Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu. Janne Kütimaa

Ahvenamaale, küsitakse tihti, kus see asub. Enamjaolt vastan, et Soome ja Rootsi vahepeal. Aastal 1998 saab sinna sõita läbi Soome, sest Tallinna–Stockholmi laevad seal veel ei peatu. Need, kes enam-vähem Läänemere ja maadega kursis, paigutavad saarestiku mõtteis kuskile keset vett. Teiste jaoks on vaja põhjalikumalt kirjeldada.

      Ajalooliselt on Ahvenamaa samamoodi nagu Soome kuulunud Rootsi riigile ning periooditi on tal olnud lausa iseseisev valitsemisõigus. Aastatel 1808–1809 toimunud sõja järel oli Rootsi aga sunnitud loovutama nii Soome kui ka Ahvenamaa Venemaale. Ahvenamaast saigi seeläbi killukene Soomest. Järgmise sajandi alul avaldas Ahvenamaa küll soovi taasühineda emamaa Rootsiga, kuid Soome ei olnud sellega päri. Seepärast lahendatigi Ahvenamaa küsimus 1921. aastal nõnda, et Ahvenamaa jäi küll killukeseks Soomest, kuid Soome oli kohustatud ahvenamaalastele tagama nende keele, kultuuri ja kohalike traditsioonide säilimise ja ka omavalitsussüsteemi. Ainus ametlik keel on siin alati olnud rootsi keel. Samal ajal sõlmiti praeguse ÜRO eelkäija Rahvaste Liidu eestvedamisel leping Ahvenamaa demilitariseerimise kohta. See tähendab, et mingit sõjalist tegevust ei tohi siin käia ja samuti ei tohi siin olla sõjaväge ega või siia luua sõjaväebaase. Peale selle on Ahvenamaa neutraliseeritud ja väljaspool igasugust sõjategevust. Venemaa on ainus, kes Ahvenamaa neutraliseerimist seni aktsepteerinud ei ole.

      Alles aastakümneid hiljem küsib ÜRO teine peasekretär, rootslasest Dag Hammarsköljd4, kes oli selles ametis surmani ja sai aastal 1961 postuumselt ka Nobeli auhinna, raamatus „Teetähised“ nõnda: „Edu – Jumala või sinu enese kiituseks, inimeste rahu või sinu enda eesmärgil? Vastusest sõltub sinu püüdluste lähtekoht ja tulemus.“

      Esimest korda kogunes Ahvenamaa parlament ehk 30-liikmeline lagting 9. juunil aastal 1922, seda päeva tähistatakse Ahvenamaa omavalitsuspäevana ning ka Ahvenamaa lipu päevana. Ahvenamaalastele on see väga oluline päev. Oma lipu sai Ahvenamaa aastal 1954. Alguses sarnanes see küll liiga palju Rootsi lipuga, ent siis leiti hea lahendus. Nii nagu norrakad panid sinise risti taanlaste punavalgele ristilipule lisaks ja said endale särava lipu, tundus ka ahvenamaalastele loogilisena lisada Rootsi sinikollasele lipule punane rist ja luua nõndaviisi oma, Ahvenamaa lipp.

      Lagting valitakse iga nelja aasta tagant ja nii valija kui valitav saab olla vaid ahvenamaalane, kel on Ahvenamaa kodupaigaõigus ehk kodakondsus. See saadakse sündides, kui vähemalt ühel vanematest on kodupaigaõigus või kui siin on elatud viis aastat. Rohkem kui viis aastat väljaspool Ahvenamaad elanud saareelanik jääb kodupaigaõigusest ilma. Need, kel on see õigus või kes on kolinud Ahvenamaale enne 12aastaseks saamist, on ka vabastatud sõjaväekohustusest, seda isegi juhul, kui nad lähevad hiljem Soome või Rootsi õppima.

      Ahvenamaa on rahvusvaheliselt üpris aktiivne, kuna juba aastast 1970 on Ahvenamaal oma esindus Põhjamaade Nõukogus. Lagting osaleb ka Põhjamaade Ministrite Nõukogu töös ning selleks, et Ahvenamaa huvisid ka Soomes arvesse võetaks, on Ahvenamaa esindaja ka Soome parlamendis. Kuna välispoliitika on Ahvenamaa jaoks Soomega ühine, kuulub Ahvenamaa ka Euroopa Liitu ning siin on kasutusel euro. Kui Soome liitub mõne rahvusvahelise kokkuleppega, on alati vajalik Ahvenamaa lagting’i nõusolek ja kooskõlastus selles küsimuses, et lepe kehtiks ka Ahvenamaal.

      See kõik kokku moodustab toimiva terviku, mis teeb Ahvenamaast ühe omamoodi rahusaare keset Läänemerd ning on samas väga hea lahendus saareriigi asukohta ja ajalugu arvesse võttes. Ahvenamaast räägitakse sageli kui õnnestunud näitest selle kohta, kuis vähemusküsimust lahendada. Võimujaotus Ahvenamaa ja Soome vabariigi vahel on see, mis äratab suurimat huvi. Ahvenamaad peetakse unikaalseks, kuna omavalitsus on püsinud pika aja vältel ning see lahendus tuli saareriigile ilma relvakonfliktita. Ahvenamaa on tõepoolest üks omamoodi ja haruldane rahulik paik keset suuri maid ning mitut rahvast.

