Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu. Janne Kütimaa

„Gunnar ei saanud tulla, sest selle praamiga saabuvad ka turistid. Kuidas reis sujus?“ küsib Agneta.

      „Reis läks hästi,“ vastan lühidalt ja sammume koos tema auto poole.

      Agneta ei ole paljusõnaline. Ta istub enesekindlalt autorooli ning vajutab gaasi. Auto on täis kõiksugust kraami, justkui väikene ladu. Sõidame mööda ainsat üksildast teed. Kõik, mida autoaknast näen, on punane looklev autotee ning mõnel kaljul asetsev majake – samuti punane ja valgete nurkadega. Kõik on punane – tee graniidikruusast ja majad tavapärasest Rootsi punasest värvist.

      „Huhh, päris üksildane paigake,“ mõtlen endamisi.

      „Kökar on ju väike saar,“ ütleb Agneta justkui mu mõtteid lugedes.

      „Ah nii…?!“

      „Jah, siin elab vaid kolmesaja inimese ringis. Suvel tulevad paljud küll oma suvilatesse ja sugulastele külla, aga talvel on siin üpris vähe rahvast,“ kirjeldab Agneta.

      Ta ise on pärit Kökari saarelt, kuid elab siin nüüd üksnes suviti. Kannab hoolt Sandviki jahisadama eest, mis asuvat kohe selle külalismaja vahetus läheduses, kuhu tööle lähen. Talvel töötab Agneta õpetajana. Temast kiirgab rahulikkust ja kannatlikkust, kindlakäelisust ja stabiilsust. Ta on kuidagi kinnine ja samas ka avatud. Ta on mu esimene aken sellesse saarde, kuhu mõneks ajaks otsustasin tulla.

      Peagi jõuame T-kujulise ristmikuni. Agneta keerab rooli paremale ja autogi käändub pööramise järgi. Kui inimesed oleksid alati nõnda koostöövalmis ka tema heaks, kes neid siin maapealses elus teele juhib! Et kui too juht hüva nõu annab, siis inimesed selle järgi ka suunduvad. Pean silmas Jumalat. Aimasin ta olemasolu juba lapsena kevadpäikese käes lendlevaid tolmukübemeid vaadates, küsides endalt, kas meie maailm on kellelegi sama väike kui minule tolmukübe. Juba noorena küsisin temalt ikka oma valikutes nõu ja sain seda ka, kuid alati ei osanud ma seda kuulda võtta. Kui auto parempööret teeb, mõtisklen sellest, kas praegune samm oli hüvale nõule järgnemine või mitte. Kogen sel hetkel siiski, et saarele sõit oli juhtimisele järgnemine.

      Äkitselt peatab Agneta auto järjekordse punase majakese juures. Jõuan mõelda, et küllap elab siin mõni tema tuttav, kelle juurest on vaja läbi minna.

      „Nii, ja kohal me olemegi!“ kõlab Agneta hääl.

      „Kohal…?“ imestan.

      „Jah, Gunnar peaks ka varsti tulema,“ jätkab Agneta.

      Ma ei saa mitte millestki aru. Kas see on maja, kuhu ma elama asun, või mis? Kus siin see hotell on? Kahtlane…

      „Hej, Janne!“ tuleb majast peagi välja rõõmsameelne, veidi lokkis juustega mees.

      „Mina olen Gunnar. Tere tulemast Kökarile! Kuidas reis läks?“ küsib ta hoogsalt.

      „Tere, Gunnar!“ Surume kätt. „Reis läks hästi!“

      „Kas saite Klaraga asjad klaariks?“ uurib ta tööloa muutmise kohta.

      „Jah, sellega on korras.“

      „Tore! Aga viime su pagasi üles. Näitan, kus sa elama hakkad,“ on Gunnar entusiastlik.

      Haaran poole oma pagasist kaasa ja järgnen talle. Gunnar sammub mööda puust treppi nagu mööda redelit ühe kõrvalhoone teisele korrusele. Vean oma kohvri üles, teadmata veel, et mind ootab ees üks ahastamapanev hetk.

      „See siin on sinu tuba,“ teatab Gunnar võidurõõmsalt esimesena katusekorrusele sisenedes, justkui oleksin saanud lotovõidu osaliseks. Ta avab ukse ühte pisikesse pugerikku.

      „Siin saad magada ja hommikusööki saad süüa peamajas. Ma tutvustan pärast teist maja ka. Sea end sisse. Võib-olla tahad veidi puhata?“

      „Jah, puhata tahaks küll, olen päris väsinud…“ nõustun nüüdse ülemusega.

      MIS ON SELLE KÕIGE MÕTE?

      Gunnar läheb. Mina jään. Jään kahekesi toaga, millest peab saama mu kaaslane järgnevaks kaheks kuuks. Jään kahekesi oma mõtetega. Ja need mõtted on hirmuäratavad, sest tuba, mis mu ees „laiub“, on uberik. Pisike pime katusealune.

