Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

mu käest praegu?!” karjus ta vihaselt. „Sest kuidagi peab su mõistuse persest pähe taguma!”

      Ta sõnad olid suured, valusad ja külmad. Ma ei suutnud uskuda, et Bingo mind ähvardab. Tema, kes on mind alati hoidnud!

      „Jah, tule ja löö mind! Nagu see sul midagi paremaks teeks! Tule ja löö!” röökisin talle vastu. Tundsin, kuidas pisarad voolasid mööda nägu allapoole, kuigi oma arust ma ei nutnud. Bingo hingeldas ja mina hingeldasin. Ta oli vait ja vaatas mulle pikalt otsa. Mu lõug oli ette surutud ja ma ootasin. Kartsin, et ta lööbki. Sest ta oli nii vihane. Ja ta ju armastas lööminguid.

      Siis raksatas ta veel korra vastu seina – mulle tundus, et kogu see kuur kõikus. „Kao siit ära! Vargaplika!” sisistas ta mulle.

      Võtsin oma asjad ja läksin minema. Istusin kuhugi tänavakivile ja nutsin pikalt. Ma ei saanud aru, kuidas on mulle keelatud miski, mis on talle lubatud. Kuidas Bingo mind hukka mõistis, kui tema oleks pidanud olema see ainus, kes must aru saab ja mind toetab?

      Kunagi hiljem sain ma aru. Et ta hoopis üritas mind hoida ja kaitsta. Hiljem alles mõistsin, et ta pidi must väga palju hoolima.

      Alles nädala pärast julgesin kuuri juurde tagasi minna. Ma ei osanud teisiti, kogu mu „fämili” oli ju seal. Inimesed, kelle eest olid sa valmis peksma, varastama, surema. Perekond ei olnud mitte inimesed, kellega sa jagad sama geneetilist materjali. Perekond olid inimesed, kellega sa istusid öö läbi üleval ja proovisid anda nõu, kuidas hakkama saada sellise eluga, mille nad olid valinud. Kuidas leida raha, et osta üle mõne päeva jälle päts saia ja saiakatet kõrvale. Kuidas maha müüa hiljuti varastatud CD-pleier.

      Bingo ei rääkinud minuga mitu päeva. Me vahetasime aegajalt käibefraase „kas sul suitsu on?” ja „poes viitsid käia?”. Ühel hetkel jäime aga kuuri kahekesi ja kui olime sellest teadlikuks saanud, vaikisime pikalt.

      „Bingo, anna mulle andeks,” ütlesin. Bingo vaatas mind pikalt ja tõsiselt.

      „Sa ju tead, et ma ei oleks sind löönud. Ma ei saaks sind kunagi lüüa, plika. Aga ära enam kunagi sellist lollust tee, lubad?”

      Võitlesin pisaratega. Millegipärast oli tema andestus mulle väga oluline. Ma lubasin talle, et ma ei varasta enam kunagi.

      Möödus veel paar päeva. Olin pärast kooli just kuuri juurde jõudnud, kui sain aru, et miski on valesti. Kostis hõikeid ja lärmi, hoovi peale oli kogunenud palju rahvast. Bingo kakles vihaselt ühe mustlaspoisiga. Kõrvalseisjad tülitsesid omavahel, karjusid teineteisele venekeelseid roppusi. Ma ei saanud aru, miks kakeldi, aga mustlastega oli meie kamba poistel pidevalt mingi tüli käinud.

      Ma nägin, et Bingoga kaklev mustlane võttis taskust välja noa. Edasi ei mäleta ma midagi.

      Siis mäletan taevast.

      Kerli istus minu kõrval tänava äärekivil ja korrutas: „Kõik saab korda, kõik saab korda. Rahune, kõik saab korda.”

      Ma tõstsin pilgu ja nägin, et mu riided on verised. Kõikjal valitses lõikav vaikus.

      „Mis… juhtus?”

      Kerli vaatas mind segaduses pilguga. „Sa jooksid täiesti tühja koha pealt neile vahele, karjusid midagi vene keeles ja Jafar tõukas su eemale.”

      „Kes Jafar on?” pärisin. Ma ei oska isegi vene keelt, imestasin.

      „Jafar oli see mustlane, kellega Bingo kakles. Jafar tõukas su eemale, sa kukkusid ja siis läks Bingo veel rohkem närvi… Kohe siis juhtuski see, et ta kukkus peaga vastu asfalti ja enam ei tõusnud…”

      Ma olin täiesti vait. Jah. Keegi kutsus kiirabi. Midagi meenus. Mu käed olid verised, aga see ei olnud minu veri.

      Mäletan veel palju taevast. Kuidas ma läksin sinna surnuaia taha ja viskasin end selili, lasin rongide vibratsioonil mu sisse tulla, ja nutsin, vaadates taevast.

      Bingo oli siinsamas lähedal.

