Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis. Jaana Davidjants

ta järgmisel hetkel õhinal. Julius armastas rääkida ka rahast, täpsemalt sellest, kuidas võimalikult palju pappi kokku ajada ning mida sellega siis hiljem teha. Kuuldes, et tulen Ida-Euroopast, vaatas ta mind kahtlustaval ilmel ning küsis, kas ma olen veendumustelt kommunist. Minu „ei” teda ei veennud ning kui ta ükspäev nägi, et mul paistab kotist Noam Chomsky raamat, oli Julius kindel, et olen mingit sorti radikaal. Juliusega jäigi meie suhe diplomaatiliselt väljendudes jahedaks. Vahel põrkusid meie kultuuri- ja muud taustad nii kõvasti, et lootsin palavalt: Julius mõistab, et ta on teinud vea ja siirdub tööle näiteks panka. Või saab ootamatu sõnumi, et haigestunud on tema vanaema Ameerikas. Mitte väga tõsiselt, samas aga piisavalt, et asi nõuaks Juliuse kohalesõitu. Või et äkki muutub vähemalt meie koht laua ääres.

      Muidugi ei juhtunud ükski neist asjadest. Kui ma pool aastat hiljem Internationalist lahkusin, jäi Julius minust laua taha istuma.

      Minust paremat kätt jäi nooruke Ruben, meie teine copywriter. Sakslane Ruben oli hirmsasti huvitatud poliitikast ja tükkis sel teemal pidevalt sõna võtma. „Üleeile käisime demonstratsioonil, läks kakluseks. Politseinikud on värdjad. Tahaksin elada maailmas, kus ei ole politseid,” rääkis ta meile õhinal, nägemata mingit vastuolu selles, et ta päeval kirjutas tekste Coca-Colale ja sõitis isa suure džiibiga ning õhtuti käis kapitalismivastastel demonstratsioonidel. Üldiselt ei hakanud keegi Rubeniga neil teemadel vestlusse astuma, pigem vaadati teda isegi väikese õrnusega: „Küll reklaamimaastik poisi ümber kasvatab.”

      Minu läheduses laua otsas istus Titus, kes rääkis inglise keelt perfektse briti aktsendiga. Titus nägi välja, nagu oleks ta pärit mitte Berliinist, vaid mõnest moodsast briti lauluvideost, kandes slim-ülikonda, šikki kaabut ja Harringtoni tagi. Tituse ametiülesanded jäidki mulle ähmaseks. Paistis, et ta tegi alati natuke kõike. Ühel päeval tegeles ta mingi uuringuga, mis näis põhiliselt koosnevat netis surfamisest. Teisel päeval parandas kellegi arvutit, kolmandal tuiskas niisama mööda kontorit ringi. Üldiselt tundus Tituse põhitöö olevat lihtsalt cool-olemine ning seda tegi ta hästi.

      Esimesel kuul ei määratud mulle otsest ülemust, niisiis täitsin ma alul mitmeid pisiülesandeid ja aitasin kõiki teisi. Enamik kolleege olid kenad ega tüüdanud mind mingisuguste tobedustega. Välja arvatud meie prantslasest loovjuht Jules, kes kutsuti kohale siis, kui tööd oli liialt palju. Jules sundis mind, endist art director’it, sekretäritööd tegema, lastes mul näiteks paljundada sadu pabereid. Miks ja kellele neid pabereid vaja oli, jäigi mulle mõistatuseks. Vahepeal mõtlesin isegi, et äkki on Jules selle ülesande välja mõelnud minu kiusamiseks.

      Kui meile saabus töö Saksa muusikakanalilt Viva, oli selge, et neist saab just minu esimene klient. Olin ju teadupoolest naine, samuti noorepoolne, mis tundus automaatselt mind kuidagi ühendavat Vivaga. Ega ma kurvastanud, eriti kui sain teada, et esimene nädal möödub Viva stuudiotes, sest kliendi toodanguga peab ju korralikult tutvust tegema.

      Nii vormistatigi mulle luba, millega pääsesin stuudiotes vabalt liikuma ning sain vaadata erinevate saadete salvestamisi. Suhteliselt kiiresti sai selgeks, et kõigil saadetel oli sama kontseptsioon. Saatekülaliseks oli tavaliselt sale neiu, kes jagas nippe, kuidas end meikida, süüa teha ja vastassugupoolele meeldida. Kontrastina istusid publiku seas kõige sügavamas puberteedieas ümarad vinnilised tüdrukud, kes nende ette lükatud elusat Barbie’t silmadega õgisid. Oleks ime, kui pärast seda ei rikuks nende elu massiivne alaväärsuskompleks. Ajad, mil Vivas oli töötanud isepäine ja lahe Charlotte Roche, paistsid olevat kauge minevik. Viva oli nagu MTVgi muutunud muusikakanalist tavakanaliks, kus näidati põhiliselt tõsieluseriaale ja intervjuusid kuulsustega.

      Ja nüüd pidin mina selle kompoti ilusasse graafilisse vormi valama. Täpsemalt oli minu ülesandeks Viva visuaalse stiili värskendamine. Et telekanali stiil püsiks ka edaspidi ühtsena, tuli uued disainipõhimõtted, näiteks nagu logo suurus, värvid ja disainielementide paigutus, vormistada stiiliraamatuks. Hiljem peavad selle stiiliraamatu järgi joont ajama kõik Viva heaks töötavad kujundajad. Nat, kes istus nagunii pooled õhtud tööl, tuli mulle appi. Otsustasime, et kujundame stiiliraamatu teismelise tüdruku päevikuna. Niisiis veetsime kontoris pikki tunde südameid ja lilli joonistades ning teismeliste iidolite pilte ajakirjadest välja lõikudes. See oli pidevale arvuti vahtimisele tegelikult päris lõbus vaheldus.

