Taeva orvud. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Robert A. Heinlein

fundamentalistlikust aktsepteerimisest müstilise uskumuseni. Nii valgustatud, kui Hugh end arvaski olevat, hirmutas teda juba üksi see sõna. Juhtimisruum! Nojah, siin öeldi asuvat Jordani enda vaim. Hugh peatus.

      Joe-Jim seisatas ja Joe vaatas tagasi. «Tule nüüd,» ütles ta. «Mis viga?»

      «Noh, ee… ee…»

      «Räägi juba.»

      «Aga… siin ju kummitab… siin on Jordani…»

      «Oh, Jordani päralt!» käratas Joe, tasapisi ärritudes. «Tundub, justkui oleksid mulle rääkinud, et teie, noored molkused, Jordanit üldse ei usu.»

      «Jah, aga… aga see on…»

      «Lõpeta ära! Hakka juba tulema või ma lasen Bobol sind tassida.» Ta pöördus minekule. Hugh järgnes vastumeelselt nagu tapalavale. Nad läbisid koridori, mis oli just nii lai, et sai kahekesi kõrvuti käsipuid kasutada. Koridor pööras lauge kaarega üheksakümmend kraadi ja avanes siis juhtimisruumi. Hugh piilus Joe-Jimi laia õla tagant hirmunult, kuid uudishimuga.

      Ta vahtis tohutut eredalt valgustatud ruumi, mille läbimõõt võis olla oma kakssada jalga. See oli sfäär nagu tohutu kera sisemus. Kera pind oli ilmetu, matilt hõbedane. Sfääri keskpunktis nägi Hugh umbes viieteistkümnejalase läbimõõduga aparaatide kompleksi. Tema kogenematu silma jaoks jäi see täiesti mõistetamatuks; ta poleks suutnud seda kirjeldada, kuid nägi, et see hõljub seal kindlalt ilma mingi nähtava toetuspunktita.

      Koridori otsast viis kera keskpunktis hõljuva kogumi juurde võrejas metalltoru, sama lai kui koridor ise. See oli koridori ainus väljapääs. Joe-Jim pöördus Bobo poole ja käskis tal koridori jääda, siis sisenes torusse.

      Ta tõmbas ennast kätt üle käe tõstes edasi ja toru võrestik moodustas redeli. Hugh järgnes talle; nad jõudsid sfääri keskpaika hõivavasse aparaatide kompleksisse. Lähemalt vaadates koosnes juhtimiskeskuse mehhanism üksikutest seadmetest, kuid ikka veel ei taibanud Hugh sellest midagi. Ta pööras pilgu neid ümbritseva kera sisepinnale.

      See oli viga. Kera isikupäratu hõbevalge pind ei pakkunud mingit perspektiivi. See võis asuda saja jala kaugusel, aga ka tuhat jalga või palju miile eemal. Hugh polnud kunagi kogenud suuremat takistusteta kõrgust kui kahe teki vahel ega avaramat lahtist ruumi kui küla üldkasutatav ruum. Ta oli paanikas ja surmani hirmunud, seda enam, et ei teadnud, mida õigupoolest kardab. Kuid ammu unustatud džungliesivanemate vaim haaras teda ja täitis ta sisemuse primitiivse allakukkumise hirmuga.

      Ta klammerdus juhtimisseadme külge, klammerdus Joe-Jimi külge.

      Joe-Jim andis talle lahtise käega kõva laksu vastu nägemist. «Mis sul häda on?» uratas Jim.

      «Ma ei tea,» sai Hugh viimaks suust. «Ma ei tea, aga see koht ei meeldi mulle. Lähme siit minema!»

      Jim kergitas Joe poole vastikusilmega kulme ja ütles: «Võiksime sama hästi ka minna. See vilets titt ei saa niikuinii millestki aru, mida sa talle rääkida kavatsed.»

      «Oh, küll tal parem hakkab,» vastas Joe vaidlemisest loobudes. «Hugh, roni ühele toolile – sinna, selle peale.»

      Vahepeal oli Hugh’ pilk langenud torule, mida mööda nad olid juhtimiskeskusse saabunud, ja libisenud seda mööda tagasi koridori sissepääsule. Sfäär kahanes äkki oma õigesse suurusse ja kõige hullem paanika möödus. Ta täitis korralduse, ikka veel värisedes, kuid juba suuteline kuuletuma. Juhtimiskeskusel oli jäik raamistik, mis koosnes toolidest või raamidest, et toetada operaatorite kehi, ning seadmekonsoolidest ja näidikupaneelidest, mis olid paigutatud sel viisil, et asusid peaaegu operaatorite süles, kus olid hästi jälgitavad, kuid ei varjanud ka vaatevälja. Toolidel olid kõrged tugiküljed või käetoed, neil paiknesid kõigile vahisolevatele ohvitseridele sobivad juhtimisseadmed, kuid seda Hugh veel ei märganud. Ta libistas jalad oma istme instrumendipaneeli alla ja vajus seljatoele, rõõmus ümbritseva stabiilsuse üle. Poollamavas asendis sobis tool talle täpselt, jalarestist kuni peatoeni.

