Taeva orvud. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Robert A. Heinlein

suured,» tunnistas Hugh’ onu, «aga Black John nõuab kahe asemel kolme.»

      «Ütle talle – unustagu ära! Tunnistaja on rääkinud.»

      Ta itsitas nõrga peenikese häälega.

      Nad vahetasid mõne minuti kuulujutte ja Edard Hoyland kaevus oma hiljutisse kogemusse sügavuti, et rahuldada vanamehe täitmatut uudishimu üksikasjade vastu. Hugh oli siivsalt vait, kuni vanemad mehed kõnelesid. Aga kui onu minekule pööras, tegi noormees suu lahti. «Jään veel natukeseks, onu.»

      «Ah? Tee mis tahad. Head söömist, Tunnistaja.»

      «Head söömist, Edard Hoyland.»

      «Tõin sulle kingituse, Tunnistaja,» ütles Hugh, kui onu oli kuuldekaugusest väljas.

      «Las ma vaatan.»

      Hugh tõi välja tubakapaki, mille oli kasarmus oma kapist võtnud. Tunnistaja võttis selle tänamata vastu ja viskas õpilase kätte, kes kingi eest hoolt kandis.

      «Tule sisse,» kutsus Tunnistaja, siis käsutas õpilast: «Kuule, sina, too kadetile tool.»

      «No nii, poiss,» lisas ta, kui nad istusid, «räägi mulle, mis sa teinud oled.»

      Hugh rääkis ja temalt nõuti, et ta üksikajaliselt kordaks oma viimastel uurimisretkedel juhtunut, vahepeal kaebles Tunnistaja tema suutmatuse üle täpselt meelde tuletada kõike, mida oli näinud.

      «Teil, noortel, pole mingeid võimeid,» kurtis ta. «Mitte mingeid võimeid. Isegi sellel lorul…» Ta jõnksas peaga õpilase poole. «…ei ole, kuigi ta on kümme korda parem kui sina. Kas sa usuksid, et ta ei suuda päevas tuhandetki rida välja punnitada, aga loodab siiski minu toolil istuda, kui ma kord läinud olen. Nojah, kui mina olin õpilane, siis oli mul kombeks vähemalt tuhande reaga ennast magama laulda. Viletsad vennad – seda te just oletegi.»

      Hugh ei hakanud süüdistust vaidlustama, vaid ootas, et vanamees jätkaks, mida too mõne aja pärast tegigi.

      «Tahtsid mult midagi küsida, poiss?»

      «Mingis mõttes küll, Tunnistaja.»

      «Või nii? Lase siis käia. Mis sa nämmutad.»

      «Oled sa kunagi roninud üles välja, kus on kaaluta olek?»

      «Mina või? Muidugi mitte. Mina olin Tunnistaja ja õppisin ametit. Mul oli tarvis selgeks õppida kõigi Tunnistajate read enne mind ja poisikesetempudeks polnud aega.»

      «Lootsin, et oskad mulle öelda, mis ma sealt leida võiksin.»

      «Nojah, vaat see on teine asi. Ma pole küll kunagi roninud, kuid hoian rohkemate ronijate mälestusi, kui sina kunagi näha saaksid. Olen vana mees. Tundsin su isa isa ja tema isa enne seda. Mida sa teada tahad?»

      «Noh…» Mida siis tahta? Kuidas sõnastada küsimust, mis on kõigest näriv igatsus rinnas? Ja ikkagi… «Milleks see kõik on, Tunnistaja? Milleks on kõik need tasandid meie kohal?»

      «Ah? Mis mõttes? Jordani nimel, poeg, ma olen Tunnistaja, mitte teadlane.»

      «Noh… arvasin, et võiksid teada. Vabandust.»

      «Aga ma teangi. See, mida sa tahad, on read Alguse kohta.»

      «Olen neid kuulnud.»

      «Kuula uuesti. Kõik su vastused on seal olemas, kui sul jätkub tarkust neid näha. Kuula mind. Ei, see on mu õpilase võimalus oma teadmisi näidata. Kuule, sina! Read Alguse kohta – ja jälgi rütmi.»

      Õpilane niisutas keelega huuli ja alustas:

      «Alguses oli Jordan, kes üksinda mõtles oma üksildasi mõtteid. Alguses oli pimedus – vormitu, surnud ja Inimesele tundmatu. Üksindusest sai igatsus, igatsusest sai nägemus, unistusest sai kavatsus, kavatsusest sai otsus: Jordan tõstis oma käe ja sündis Laev.

