Kuid need kaks nime koos ei öelnud talle vähimatki. Ega ka hellitusnimi Candy. Candy Dayton? Candice Dayton? Mitte tuhkagi. Aga loomulikult ei mäletanud ta kõike. Mitte keegi ei mäleta kõike.

      Ta küsis: „Kas Candice Dayton oli Juan Rodrigueziga kuidagi seotud?”

      Morgan tõstis silmad, justkui üllatunud, et kabinetis istub külaline. Justkui oleks ta unustanud. Küsimusele ta ei vastanud. Võttis vaid ühe oma keeruka telefoni ja tellis auto. Käsutas Reacheri trepist alla seersandi juurde ootama.

      Kaks miili eemal võttis mees, keda ainult kolm inimest maailmas teadsid kui Romeot, taskust mobiili, valis mehe numbri, keda ainult kaks inimest maailmas teadsid kui Juliat, ja ütles: „Ta on tagasi teenistusse kutsutud. Kolonel Morgan sisestas selle äsja arvutisse.”

      Julia küsis: „Nii et mis saab edasi?”

      „Ennustamiseks on liiga vara.”

      „Kas ta põgeneb?”

      „Kui tal on aru peas.”

      „Kuhu nad ta paigutavad?”

      „Võib arvata, et oma tavalisse motelli.”

      Valvelauaseersant allkorrusel vaikis. Oli sama kidakeelne kui ennegi. Reacher nõjatus vastu seina ega kippunud lobisema. Kümme minutit hiljem tuli külma käest keegi kapral, andis au ning palus Reacheril endale järgneda. Ametlikult ja viisakalt. Süütu, kuni süüd pole tõestatud, oletas Reacher, vähemalt mõnede meelest. Õues parklas oli luitunud sõjaväesedaan, mootor käis. Selle kõrval trampis piinlikkusega jalgu noor kohmetu leitnant. Ta hoidis tagaust lahti ja Reacher puges autosse. Leitnant oli kaassõitjaks, kapral juhtis. Miili pärast jõuti ühte motelli, längus katusega ja räämas vanasse sarasse pimedal platsil õhtuvaikse eeslinna kolmerealise tee ääres. Leitnant allkirjastas mingi paberi, ööadministraator ulatas Reacherile võtme ja kapral sõidutas leitnandi minema.

      Siis saabuski too teine auto, kus olid T-särkides ja sportpükstes mehed.

      VIIS

      Sportpüksid olid taskuteta, T-särgid samuti. Ja kummalgi mehel polnud sõduri nimeplaati. Ega üldse isikutunnistusi. Nende autogi oli puhas. Selles polnud midagi peale hariliku armee registridokumentide pataka, mida hoiti ilusti kindalaekas. Ei mingeid relvi, isiklikke esemeid, peidetud rahakotte, paberilipakaid, bensiinikviitungeid. Numbrimärk oli riigiautode standard. Kui kaht värsket uksemõlki mitte arvestada, polnud auto millegi poolest tavatu.

      Vasem tüüp tõkestas juhiust. Reacher lohistas teda asfaldil kuus jalga. Ta ei punninud vastu. Elu ei ole telesari. Kui tüübile küllalt kõvasti pähe virutada, ei karga ta uuesti püsti ega kakle edasi. Ta jääb pikali tunniks või kauemaks, iivelduse ja pööritusega, suunatajuta. Ammu õpitud tarkusetera: inimese aju on küljelt põrutusele sootuks tundlikum kui eest või tagant. Vististi evolutsiooniline eripära, nagu enamik asju.

      Reacher avas juhiukse ja ronis autosse. Süüde oli väljas, aga võti endiselt pesas. Reacher nihutas istet kaugemale ja käivitas mootori. Istus tükk aega liikumatult ja põrnitses läbi tuuleklaasi. Varem ei leitud sind üles. Ei leita ka nüüd. Sõjavägi ei kasuta pearahakütte. Ja pearahakütid ei leiaks sind niikuinii. Mitte sinu elustiili juures.

      Ta kohendas peeglit. Asetas jala pidurile ja lükkas käigu kobamisi sisse. Miinimum: sobimatu käitumine, teid saadetaks tagasi erru, sedapuhku häbiga.

      Ta võttis jala pidurilt ja sõitis minema.