      Tema matused oli kummaline kakofoonia, kõik need meie kamba karvased ja sulelised, ning siis Bingo bioloogiline perekond. Ta õpetajatest ema ja isa, nii korralikud ja konservatiivsed. Hauakõned rääkisid hoopis kellestki Ingost. Ma tundsin, et ei suutnud nutta, isegi seista ma ei suutnud. Istusin kusagil kellegi teise haua veerel ja lihtsalt olin. Ära minna ka ei suutnud, tahtsin olla Bingole lojaalne, ja vist ka näha oma silmadega, et ta pannaksegi sinna alla.

      Pärast kõike seda tuli ta ema minu juurde. „Sina siis oledki see tüdruk,” ütles ta.

      Mis tüdruk? Kas see, kelle pärast Bingo surma sai? Kas keegi on vanematele kaklusel juhtunut kirjeldanud?

      „…Ingo rääkis mullu jõulu ajal kodus käies, et tal on see tüdruk, keskkoolitüdruk. Mul oli kohe nii hea meel, sest eks see tema elustiil oli selline, nagu oli. Aga kui on tüdruk, kes korralikult koolis käib, siis polegi ju kõik nii pahasti! Mida ühele ulakale mehele ikka vaja on, korralikku naisterahvast kõrvale…” Ema pühkis silmi.

      „Bingole meeldisid rongid, see surnuaed on talle hea koht,” kohmasin ma seosetult vastu. „Rongid läksid alati kusagile…”

      Ta jätkas hetke pärast, minu ütlust kas märkamata või lihtsalt mitte reageerides. „Ma rääkisin Ingole, et too oma tüdruk meile näha, ta ütles, et oodake…”

      Järsku ei saanud ma enam millestki aru.

      Oodake, ütles ta?

      Meil ei olnud ju temaga mitte midagi, peaaegu mitte midagi. Aga kindlasti oli ta oma vanematele just minust rääkinud, sest teisi keskkoolis enam-vähem regulaarselt kohal käivaid tüdrukuid meil kambas ei olnud.

      Bingo, aga mida sa ootasid?!

      Kui ma seal selili maas hiljem nädalaid leinasin, muutus mu elu.

      See, mida Bingo ema mulle oli öelnud… Oma mõttes hakkasin ma mängima mängu, justkui ma oleksin nüüd päriselt Bingoga, ja et ma oleksingi see „korralik naisterahvas”, kes ta tagasi maailma toob.

      Ma lõpetasin keskkooli. Ja läksin ülikooli. Ma ei läinud enam mitte kunagi sinna kuuri tagasi, sest Bingo oli nagunii minuga. Tema hakkas ka ülikoolis käima, raamatuid neelas ta ikka sama ahnelt, ja lõpetas kiitusega. Vahel meenutasime koos oma raju kuuriaega ja naersime…

      DANIEL

      Üks nihu läinud öö

      See oli meie osakonna suurim jooming.

      Jõime viina ja peale viina mahlaga: see tundus nii lahja, et pidasime seda morsiks.

      Indrek astus kaks korda läbi klaasist ukse: sellel uksel oli kaks poolt ja ta astus need mõlemad katki. Tõnis läks sõitma õppejõu jalgrattaga, mis oli lukus: tähendab, kodaraid palju alles ei jäänud. Suur osa osakonnast läks edasi Tarmo poole, kus algas stiilipidu „Buss tipptunnil”, nagu nad seda nimetasid: kui kööktuppa pidi ära mahtuma mitukümmend inimest ja osa neist lõbutses näiteks tühjas vannis istudes, nagu silgud pütis. Osa poisse läks sealt vastu hommikut edasi, magama bussijaama kivipõrandale. Seal olevat nad muuhulgas ka kodustanud ühe koera ja üritanud teda Tartu-Tallinn bussi altkäemaksuga sisse kaubelda.

      Vaat sellel peol ma temasse armusingi. Sel hetkel, kui teised koera taltsutasid või vannis viina jõid, istusin mina tema käte vahel kaarsilla kohal ja suudlesin.

      Ma ei tea, kas tähti kukkus, ja ma ei soovinud midagi. Kui me kahekesi sinna üles ronisime, oli taevas täiskuu, aga tasapisi muutus öö siniseks ja siis saabus karge sügisene hommik… Kuni me seal jalgu kõlgutades istusime, itsitades suudlesime ja absurdimaigulist dialoogi arendasime.

      „Kelleks sa tahad saada?”

      „Meestetaltsutajaks. Aga sina?”

      „…Unenäopüüdjaks.”

      „Äh, sina võitsid!”

      Siis tõmbus Daniel must eemale ja ütles tõsise näoga: „Ma olen tegelikult laevakokk. Ja homme pean ma minema mere peale tagasi. Tead küll, see on selline töö, et kaks nädalat oled merel ja siis kaks nädalat maal…”

      „Ah,