Minu Supilinn. Mika Keränen

stanza>

      Supilinn – ma tunnen sind

      juba päris kaua.

      Ja ma ei pane üldse pahaks,

      kui mõni peab sind hauaks.

      Uimane sa oled küll,

      sõna heas ja halvas mõttes,

      ja mitte nagu kvissentalid

      elult viimast võttes.

      TÄNUD

      Tänan kõiki sõpru, kes on olnud minu jaoks olemas ja nõuks ning abiks selle raamatu kirjutamise juures.

      Nii nagu iga tore koht siin ilmamunal on ka Supilinn oma elanike nägu ja tegu. Sellepärast on selle raamatu peategelased need supilinlased, keda olen oma rännakutel kohanud ja keda on mul au isiklikult tunda. Inimeste nimesid olen muutnud vastavalt tujule, sest mõned teemad selles raamatus ei kannataks liiga otsest päevavalgust. Tõtt on selles raamatus igatahes palju rohkem kui fantaasiat.

      Tänan ka oma kallist Evat, kes on mulle pärast selle raamatu kirjutamist järjest kallim. Kaks võrdselt ühesugust suurt tänu mu kahele tütrele, kelle käest olen õppinud rohkem kui nemad minult. Samuti aitäh mu parimale sõbrale, Herne tänava Ergole. Sügav tänu ja kummardus minu toimetajale Epule ja kogu Petrone Printi rahvale. Te ulmade peegelsära on ka selles raamatus näha.

      Ja muidugi tänud kõigile teile, kes olete selle võrratu „Minu” sarja lugejad. Mul oli seda raamatut lust kirjutada ja loodan, et teil on selle seltsis sama lõbus.

Tartu,1. veebruar 2012Mika Keränen

      SOOMEST EESTISSE

      Minu teekond Tartusse algas aastal 1992 Ida-Soomest, Ilomantsi põllumajandustehnikumist, kuhu läksin pärast keskkooli aiandust õppima. Olin kaheksateist ja pool aastat vana ja sain kokku naisega, kelle tõttu Soome kaotas ühe oma poegadest Eestile.

      „Ilusaid unenägusid!”

      Need olid mu esimesed eesti sõnad, mis selgeks sain. Sõnakesed, mis on sest ajast saati kilisenud mu peas nagu kellukesed Arvo Pärdi teostes. Pärdist ja tema tintinnabulist ei teadnud ma toona midagi. Minu teadmised Eestimaast olid sel ajal kaunis killustatud. Teadsin, et pangaröövel Raivo Roosna on Eestist, ja adusin, et soome keeles „Saaremaa valssi” laulval Georg Otsal on mingi side selle meretaguse maaga, mis hiljuti võitles tagasi oma iseseisvuse. Kuusankoski Kumu klubis mängivat vutimeest Urmas Hepnerit olin näinud teles ja teadsin, et temagi on sealt. Eesti vabariigi presidendina oli just ametisse asunud endine suursaadik Soomes, Lennart Meri. Teda olin vist telekast näinud.

      Vanematest aegadest oli mul meeles Tartu rahulepingu sõlmimine, ja mitte ainult meeles, vaid ka südames. Soome ja Venemaa sõlmisid aastal 1920 rahulepingu, mis ei tähendanud Nõukogude Liidule karvavõrdki, kui nad pärast teist ilmasõda tõmbasid piiri keset mu vanaisa talu. Ma võin austada venelast, pits näpus, aga tõeliselt sina peale saame siis, kui ta tagastab Soomele Karjala.

      Eesti keelest oli meile räägitud emakeeletunnis, koos teiste sugulaskeeltega. Arvasin, et Eesti riigikeel on vene keel ja et eesti keelt räägivad ainult vanemad inimesed. Õnneks eksisin!

      Piinlik mõelda, kui vähe ma Eesti kohta teadsin, aga mis sa teed. Soome haritlasperede võsud olid ehk asjadega paremini kursis, kui neil olid vanemad, kes oskasid oma lastele rääkida ka seda, millest koolide ajalooõpikud vaikisid. Aga mina olin tavalisest tööliskodust, kus välispoliitikal või maailma asjadel polnud mingit erilist tähendust. Sellepärast ütlengi, et praegu ja edaspidi võtan sõna ainult enda nimel, ja palun, et te ei teeks minu põhjal soomlaste kohta rämedaid üldistusi. Minu, 1973. aastal sündinud noormehe maailmavaate moodustasid Aku Ankka, Tex Willer ja muud koomiksid ning James Bondid ja spiooniraamatud. Kusjuures see maailmavaade pole nendest aegadest suurt muutunud. Külm sõda on kuulutatud lõppenuks, aga minule on suurriikide huvid muutumatud. Lihtsalt mina ise olen ehk veidi rohkem maailma näinud kui kakskümmend aastat tagasi.