      Voodi on kahe tala vahel, mis muudab toa veelgi väiksemaks. Peale voodi mahub tuppa vaid üks tool. Seinal on peegel. Ainsaks valgusallikaks on õlgade kõrguselt algav ruudukujuline väike aken. Tuba on üks eraldatud osake suurest katusekorrusest, mis on täis madratseid, mida kasutatakse kooliõpilaste majutamiseks.

      Ma ei mäleta, kas ma hakkan kohe nutma või võtab see veidi aega, kuid mingil hetkel tunnen, et põskedele valguvad pisarad. See ei saanud ju ometi minuga juhtuda! Ma tulin lootusega ja ootustega, et mind ootab ees hotell koos korralike tubadega, millest ühes saan elada; et liigun mööda puhtaid koridore ja söön rikkalikku hommiku-, õhtu- ja lõunasööki koos külastajatega, koristan seejärel nende kaunid toad taas korralikuks ja võtan siis vastu uued öömajalised. Mu kohver on täis sellele vastavaid riideesemeid ja jalanõusid. Mu vaim on valmis ja virge, et teenindada kõrgetasemelist klientuuri. Kuhu see unistus jäi? Mis sellest sai? Kas laeva randudes purunes mingi illusioonipilveke või ei olnudki keegi mulle midagi säärast lubanud ja ma olen ise selle pildi loonud? Pea küsimustest tulvil, istun voodile ning küsin: Jumal, mis on selle kõige mõte? Vastuseni viib teerada, mille palistuseks saan nutta pisaraid, sõita kordi ja kordi ära ja tulla sama palju kordi tagasi sellele teistmoodi saarele. Tean sel hetkel üht – siin ma olla ei taha! Ükskõik kus mujal, kuid mitte selles toas ja külalismajas. Mul ei ole veel aimugi, milleks see kõik võiks hea olla. Tahan siit võimalikult kiirelt tagasi sinna, kust tulin.

      Jumalaga tekkis mul suhe juba mõne aja eest. Tänu klassiõele, kes mind ühel päeval Tallinnas kirikusse kutsus. Sinnamaani olid kirikuuksed mulle olnud vägagi suletud. Nõukogude ideoloogia sulges need uksed päris paljudele ja alles Eesti taasiseseisvudes avas vabadusevõti need jälle. Ma olin sageli ka ainult kirikuust näinud – tollesama kiriku ust, kust ühel päeval sõbrannaga koos sisse astusime. Kui bussis ema süles istudes seda kaarjat ust Tallinnas Mere puiesteel Vene kultuurikeskuse kõrval nägin, küsisin temalt alati, mis maja see on. Ema vastus oli, et see on hiireurg. Tõepoolest, see tume kaarjas uks heledas kirikuseinas meenutab tänaseni hiireurgu ühest laste muinasjutust. Emal oli hea fantaasia ja ta oskas lapsele tol ajal keelatud asjast jutustada kui millestki muinasjutulisest.

      Kirikutega oli mul üldse oma lugu. Setomaal, kust mu isa on pärit ning kus sai pikemalt või lühemalt veedetud ka kõik lapsepõlvesuved, on levinud õigeusk. Värska kirikus sai ikka perega käidud ja sealt ka mingi oluline seeme minu sisse jäi. Mäletan päeva, mil mamma kogus äikese ajal kõik lapselapsed ühte tuppa ja luges palveraamatust äikeseilma korral loetava palve – maja ja meie kõigi kaitseks. Tol hetkel tajusin tõenäoliselt esimest korda elus, et pöördume vanaema eestvedamisel kellegi suurema ja võimsama poole. Tajusin, et asiontõsine. See oli eriline hetk, mis on tänini meeles. Meid kaitsti tormis. Tänu mammale õppisin tundma killukest millestki, mis on me kõigi üle ja ümber, kuigi ma seda siis veel aduda ei osanud. Värska kirikus, kus aeg-ajalt käisime, vaatasid laemaalingult vastu inglid ja kuskil vaheseina taga laulis koor kirikulaule. Usun, et mamma palvetas minu pärast aeg-ajalt. See kõik jättis minusse sügava jälje, nagu ka pilt, mis tänini Seto talule iseloomuliku püha nurga ehk pühäsenurga lähedal ripub – mäe otsas risti jalamil põlvitav pikajuukseline noor naine, taamal laiuv tuledes linn. Seda pilti silmitsesin ainiti siis, kui nõbudega koos televiisori ees istusime ja minu pilk sageli hoopis sellel peatus.

      Tallinnas, ses suures linnas, kuhu ma Setomaalt enamjaolt vastumeelselt naasin ja mis võrreldes maal valitseva rahu ja looduslähedusega nii lärmakas ja asfaldine tundus, oli ka üks kirik, mida pidasin kuningalossiks. Küllap tutvustas ema sedagi maja nõndaviisi muinasjutuliselt, kui mina oma pärimisi tegin. See kirikuhoone oli tõesti majesteetlik seal rahvusraamatukogu vahetus läheduses ja iga kord kui sealt mööda sõitsime, heitsin otsiva pilgu kirikuhoone poole, et näha mõnd printsi, kes on julgenud lossiseinte vahelt välja tulla. Ühtki printsi näha ei õnnestunud, kuid lootus säilis.