      KOHTUMINE MAAILMA LÕPUS

      Nädal Kökaril ja teine saarest võimalikult kaugel – nii möödubki suvi. Korra jään saarele ka selleks vabaks nädalaks, mil saabub külla kaks sõpra. Ikka selleks, et ma ei peaks üksindust tundma ja lõputult kuulama seda vaikust, mis kõikjalt vastu mühab.

      Üks sõpradest on Marju, kellega algklassidest kuni gümnaasiumi lõpuni sama katuse all koolipinki nühkisime, tema siiski aastase eduga. Siis me teineteist veel ei tundnud. Kui ma peale keskkooli lõppu toonase Tallinna pedagoogikaülikooli, praeguse Tallinna ülikooli inglise keele sisseastumiseksamitele minekuks valmistusin, nägin aknast, kuidas toosama Marju (tema nime ma siis veel ei teadnud) mööda kõnniteed bussipeatuse poole sammus. Kui mina bussipeatusse jõudsin, ootas tema ikka veel seal. Saime tuttavaks ja selgus, et oleme teel samadele katsetele.

      Konkurss oli tõesti kõva ja kumbki meist ülikooli sisse ei saanud ning meie teed läksid lahku. Ei teadnud me ka seda, mida teine edasi plaanib teha. Siis tuli mul idee mõelda sekretäriametile. Kui tehnikumi said sisseastumiseksamid tehtud, kuid tulemused veel teadmata, helises telefon. Helistaja oli Marju. Sain teada, et oleme täiesti kokkuleppimatult kandideerinud samasse kooli ning saanud mõlemad sisse. Nii jätkus paar aastat meie ühine kooliaeg sekretäriks vormumise teel. Ja nüüd ongi toosama sõber, kellega koos palju sai ette võetud ning kes mu Soome õppima ja hiljem ka Ahvenamaale tööle saatis, saarele külla saabumas.

      „Miks sa tulid!?“ on mu esimene küsimus, kui ta Kökari pinnale astub.

      „Mis sa mõtled selle all, et „miks sa tulid“?“ pärib ta imestunult.

      Muidugi mõista ei ole ma häiritud sellest, et ta tuli. Vastupidi! Vajan väga sõprade seltskonda ja see, et tema tuli, on suur leevendus ning mõttetu vaikuse ravi.

      „See siin on nii kauge paik ja ma ei suuda uskuda oma silmi, et sa tõepoolest kohal oled!“ vastan talle.

      Marju toob külakostiks kaasa soolast heeringat ja veel mingit söögipoolist. Hiljem saabub ka minu teine sõber ja üheskoos teeme reisi saarele nimega Källskär (hääldus: [tshellshäär]).

      Antoni külalismaja vahetus läheduses elab mees, kes korraldab laevareise Källskäri saarele. Temale helistan aina, kui külalismajja saabub mõni turist, kes tahab saarele sõita ja uurib väljumisaegade kohta. Stig on telefonis alati väga sõbralik. Viskab vahel naljagi, kuid oskab ka väga asjalik olla. Ta on Antoni külalismaja sõber ja temaga saab hästi asju ajada. Muud ma temast ei mäleta. Tean vaid, et ta armastab hobuseid. Vahel õhtuti, kui külalismaja söögisaalis oma teed joon, märkan läbi aknaruudu, et punasel kruusateel põrutab mööda hobukaarik. See ongi Stig ja tema neljakabjaline sõber, kelle ta traavikäru ette on rakendanud. Nõndaviisi üheskoos nad üle Kökari punaka tee vuhisevad – hobukaunitaril lakk tuules lehvimas ja mees rõõmsalt kärus kogu kremplit ohjamas.

      Meie sõidame aga saarele ühe teise laevaga. Ju siis ei passi ajad. Källskär, mis asub Kökarist veel edasi maailmaääre poole, jääb mulle selle reisi jooksul siiski tundmatuks. Tolknen rivi lõpus, imetlen saart vaid läbi kaameraläätse ja magan mitu giidi selgitust maha oma toredate reisikaaslastega vesteldes. Naudin sõprade seltskonda, punast rabakivi graniitkaljust maastikku ja kaljumoodustisi. Päev on ilus ja me naaseme sellelt väljasõidult teadmisega, et oleme näinud üht väga erilist saart poolel teel maailma ääre poole. Saab ka tehtud üks foto meist Marjuga – Källskäri põhjapoolses sadamas seisva vana kalameheonni taustal, kus seisab päästerõngas, millele on venekeelsete tähtedega kirjutatud Tallinn. Igati tähendusrikas kohtumine maailma lõpus.

      SIIA TULEN MA TAGASI

      Lõpuks ometi saabub viimane päev, mil saan Kökariga hüvasti jätta. Suvi on läinud teosammul, kuid peaaegu möödas see ongi. Kaks kuud sel teistmoodi saarel olid tõepoolest täiesti teistmoodi kui kõik eelnevad suved. Oma kontskingi, valgeid pluuse ja pintsakuid ei olnud mul kuskil võimalik kasutada. Käisin enamjaolt sandaalides, lühikestes pükstes ja T-särgis.

      Viimane Kökaril olemise päev on eriliselt vihmane ja tuuline. Praamini, mis mind sellelt väikeselt saarelapikeselt igaveseks peab ära viima, on veidikene aega. Otsustan võtta jalgratta ja sõita Kökari kiriku taha kaljule, et saarele ja loodusele head aega öelda. See paik on suve jooksul kuidagi armsaks saanud.

      Torm,

4

Hammarsköljd, D. „Vägmärken“. Uddevalla: MediaPrint, 2005.