      Seesugune oli olukord hetkel, kui ta astus aianduse klassi. Ja mina armusin temasse esimesest silmapilgust 11 meetri kauguselt. Kas minu pilk tabas tulevikku juba siis, ma ei tea, kuid oluline oli see, et hakkasime koos aega veetma. Tundsin ennast kõrvust tõstetuna, kui sain temaga kõndida küla ainsasse pagariärisse kakaod jooma. Ma polnud kunagi näinud kedagi niisugust kui tema. Terve Põhja-Karjala polnud näinud temasugust naist. Kui ta kõndis tehnikumi söökla uksest sisse, jäi lihatükk kurku nii mõnelgi maamehel. Ja kui ta kõndis kandikuga minu juurde, tundsin, et aeg peatub ja ma viibin unenäos, kust ärgata ei taha.

      Kuid ta oli päris. Tema hääl ja naeratus. Ta pikkade helepruunide juuste lõhn. Lokid, millesse upun unenägudes ka praegu. Ja loomulikult ta silmad, mis olid imelised – elektrisiniseid iiriseid ääristasid mustad rõngad. Nendest silmadest ongi pärit Eesti lipu värvid!

      Eva rääkis puhast soome keelt, kuid eesti keel kõlas ta suus ilusamalt. Ta hääldas oma nime kuidagi lühemalt, kui olin soome keeles harjunud kuulma. Pikemalt kui lihtsalt Eva, aga mitte päris Ee-eva, nagu soomlased hääldavad. Kuidagi vahepealselt. Ma harjutasin ta nime õiget teise välte hääldust nii kaua, et lõug valus, sama kaua kui seda paganama õ-tähte. Peegli ees pobisemine tasus kuhjaga ära, sest selgeks ma need sain.

      1992. aasta lõpp, mil me kohtusime, ja järgnevad kuus kuud 1993. aasta juulini oli mu elu kõige ilusam aeg, täis unistusi (millest osa on saanud praeguseks ka teoks), täis armunud noorte pikki vestlusi ja mahedaid münditeeõhtuid. Õppimisest ei tulnud enam midagi välja ja mul polnud sellest põrmugi kahju. Mida rohkem aega koos veetsime, seda enam tundus mulle, et sellest tütarlapsest ei lase ma mitte kunagi lahti.

      Kui ta rääkis oma kodumaast, maalis ta minu ette niisuguse pildi, et mulle hakkas tunduma, et maailmas pole midagi ilusamat kui Eesti. Minu Põhja-Karjala oli tema jaoks liiga külm ja pime. Sellega olin minagi päri. Ma olin kõigega päri. Millalgi, kui ta rääkis Eestist ja Tartu üliõpilaste elust, käisin välja ühe mõtte – kuidas talle meeldiks, kui läheksime õige koos Eestisse? Aiandust õppima. Ta naeris selle peale heledalt ja nentis, et ma ei tea mitte midagi Eestist ja ma ei saaks seal lihtsalt hakkama.

      Mis mõttes, ei saa hakkama?

      „Kolime Tartusse,” ütlesin talle enesekindlalt. Eva naer oli äratanud minus jonni. Kas ta võis aimata, et tema naer oli ainult vesi 19aastase pööraselt armunud unistaja veskile? Kas mina aimasin, mis mind Eestis ees ootab? Ei. Mind ei huvitanud niisugune asi nagu kaugema tuleviku ettekujutamine. Ma lihtsalt tahtsin elada koos Evaga ja tormata ees ootavatesse seiklustesse.

      Minek oli 1. juulil 1993. Pidulikkus oli sellest hetkest kaugel. Meie auto ja järelkäru olid koli täis. Laeva lahtise visiiri alt väljudes tuli onu käest ostetud Fiatilt ära pool summutit.

      Autojuhiks oli mu isa, sest meil Evaga polnud juhilube. Astusin Eestisse, summutitükk süles, aga siiski õnnelikuna.

      Järgmine kord kummardusin meie summuti juppe otsima pisikesel ringteel Tallinna vanalinna servas. Ma mäletan seda hästi. Kui ronisin autost välja oma jura kokku korjama, viibutas mingi Žiguli-mees mulle raevukalt rusikat. Onklile ei meeldinud, et liiklus mu taga seisis. Ta lasi mulle tigedalt signaali, mis kiilus seepeale kinni ega jätnud oma ilget huilgamist järele. Nii korjasin läbilõikava sireeni saatel suuremad summutijupid maast üles ja vaatasin silmanurgast, kuidas onkli abikaasa teda pasuna laskmise eest sõimas. See oli omamoodi lõbus.

      Vähem lõbus oli ilma summutita Tartu poole sõita. Sellest peale ei talu ma tsiklite põristamist ja muud mõttetut mootorimüra. Fiati müüsime Tartusse jõudes kohe maha. See oli ilus auto, aga töövõime poolest täielik „pann”. Jah, pann! See oli üks mu viiest-kuuest esimesest eestikeelsest sõnast, mis ma selgeks õppisin. Panni müük tõi „pappi” sisse. Papp on ka hea sõna, selline mõnus ühesilbiline.

      Pannide tasuvus, muide, oli tollal hiiglasuur. Otsustasin siiski keskenduda õpingutele, mitte autoärile. See polnuks nagunii reaalne alternatiiv. Esiteks jagasin maailma asjadest