      Ta sõitis otsejoones uuesti vana peakorteri hoone juurde, kus parkis viiskümmend jardi eemale kolmerealise tee pervele. Autos oli soe ning et soojus püsiks, jättis ta mootori käima. Läbi tuuleklaasi jälgides ei näinud ta taamal sehkendamist. Ega saginat. Tema ajal oli 110. üksus töötanud ööpäev läbi, seitse päeva nädalas, ja polnud põhjust, miks see oleks pidanud muutuma. Nõutav vahtkond jääb kohale hommikuni, öine valveohvitser on oma postil ja teised ohvitserid lähevad kellast sõltumata koju niipea, kui ülesanded täidetud. Harilikul juhul. Ent mitte täna õhtul. Mitte jamade või kriisi aegu, ja eluilmaski mitte siis, kui majas on „remonditehnik”. Enne Morganit majast ei lahkuta. Armee elementaarne kodukord.

      Morgan lahkus tunnike hiljem. Reacher nägi teda üsna selgelt. Väravast väljus eraldusmärkideta sedaan, pööras kolmerealisele sõiduteele ja möödus sealt, kuhu Reacher oli parkinud. Pimedusest nägi Reacher vilksamisi Morganit rooli taga, lahingpidžaamas ja prillidega, juuksed ikka ilusasti kammitud, pilk sirgelt ees ja mõlemad käed roolil. Justkui poodi sõitev vanatädi. Reacher vaatas peeglisse ja nägi tagatulesid üle künkanõlva kadumas.

      Ta ootas.

      Ning tõsi mis tõsi, järgmise veerandtunniga läks lahti pesueht rahvasteränne. Väljus veel viis autot, kaks pöörasid vasakule ja kolm paremale, neljas neist istus ainult juht ja üks sõidutas kolme inimest. Kõigil autodel pärlendas õhtu rõskus, kõigil oli sabas külm valge heitgaasipilv. Nad kadusid vasakul-paremal kaugusse, heitgaasipilved hajusid, maailm jäi taas vagusi.

      Kümme minutit jätkas Reacher targu ootamist. Aga rohkem ei juhtunud midagi. Vana hoone viiskümmend jardi eemal näis rahunenud ja rauge. Öine vahtkond, maailmast lahus. Reacher lükkas käigu sisse, veeres tasakesi künkast alla ja pööras väravasse. Putkas oli valves uus tunnimees. Noor kutt, vaimuvaene ja stoiline. Kui Reacher peatus ja akna alla sumistas, ütles noorsand: „Söör?”

      Reacher teatas oma nime ja lisas: „Tulin teenistuspostile nagu kästud.”

      „Söör?” kordas noor kutt.

      „Kas ma olen teie nimekirjas?”

      Noor kutt kontrollis.

      „Jah, söör,” ütles ta. „Major Reacher. Aga homme hommikuks.”

      „Mul kästi postile ilmuda enne kella kaheksat hommikul.”

      „Jah, söör. Arusaadav. Kuid praegu on kell üksteist, söör. Õhtul.”

      „Mis ongi enne kella kaheksat hommikul. Nagu kästud.”

      Noor kutt oli tumm.

      Reacher ütles: „Kronoloogia klapib. Ma kibelen tööle asuma ja tulin seetõttu veidi varem.”

      Ei mingit vastust.

      „Kui soovite, helistage kolonel Morganile. Ehk on ta nüüd juba oma majutuspaigas.”

      Ei mingit vastust.

      „Või helistage valveseersandile.”

      „Jah, söör,” ütles noorsand. „Seda võib.”

      Ta võttis telefonikõne, kuulatas sekundi, pani toru käest ja lausus: „Seersant palub teil valvelauast läbi astuda, söör.”

      „Astun tingimata, sõdur,” ütles Reacher. Ta sõitis edasi ja parkis väikese punase kaheistmelise kõrvale, mis polnud platsilt liikunud, seisis endistviisi. Ta puges autost välja, lukustas selle, jalutas külmas õhus ukseni. Fuajee tundus olevat vait ja vagusi. Öö ja päev erinesid nagu öö ja päev. Aga valvelauas oli seesama seersant. Lõpetas kojumineku eel tööülesandeid. Istus kõrgel kontoritoolil ja trükkis arvutisse. Küllap värskendas päevalogi. Sõjaväes tehakse protokollimisest suurt numbrit. Naine peatus ja tõstis silmad.

      Reacher küsis temalt: „Kas te jäädvustate selle külastuse logisse?”

      Naine vastas: „Mis külastuse? Ja ma keelasin selle ka reamehele väravas.”

      Ta polnudki enam kidakeelne. Morganit polnud ju majas vahele segamas. Nagu seersandid