Taeva orvud. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Robert A. Heinlein

teada, et siledaid terasseinu ilmestab üksnes tugev, kõvasti suletud uks. Seejärel heitis ta põrandale ja andus viljatutele mõtisklustele.

      Tal oli palju aega, et mõelda ning rohkem kui üks kord magama jääda ja jälle üles ärgata. Ning aega, et muutuda väga näljaseks ja väga-väga januseks.

      Kui Joe-Jimil tekkis järgmine kord oma vangi vastu nii palju uudishimu, et kongi uks lahti teha, ei ilmunud Hoyland kohe välja. Ta oli küll mitu korda plaanitsenud, mida teeb siis, kui uks avaneb ja saabub tema võimalus, ent kui see hetk kätte jõudis, oli ta liiga nõrk, poolenisti koomas. Joe-Jim lohistas ta välja. Häirimine raputas Hugh’ osaliselt teadvusele. Ta ajas end istuli ja vaatas ringi. «Valmis rääkima?» küsis Jim. Hoyland tegi suu lahti, kuid ühtegi sõna ei tulnud.

      «Kas sa ei näe, et ta on rääkimiseks liiga kuiv?» küsis Joe oma kaksikult. Ja siis Hugh’lt: «Kas räägid, kui sulle vett anname?»

      Hoyland näis hämmingus olevat, siis noogutas energiliselt.

      Joe-Jim tuli hetke pärast veekruusiga tagasi. Hugh jõi ahnelt, tegi pausi ja paistis kohe minestavat.

      Joe-Jim võttis talt kruusi ära. «Praeguseks piisab,» ütles Joe. «Räägi meile endast.»

      Hugh tegi seda. Üksikasjalikult ja aeg-ajalt ergutust saades ühe kaksiku küsimusest või jalahoobist vastu sääreluud.

      Hugh aktsepteeris faktiliselt orjastatud seisundisse sattumist erilise vastupanuta või suurema hingevaluta. Sõna «ori» ta sõnavaras küll ei leidunud, kuid olukord ise oli tema arvates täiesti tavaline. Alati olid olnud need, kes käske andsid, ja need, kes neid täitsid. Ta poleks osanudki teistsugust olukorda või muud tüüpi ühiskonnakorraldust ette kujutada. See oli elutõde.

      Kuid loomulikult mõtles ta põgenemisest.

      Mõtlemisest kaugemale ta ei jõudnud. Joe-Jim arvas ta mõtted ära ja võttis selle teema üles. Joe ütles: «Ära hakka midagi plaanitsema, poiss. Ilma noata sa selles Laeva osas kolmest tasandist kaugemale ei jõua. Kui sul õnnestub mu nuga varastada, ei jõua sa ikkagi suure kaaluga tasanditele. Pealegi on siin Bobo.»

      Hugh ootas hetke, nagu sobilik, ja küsis siis: «Bobo?»

      Jim irvitas ja vastas: «Lubasime Bobole, et kui talle meeldib, võib ta su ära veristada, kui peaksid ilma meieta kunagi kajutist pea välja pistma. Nüüd magab ta ukse taga ja veedab seal ka muidu palju aega.»

      «See oli ainult aus,» pistis vahele Joe. «Ta oli nii pettunud, et otsustasime su endale jätta.»

      «Mis oleks,» pani ette Jim, nägu venna poole pöörates, «kui teeks nüüd natuke nalja?» Ta pöördus jälle Hugh’ poole. «Nuga oskad visata?»

      «Muidugi,» vastas Hugh.

      «Eks me näe. Säh.» Muuti ulatas Hugh’le nende enda noa.

      Hugh võttis selle vastu ja kaalus käes, püüdes tasakaalu tabada. «Proovi mu märklauda.»

      Joe-Jimil oli plastikust märklaud, seatud üles kaugemasse seina ta lemmiktugitoolist, millel istudes ta ise oma oskusi harjutas. Hugh silmitses seda ning laskis silmale tabamatu käeliigutusega noa lendu. Ta kasutas säästlikku altkäeviset, pöial teral, sõrmed koos. Nuga tungis märklauda täpselt räsitud ala keskel, mis tähistas Joe-Jimi parimaid ponnistusi. «Tubli poiss!» kiitis Joe. «Mis sul mõttes on, Jim?»

      «Anname talle õige noa ja vaatame, kui kaugele ta jõuab.»

      «Ei,» ütles Joe. «Mina pole nõus.»

      «Miks mitte?»

      «Kui Bobo võidab, oleme ühest teenrist ilma. Kui Hugh võidab, oleme ilma temast ja Bobost. See on raiskamine.»

      «Oh, nojah, kui sa just nii arvad.»

      «Ja arvangi. Hugh, anna nuga siia.»

      Hugh andis. Tal ei tulnud pähegi nuga Joe-Jimi vastu pöörata. Isand on isand. Teenri jaoks pole isanda ründamine mitte lihtsalt äärmiselt vastik ja moraalitu, see mõte on nii pöörane, et ei tule talle üldse pähe.