      Üsna varsti sain esimest korda elus võtta osa ka pikemast ajurünnakust. Ülesandeks oli välja töötada Coca-Cola uue teleklipi kontseptsioon, ning kuna klient oli rikas, võisime endale lubada kolmepäevast passimist. Meie loovjuht Björn oli just läbinud ajurünnaku korraldamise koolituse ning ta kamandas meid kõiki käest kinni põrandale pikali. Seal me siis reas lamasime. Esimesel päeval kuulasime üksteise lemmikmuusikat ja lobisesime niisama, eesmärgiks vastastikku paremini tutvuda. Ilmselt oli Björnil jäänud kahe silma vahele, et tutvumisega olime kontoris sunnitud tegelema niikuinii iga päev. Olin sellise asja suhtes sapiselt eelhäälestatud ja kohati tundus, nagu oleks tegu mingisuguse kultusliikumise koosolekuga, ainult et erinevalt Charles Mansonist kandis Björn roosat triiksärki, habe oli tal aetud ja kõik kahtlustasid, et ta käib vabal ajal solaariumis.

      Alles teise päeva pärastlõunal alustasime ideede väljapakkumisega. Björn kordas üle, et teisi tuleb kuulata avatud mõtlemisega, ilma igasuguse kriitikata. Vahetevahel alustas üks mõtet, mille lõpetas teine, ning mõni esitas oma idee hoopis joonistusena. Kogu ürituse väga vaba vorm näis tõesti toimivat, sest kui ma lõpuks oma ideid kirja hakkasin panema, kribasin enda suureks üllatuseks kiiruga täis vähemalt kümme A4 lehte. Minu idee oligi üks kahest, mis valiti kliendile esitamiseks. Selle peale tõstis agentuur omal algatusel ka mu palka, ilmselt olin tol ajal üks paremini tasustatud disainipraktikante Berliinis.

      Tööd Internationalis jagus. Tihti oli teha nii palju, et töötasime hilisööni, kuni büroojuhataja Regina tellis meile takso. Regina oli alati kõige varem kohal ja lahkus hiljem kui teised. Kunagi oli ta arvatavasti olnud väga ilus naine, seda võis aimata tema sügavate pruunide silmade ja kaunite näojoonte põhjal, kuid pidev stress oli teinud oma töö. Regina suitsetas kui korsten ning paistis peaaegu alati murelik ja väsinud.

      Paarist Internationalis töötatud kuust sai sujuvalt neli ja peagi oligi pool aastat möödas. Ja seda kõike ilma, et ma isegi korralikult Berliini oleksin näinud. Tundus, et võinuksin sama hästi Eestis edasi elada. Hommikuti hakkas tekkima tuttav tunne, et ma ei taha tööle minna. Maailm mõjus kuidagi küünilisena, tuju kippus melanhoolseks. Juliuse vanaema ei haigestunud ega haigestunud. Vaatasin ületöötanud Reginat ja hirm tuli peale.

      Nii otsustasingi, et seekord ei tohi passima jääda, ning kandideerisin veel Internationalis töötades uuele praktikakohale Pictoplasmas. Olin nende tegemisi fännanud juba mitu aastat. Pictoplasma on organisatsioon, mis korraldab graafilise disaini festivali ning kirjastab sama valdkonna raamatuid. Kui sain teada, et olen arvatud järgmise Pictoplasma festivali korraldusmeeskonda, tulin Internationalist tulema.

      KODUOTSINGUIL

      Kujundlikult väljendudes võiks öelda, et Internationalist lahkudes jõudsingi viimaks päriselt Berliini. Kiiresti sai selgeks, et tuntud stereotüübid siin ei kehti. Saksa täpsusest ei olnud Berliinis keegi kuulnud, pidevalt tuli oodata hiljaks jäänud sõpru. Hommik hakkas muutuma suhteliseks mõisteks. Sellest olid aru saanud ka siinsed kohvikupidajad, pakkudes hommikusööki vähemalt kuue-seitsmeni õhtul.

      Berliini näol näis tegu olevat millegi saaretaolisega Saksamaal. Kohalikud suhtusid ülejäänud Saksamaasse tihti põlgusega. „Münchenis on majade ees lilled,” ütles mu saksa sõber Felix nina kirtsutades. „Millal sa viimati seal käisid?” tundsin mina huvi. „Ah, sinna pole vajagi minna, seda teab ju niigi,” arvas Felix. Ülejäänud Saksamaa ei näinud jällegi boheemlikku ja pidevalt pankrotis olevat Berliini paremas valguses. „Nad ju ainult pidutsevad kogu aeg. Pealegi on nad tüütud ja snobistlikud,” kaebas Frankfurdis elav tuttav. Ega see asi tõest väga kaugel olnudki.

      Minu esimene aasta Berliinis möödus kolides. Seda praktilistel põhjustel – lühiajalised elukohapakkumised olid tihti kättesaadavamad kui pikaajalised. Levinud praktika oli, et inimesed andsid oma elukoha kaheks-kolmeks kuuks üürile ning läksid ise reisima.