      Kuid midagi juhtus nüüd paneelil Joe-Jimi ees; ta tabas selle silmanurgast ja pöördus vaatama. Ekraani ülaserva lähedal hõõgusid erepunased tähed: 2. NAVIGAATOR POSTILE ASUNUD. Mis on teine navigaator? Hugh ei teadnud. Siis aga märkas, et ta enda seadmetel on kõige üleval märgis 2. NAVIGAATOR, ning järeldas, et see peab olema ta ise või siis pigem mees, kes peaks seal istuma. Ta tundis hetkelist ebamugavustunnet, et see õige teine navigaator võiks sisse tulla ja leida, et ta on mehe posti hõivanud, kuid tõrjus siis selle mõtte peast välja – see tundus ebatõenäoline.

      Aga mis see teine navigaator ikkagi on?

      Tähed Joe-Jimi ekraanil kustusid, vasakusse nurka ilmus punane täpp ja jäigi sinna. Joe-Jim tegi midagi parema käega ning tema ekraan teatas: KIIRENDUS: NULL, seejärel PEAMOOTOR. Viimane sõna plinkis mitu korda, siis ilmus selle asemele ANDMED PUUDUVAD. Need sõnad kadusid ja paremasse nurka ilmus ereroheline täpp.

      «Ole nüüd valmis,» ütles Joe Hugh’ poole vaadates, «kohe valgus kustub.»

      «Sa ei hakka ju ometi valgust kustutama?» protestis Hugh.

      «Ei, sina hakkad. Vaata oma vasaku käe juurde. Neid väikesi valgeid tulukesi näed?»

      Hugh tegi seda ja leidis läbi tooli käetoe pinna säravaid väikeseid valgustäppe, mis moodustasid kaks nelinurka, üks teise kohal. «Igaüks kontrollib ühe kvadrandi valgustust,» seletas Joe. «Kata need valguse kustutamiseks käega. Lase käia, tee seda.»

      Vastutahtmist, ent võlutuna, täitis Hugh käsu. Ta kattis tillukesed tulukesed peopesaga ja ootas. Hõbedane kera muutus tuhmilt pliivärviliseks, kahvatus veelgi ja jättis nad täielikku pimedusse, kui mitte arvestada seadmepaneelide vaikset helendust. Hugh oli närviline, kuid elevil. Ta võttis käe ära. Kera jäi pimedaks, kaheksa väikest tulukest olid muutunud siniseks.

      «Ja nüüd,» ütles Joe, «näitan ma sulle tähti!»

      Pimeduses libises Joe-Jimi parem käsi üle teise kaheksast tulukesest koosneva mustri.

      Loomine.

      Täpselt reprodutseerituna, särades stellaariumi seintelt sama kindlalt ja kirkalt nagu nende originaalid kosmose mustast sügavusest, vaatasid tähed alla nende peale. Üks valguskalliskivi teise järel, laiali puistatud hooletus külluslikus hiilguses üle kogu simuleeritud taeva, laiusid Hugh’ ees lugematud päikesed; tema ees, tema kohal, tema taga, igas suunas. Ta rippus üksinda täheuniversumi keskpaigas.

      «Oooooh!» See oli tahtmatu häälitsus, mille põhjustas sissetõmmatud õhk. Ta pigistas tooli käetugesid piisavalt kõvasti, et küüned murda, kuid polnud ise sellest üldse teadlik. Sel hetkel ta ka ei kartnud; ta olemuses ei jäänud ruumi millelegi muule kui vaid ühele emotsioonile. Elu Laevas, ühtviisi karm ja argine, polnud piiranud ta kaasasündinud võimet ilu kogeda; esmakordselt elus tundis ta puhta ilu väljakannatamatut ekstaasi. See vapustas teda ja tegi haiget, just nagu esimese vabiseva seksuaalakti intensiivsus.

      Kulus mõnda aega, enne kui Hugh vapustusest ja järgnevast pinevast mõtlikkusest nii palju toibus, et märgata Jimi sardoonilist naeru ja Joe kiretut itsitamist. «Kas sai küllalt?» küsis Joe. Vastust ootamata pani Joe-Jim valguse jälle põlema, kasutades oma tooli vasakusse käetoesse paigaldatud dubleerivat lülitit.

      Hugh ohkas. Rinnas oli valu ja süda kloppis. Ta märkas äkki, et oli kogu selle aja, mil valgus puudus, hinge kinni hoidnud. «Noh, tark poiss,» küsis Jim, «kas jõudis pärale?»

      Hugh ohkas veel kord, teadmata, miks. Valguse süttides tundis ta end jälle turvaliselt ja õdusalt, samas aga vaevas teda isikliku kaotuse sügav teadlikkus. Ta tunnetas alateadlikult, et pärast tähtede nägemist ei saa ta enam iialgi õnnelik olla. Seda tuima valu rinnas, äsja alanud ebamäärast igatsust lahtise taeva ja tähtede pärandi järele ei saa vaigistada mitte kunagi, isegi kui ta on alles liiga suur võhik, et sellest täielikult teadlik olla. «Mis see oli?» küsis ta vaikselt.

      «See…» vastas Joe. «See oli maailm. See oli universum. Sellest me olemegi püüdnud sulle kogu aeg rääkida.»

      Hugh pingutas pööraselt, et sundida oma kogenematut mõistust