      Hugh oli oodanud, et Joe-Jimile avaldavad muljet tema kui teadlase teadmised. Seda ei juhtunud. Joe ja Jim, eriti Jim, armastasid vaielda. Piltlikult öeldes imesid nad Hugh’ lühikese ajaga kuivaks ja heitsid kõrvale. Hoyland tundis end alandatuna. Lõpuks – kas ta polnud siis teadlane? Kas ta ei osanud lugeda ja kirjutada?

      «Ah, ole vait,» ütles Jim Hugh’le. «Lugemine on lihtne. Oskasin seda juba enne, kui su isa sündinud oli. Arvad, et sina oled esimene teadlane, kes mind on teeninud? Teadlased – päh! Võhikute kamp!» Üritades oma intellektuaalset uhkust taastada, esitas Hugh nooremate teadlaste teooriaid – otseselt faktidele toetuvat, paadunud realismi, mis keeldus igasugusest religioossest tõlgendusest ja võttis Laeva sellisena, nagu see oli.

      Ta eeldas enesekindlalt, et Joe ja Jim kiidavad selle vaatepunkti heaks, sest see paistis nende temperamendiga sobivat. Nad naersid talle näkku.

      «Ütle ausalt,» tahtis Jim teada, kui oli hirnumise lõpetanud, «kas te, noored molkused, oletegi nii lollid? Miks te olete kehvemad kui teie vanurid?»

      «Aga te ise just ütlesite,» protestis Hugh haavunult, «et kõik meie üldtunnustatud religioossed tõekspidamised on täielik jama. Just seda mu sõbrad arvavadki. Nad tahavad kõik need vanad mõttetused prügikasti visata.»

      Joe hakkas midagi ütlema, kuid Jim jõudis temast ette. «Milleks temaga aega raisata, Joe? Ta on lootusetu.»

      «Ei ole. Ma naudin seda. Ta on esimene, kellega olen ei teagi kui pika aja järel rääkinud ja kellel oleks üldse mingit võimalust tõde nägema hakata. Jäta meid rahule – tahan teada saada, kas tal on õlgadel pea või lihtsalt asi, mille külge kõrvad riputada.»

      «Hea küll,» nõustus Jim, «aga vaikselt. Kavatsen tukastada.» Vasakpoolne pea sulges silmad ja hakkas varsti norskama. Joe ja Hugh jätkasid oma arutelu sosinal.

      «Teie, nolkidega, on see häda,» ütles Joe, «et kui te mõnest asjast kohe aru ei saa, siis arvate, et see ei saagi tõsi olla. Aga teie vanameestega on jälle see häda, et kõike, millest nemad aru ei saa, tõlgendavad nad millegi muuna ja arvavad siis, et on sellest aru saanud. Ükski teist ei ole proovinud uskuda selgeid sõnu niimoodi, nagu need on kirja pandud, ja siis püüdnud neist sel alusel aru saada. Oh ei, te kõik olete selleks nii neetult targad! Kui te millestki silmapilk aru ei saa, siis pole see nii: see peab tähendama midagi muud.»

      «Mida sa sellega öelda tahad?» küsis Hugh kahtlustavalt.

      «Noh, võtame näiteks Rännaku. Mida see sinu jaoks tähendab?»

      «Noh, minu meelest ei tähenda see midagi. See on lihtsalt mingi mõttetus, millega talumeestele muljet avaldada.»

      «Ja mis on üldtunnustatud arvamus?»

      «Noh, see on koht, kuhu sa pärast surma lähed, või õigemini see, mida sa teed. Sa asud Rännakule Centauruse poole.»

      «Ja mis on Centaurus?»

      «See on… võta arvesse, et annan sulle lihtsalt traditsioonilisi vastuseid; tegelikult ma ise seda värki ei usu… see on koht, kuhu sa jõuad, kui oled Rännaku lõpetanud, koht, kus kõik on õnnelikud ja kus on alati head süüa.» Joe korsatas. Jimi norskamise rütm läks segi, ta avas ühe silma ja seadis end siis uratades jälle magama.

      «Just seda ma öelda tahangi,» jätkas Joe vaiksema sosinaga. «Sa ei kasuta oma pead. Kas sulle pole kunagi mõttesse tulnud, et Rännak on just see, millest vanades raamatutes räägitakse: et Laev ja Meeskond lähevadki päriselt kuskile, liiguvad?»

      Hoyland mõtles järele. «Sa ju ei taha, et ma seda tõsiselt võtaksin? Füüsiliselt on see võimatu. Laev ei saa kuskile minna. See on juba igal pool. Võime selle sees ringi rännata, aga kui Rännakul on üldse mingi tähendus, siis peab see olema vaimne.»

      Joe hüüdis Jordanit appi. «Noh, kuula nüüd,» ütles ta, «katsu see mõte oma kõvasse pähe saada. Kujuta ette kohta, mis on palju suurem kui Laev, palju-palju suurem, ja Laeva, mis liigub selle sees. Said aru?»

      Hugh