Minu Supilinn. Mika Keränen

arenenud, aga sisemised tunnused olid see-eest eriti tugevad.

      Kas teate, kuidas tunneb ära noore eesti filli? Ikka selle järgi, et ta ei talu eesti keeles võõrsõnu, kui omasõna on olemas. Ta ei suuda absoluutselt kontrollida oma viha välislaenude vastu, mitte nagu vanemad eesti fillid, kes suudavad ennast talitseda isegi siis, kui keegi räägib võõrsõnadega nii, et ei saa ise ka aru, mida ta kõneleb. Ühesõnaga, eesti filoloogia vilistlased võivad istuda kas või mõne ministeeriumi koosolekul, ilma et lihaski nende näos liiguks. Aga noori fille on täiesti võimatu ohjeldada.

      Mäletan siiamaani, kuidas Ergo päästis mind esimesel kursusel hädast välja. Olime ühel ugrimugri seminaril, kus üks välismaal käinud noor edvistas oma inglise keelega. Ta ütles oma ettekandes: „Ma olen nii eager sellest teile rääkima.” Hea, et Ergo märkas kohe, et ma tahtsin püsti karata ja hõigata üle loengusaali, et räägi eesti keelt. Ergo hoidis minust tugevasti kinni, kuni tont oli oma ettekande lõpetanud. Edasi lubas Ergo toppida mulle kampsunivarruka suhu, kui ma hakkan küsimuste voorus pidama loengut teemal „Eager on eesti keeles innukas”. Pobisesin seda siis omaette kuni seminari lõpuni.

      Eesti filoloogia naissoost tudengeid on juba kõvasti raskem iseloomustada, sest nemad riietuvad, kuidas tahavad. Pikk rahvuslike triipudega seelik oli 1990ndatel üsna kindel emase eesti filli tundemärk, aga tänapäeval on need haruldaseks jäänud. Kahju. Tuleb tunnistada, et naissoost eesti filli on väliselt võimatu ära tunda, aga sisemiselt tunneb ta ära samamoodi nagu noore meesfilli. Teda reedab sõnavara. Juba põgusa vestluse käigus saab siililegi selgeks, et naisfillide sõnasalved on üüratud. Kahtlustan, et nende rikas sõnatundmine pärineb emalt, vanaemalt ja vanavanaemalt pluss emakeelsest ilukirjandusest, millega nad on oluliselt paremini kursis kui mehed.

      Ühesõnaga, kui ma sain Ergoga sõbraks, olin mina vähekogenud ja tema juba tunduvalt kogenum eesti fill. Novembris sündisid meile mõlemale tütred ja hakkasime suhtlema perekonniti.

      Supilinlaseks sai Ergo aastal 2000, kui nende pere kolis ahiküttega puumajasse. Meie elasime tollal teisel pool jõge, vana pärmivabriku taga Annelinna serval. Külastused Västrikute juurde mõjusid mulle nagu värske õhk. Kui istusin sõprade aias õunapuusuuruse jasmiini all, oli betoonist Annelinna ja puust Supilinna vaheline kontrast mulle kõigi meeltega tajutav. Laululava pool kumav punane taevas, suvelillede lõhn ja imeilus vaikus. Tundus, et Annelinn on saja kilomeetri kaugusel – ja kesklinn ka. Ainult läheduses kõrguvast Jaani kiriku tornist sai järeldada, et oleme kiviviske ulatuses Raekojast. Muidu oli täpselt selline tunne, nagu oleksin maal. Polnud vaja tõmmata särki selga. Polnud vaja kanda ka kingi – kui just ei läinud jalkamänguks kõrval asuval tühermaal.

      Kõige võimsama maaeluefekti tekitas aga Ergo puudega köetav saun. See oli ehitatud vanasse pesukööki, mis nägi välja küll pisike, aga seest oli sauna jaoks täitsa paraja suurusega. Pesuköögi ees oli istumiseks pink. Selle pingi peal olen ma rääkinud Ergole südame pealt nii oma naistega seotud mured kui muudki. Ergo on alati olnud hea kuulaja ja ta oskab ka vastuseid anda. Ma mäletan hästi seda, kuidas Ergo ütles mulle, kui hea on, et ma tegelen kirjutamisega. Tollal põdesin ma seda, et mul on sisemine kirg midagi luua. Ergo ütles siis kuldsed sõnad, et tal on tunne, et minu pühendumine loomingule on aidanud mul kohaneda Eesti eluga.

      Ma arvan praegu, et tal oli tuline õigus.

      Västrikute kaudu laienes mu Supilinna sõprade ring, eeskätt Ergo pere sünnipäevadel ja siis, kui Ergol olid külas bändikaaslased ansamblist Triskele. Üks aiapidude sari oli nii omapärane, et see ajab mind siiamaani naerma. Ergo maja ümber on suur plankaed, mida pole kunagi jõutud lõpuni ära värvida. Selleks, et värvimine hoogu saaks, hakkas Ergo korraldama aiavärvimispidusid. Need toimusid mitmel aastal ja igal aastal sai mõni meeter aiast ka värvitud. Ainult lõppu ei paistnud. Ka tänaseks pole aed lõpuni värvitud. Juhtus lausa nõnda, et vahepeal lagunes jupp aeda ära, kui selle peale vajus tormiga vana tamme oks. Ehitasime selle aiajupi uuesti üles, koos väravaga. Nagu alati, on meil ka sel aastal plaanis värvida terve aed.