      Miilide kaupa mugavaid ruume, tsisternide kaupa kuldset maisi, redel ja koridor, uks ja seinakapp – kõik sobis veel sündimata olendite vajadustele parimal kombel. Ta vaatas oma tööd ja leidis, et see on hea, et see sobis rassile, mis pidi tulema. Ta mõtles Inimesest – ja Inimene sai; kontrollis oma mõtteid ja hakkas otsima lahendusi. Taltsutamatu Inimene häbistaks oma Loojat, kontrollimatu Inimene rikuks Plaani. Nii tegi Jordan Seadused, käsuks igale viimaselegi inimesele, igale ametile ja igale töökohale, et teenida eesmärki, mis ulatus nende arusaamisest kaugemale, mõned pidid kõnelema ja mõned kuulama ning inimeste seas oli kord. Ta lõi Meeskonna, et see töötaks oma kohtadel, ja teadlased Plaani juhtima. Üle nende kõigi lõi Ta Kapteni ja seadis ta inimrassi kohtumõistjaks. See oli Kuldne Aeg!

      Jordan on täiuslik, kõik temast allpool jäid oma tegudes täiusest kaugele. Kadedus, ahnus ja hinge upsakus otsisid mõistusi, millesse külvata oma seemneid. Seal oligi üks, kes need seemned vastu võttis: neetud Huff, esimene patune! Ta kuri nõu äratas mässu ja tekitas kahtlusi, mida enne polnud. Märtrite veri määris põrandaid, Jordani Kapten läks igaviku Rännakule. Pimedus neelas…»

      Vanamees andis poisile käeseljaga laksu vastu suud. «Uuesti!»«Algusestpeale?»

      «Ei! Sealt, kus sa segamini läksid.»

      Poiss kõhkles, kuid sai siis järje kätte: «Pimedus neelas vooruse kombed, patt pääses võidule terves Laevas…»

      Poisi hääl aina heietas, salm salmi järel, korrates pikalt-laialt, kuid mitte eriti üksikasjalikult vana sünget lugu patust, mässust ja pimeduse ajajärgust. Kuidas mõistus viimaks peale jäi ja mässujuhtide laibad Konverterisse söödeti. Kuidas mõnedel mässulistel õnnestus Rännakust pääseda ja muutide esiisadeks saada. Kuidas pärast palveid ja ohvritoomisi valiti uus Kapten. Hugh niheles murelikult ja sahistas jalgadega. Kahtlemata olid vastused ta küsimustele ridades olemas, kuna need olid Pühad Read, kuid nendest arusaamine käis tal üle mõistuse. Mispärast? Mis mõte sel kõigel on? Kas tõesti on elu vaid selleks, et süüa ja magada ja viimaks pikale Rännakule minna? Kas Jordan tahab, et ta midagi mõistaks? Miks muidu on ta rinnas see igatsus? See nälg, mis heast söömisest hoolimata püsima jääb?

      Kui Hugh pärast magamist hommikust sõi, tuli onu korteri ukse taha käskjalg. «Teadlane nõuab Hugh Hoylandi kohalviibimist,» teadustas ta ladusalt.

      Hugh teadis, et kõnealune teadlane on leitnant Nelson, kes vastutas vaimse ja füüsilise heaolu eest selles Laeva sektoris, kus asus ka Hugh’ peeruhaisune küla. Poiss kugistas viimased toiduraasud alla ja kiirustas sõnumitoojale järele.

      «Kadett Hoyland!» teatati ta tulekust. Teadlane tõstis pilgu oma hommikueinelt ja ütles: «Ah jaa. Tule sisse, mu poiss. Istu. Kas oled söönud?»

      Hugh kinnitas, et on küll, kuid ta pilk peatus huviga ülemuse ees olevatel peentel puuviljadel. Nelson tabas selle. «Proovi mõnd viigimarja. See on uus mutatsioon, lasksin nad tuua kõige kaugemast küljest. Võta, võta – sinuvanusele noormehele kulub paar lisasuutäit alati ära.»

      Hugh võttis pakkumise vastu väga kohmetult. Kunagi varem polnud ta mõne teadlase juuresolekul söönud. Vanem mees naaldus tooli seljatoele, tõmbas sõrmed vastu särki puhtaks, sättis habet ja alustas.

      «Ma pole sind viimasel ajal näinud, poeg. Räägi mulle, mis sa oled teinud.» Enne, kui Hugh vastata jõudis, jätkas mees ise: «Ei, ära räägi – ma räägin sulle ise. Ühe asjana oled sa uurinud ja roninud, tundmata erilist respekti keelatud piirkondade suhtes. On ju nii?» Ta vaatas noormehele otse silma. Hugh üritas vastust leida.

      Kuid teda katkestati jälle. «Ära vasta. Mina tean ja sina tead, et mina tean. Ma pole väga pahane. Kuid see on juhtinud mu tähelepanu tungivalt sellele, et sul on aeg ära otsustada, mida oma eluga peale hakata. On sul mingeid plaane?»

      «Noh, mitte midagi kindlat, söör.»

      «Kuidas on selle tüdrukuga – Edris Baxteriga? Kas kavatsed temaga abielluda?»

      «Noh, ee… ma ei tea, söör. Mõtlen, et tahan seda, ja tema isa on ka nõus, ma arvan. Ainult…»

      «Ainult mis?»

      «Noh, ta tahab mind oma talusse