      See lugu näitab väga hästi, kuidas voolab aeg Supilinnas. Ergol oleks ehk hea meel, kui aed saaks kunagi ka värvitud, aga minu meelest on selline rahulik tempo heakorrastustööde tegemiseks just paras. Sel moel ei hakka muutused linnapildis algupäraga konkureerima.

      Ergo ja Veinika juures külas käies hakkaski Supilinn mind kõnetama niivõrd palju, et hakkasin kirja panema kõike toredat sellest linnaosast. Otsustasin kirjutada Supilinnast ühe lookese Soome meediasse ja mul oli vaja süüvida Supilinna kujunemislukku.

      Ergo saunaõhtud olid selleks esimene etapp. Algul olid mu teadmised kasinad. Arvasin näiteks, et Supilinn on ajalooliselt „punane” ehk tööliste linnaosa, aga sain Ergoga vesteldes aru, et see ei vasta teps mitte tõele. Supilinna puhul on tegu ikka aia- ja karjamaaga, kuhu hiljem ehitati hüttide asemele maju. Veel segasemaks läks asi, kui arvasin, et Supilinn säilis ENSV ajal seetõttu, et riigil polnud raha maju ümber lükata ja uusi asemele ehitada. See jutt pani Ergo sügavalt ohkama ja vastu vaidlema. Ta võttis ennast kokku, et seletada soomlasele, kuidas asjaolud olid, ja pööras väga õigesti mu tähelepanu sellele, et ehitamiskapatsiteeti sovettide liidul tegelikult oli. Samal ajal ehitati terve Annelinna paneelmajade mikrorajoonid, sõjaväe lennujaam ning pirakas tankisild üle Emajõe – Sõpruse sild. Rosin oli selles, et Nõukogude Liidus polnud Supilinn väärt midagi. See tähendas, et võimud lasid linnaosal lihtsalt vaikselt laguneda. Riigiomandis majade eest ei kantud enam hoolt ja need inimesed, kellel oli võimalik soetada keskküttega korter Annelinnas, lahkusid esimesel võimalusel ahiküttega puumajadest.

      Tudengeid ja boheemlasi tõmbas Supilinn aga nagu magnet, tänu sellele ei jäänud linnaosa tühjaks. Hea oli selle süsteemi juures see, et Supilinna ei lükatud maatasa. Oli omamoodi õnnistus, et soine Supilinna piirkond ei inspireerinud nõukaaegseid linnaplaneerijaid. Aga majad pidasid vapralt vastu need rasked aastad, kui nende eest ei hoolitsetud. Puu võib tunduda ebakindla ehitusmaterjalina, aga tegelikult peab korralikult ehitatud palkmaja ajahambale väga hästi vastu.

      Puumajade üldine maine maailmas oli sel ajal kahjuks nõrk. Maine langus algas igal pool juba enne teist ilmasõda. Inimesi hakkasid köitma moodsamad ehitusvõtted, nagu krohvitud välisseinad. Tartu puhul räägivad moodsatest aegadest oma keelt Tähtvere, Tammelinn ja Toometagune. Igal juhul jäi Supilinn oma puuilus ja suuruses trendidest maha ja mulluse sajandi jooksul sai ta heidikute linnaosa kuulsuse. Agul. Jah, just seda Supilinn ka oli.

      Seda, et Supilinn polnud Eesti taasiseseisvumise lainel tekkinud erastamise ajal prestiižne linnaosa, näitab see, et paljud inimesed, kes erastasid oma Supilinna elamise, vahetasid selle kiiresti paneelmajaelamise vastu. Neil oli puumajade romantikaga piisavalt kogemusi ja nad unistasid muretust keskküttega korterist.

      Samal ajal ehk 1990ndatel hakkas Supilinna kolima uut rahvast. Noored, sageli tudengid või magistrandid, kel veidi raha sukasääres, nägid Supilinna elukeskkonda teises valguses – mitte lihtsalt niisugusena, nagu ta oli, vaid ka sellisena, milliseks see võib kujuneda. Just nagu üks põlvkond oleks vahepeal unustanud puumajade mõnud ja avastab neid nüüd uuesti. Mida rohkem on kolinud Supilinna peresid, kes peavad oma südames lugu ahiküttega korterist vanas majas, seda etemaks läheb tänavapilt. Viimase kümne aasta jooksul on vanu maju tehtud korda nii palju, et lootust on ‒ uusehitised ei lämmatagi ehk puumajasid ära.

      Soomemaa tuntuim puumajade linnaosa asub Pispalas, Tamperes. Ka seal on häda kinnisvarahaidega, kes lähenevad linnamaastikule sama loogika järgi nagu Tartu haid. Igale krundile nii suur maja, nagu vähegi mahub! Üldiselt on Pispalaga siiski kõik hästi. Puumajad on värvitud ja traditsioone austatakse. Ahiküte on küll asendunud muude kütmisviisidega, mida on näha ka sellest, et puukuure Pispalas pole. Kui ma seal viimati, selle aasta jaanuaris, käisin, loendasin kokku ühe pesuköögi moodi maja ja kolm puukuuri. Samas, Pispala tulevik tundub kindel, kohalikud on väga uhked oma isemoodi linnaosa üle. Veel 1970ndatel oli linnal plaan lõhkuda Pispalas maha iga viimne puumaja ning ehitada moodne lõunaeuroopalik terassilinnaosa,