Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

plika. Aga lihtsalt plikat ei vaadata sellise pilguga, nagu ta mind vahepeal vaatas. Küllap see oli 17-aastase naise intuitsioon: ma teadsin, et ta hoolib minust, isegi kui ta seda välja ei näita või sõnagi ei ütle. Bingo oli uhke, aga ta ei olnud minu suhtes ükskõikne, seda ma teadsin. Isegi, kui ta üritas jätta muljet, et need meie õrnushetked, need vahel tänavanurkadel või ta madratsil ette tulevad suudlused ei ole muud kui lihtsalt mäng, mis tema paha poisi imago juurde peab kuuluma.

      Ma mäletan, kuidas jalutasime mööda raudteid. Mulle on alati meeldinud ronge vaadata, aga väga väheste inimestega olen ma tahtnud seda koos teha. Selles, kuidas rongid tulevad ja lõpmatusse sõidavad, kogu maapinna su ümber vibreerima panevad… Selles tohutus tundes on enamasti parem olla üksinda.

      Me istusime surnuaiatagusel perroonil ja aeg-ajalt sõitsid meist mürisedes mööda suured kaubarongid, „St Peterburg” kirillitsas vagunitele kirjutatud.

      „Tead, sa oled tegelikult tubli plika,” ütles Bingo mulle. Me olime pikalt vaikinud ja ta oli oma käe mulle üle õla pannud.

      „Kas tõesti? Miks ma siis kuidagi omaette hakkama ei saa, vaid ikka teie juurde sinna kuurilobudikku tagasi tulen?” küsisin vastu. Bingo naeratas.

      „Sest meie oleme su perekond. Fämili, famiilija,” ütles ta veendunult.

      „Ja kes sina oled? Minu vend?” pärisin nokkivalt.

      „Ei, sinu vend ei taha ma küll olla,” vastas Bingo mõtlikult ja süütas suitsu.

      Ma jätsin selle nii. Olin lihtsalt rõõmus, et ta ei taha mu vend olla. See tähendas, et äkki ta tahab olla midagi rohkemat.

      Olime jälle pikalt vait ja kuulasime rongide mürinat.

      „Tead, kui ma eeluurimises istusin…” alustas ta. Ahjaa, Bingo oli muidugi istunud eeluurimisvanglas. Korduvalt. Küll kakluste, küll varastamise pärast. Ei midagi tõsist, tema jaoks. Selline oligi tema elu ju.

      „…Ma sattusin seal nägema ühte oma vana tuttavat. Oli üks tüüp, kellega kunagi rohkem suhtlesin; ja nüüd sattusime siis eeluurimisel jälle kokku. Ma olin temaga tookord kaasas, kui ta läks ühe tuttava naisterahva juurde… Kuule, oot, sa ju tead küll teda. Pets, siuke lühike tüüp, lõbus sell oli muidu?”

      Ma noogutasin, muidugi teadsin ma Petsi, nii, nagu selles famiilijas kõik kõigi tuttavaid teadsid… Väga põgusalt siiski, nii põgusalt, et minu kõrvu polnud ulatunud isegi kuuldused ta kinnikukkumisest.

      „…Ühesõnaga, läksime selle tuttava naisterahva juurde, sinna olid mingid vandid kohale vajunud. Ja Petsile jäid nad ette. Ta isegi ei vihastunud väliselt. Lihtsalt tõusis, võttis noa ja lõi selle selja tagant ühele tüübile õlga. Otse läbi südamearteri. See oleks võinud olla ükskõik kes. Ma oleks võinud ise seal toolis istuda. Ja ta lihtsalt lõi teda noaga. Tappis selle suvalise vandi. Lihtsalt.”

      Bingo oli mõtlik, kiskus suitsu ja tagus varvastega kivisid.

      „Ma küsisin talt, mis tunne oli. Pets vaatas mulle otsa ja vastas: „Nagu oleks noa sulavõisse löönud.” Kujutad ette. Nagu sulavõisse…”

      Uskumatu, et inimest on nii kerge tappa, mõtlesin. Ja selle üle isegi mitte pikalt mõelda. Nagu sulavõi.

      „Kas sina oled tapnud?” sosistasin ma, just nagu iseendale.

      „Ei.” Bingo vastus oli kindel ja järsk. Natukese aja pärast lisas ta: „Aga kõige hullem on see, et ma saan sellest aru, kui Pets mulle kirjeldab, mis tunne see on. Sul lihtsalt sõidab katus ära ja sa lööd.”

      Me olime vait. Perroon vappus ja värises, rööpad pinguldusid ja sirisesid vagunite raskuse all. Ta võttis mu ümbert tugevamalt kinni ja ütles: „Lähme tagasi, plika.”

      See oli harva, kui me saime olla niiviisi, vaikselt, omaette, rahulikult. Enamasti oli meie ümber palju rahvast, ja palju pinget. Bingot kardeti, neid tänavaid kardeti, kus me olime.

      „Tead, ma ei julge kellelegi rääkida, kellega ma läbi käisin,” pihtis mulle hiljuti mu tolleaegne sõbratar Kerli. Ka tema on praeguseks sealt põhjakihtidest – või kuidas neid kutsuda? – tagasi, ja elab tavalist elu – või kuidas seda kutsuda? Seda elu, kus sa nendesse linnaosadesse lihtsalt ei lähe, ja kusagil hilisõhtuses kesklinnas vahel kampasid nähes kiirendad igaks juhuks sammu. Ainult võib-olla käib sul üks väikene nostalgiline virvendus korraks seest läbi. Sa tead. Sa oled kogenud, mis tunne sealt kambast väljapoole on vaadata.

      „Minevikku ei saa muuta,” ütlesin ma tookord Kerlile vastuseks klišee ja mõtlesin pikalt veel hiljem. Jah, seda ei saa muuta, aga piinlikkust saab ikka tunda. Ma häbenen pigem iseennast.

      Et ma lasin enda süütusel niimoodi ära minna, nii palju kui mul seda veel alles oli. Ja 17-aastaselt oli mul seda veel palju.

      Üks Bingo aktiivsuse vorme oli tema maniakaalne kasiinosõltuvus. Kõik selle vähese, mis ta teenis või varastas, mängis ta maha. Sealsamas kuurilobudiku juures üle tee asus üks pisike kasiino, kükitamas pleekinud puitmajade vahel. See polnud glamuurne mängupõrgu, mida näidatakse telekas – kaunid naised, napid kostüümid, värvilised kokteilid ja muretu elupõletamine. Ei, see oli selline kasiino, kus alati haises ja öösel võis aknast näha, kuidas tumedasse riietatud kühmus kujud pokkerimasinasse raha topivad. Vaikides, häbenedes.

      Ma teadsin, et kui seisan vastasmaja trepil ja tõusen kikivarvule, siis ma näen, kas Bingo on jälle kasiinosse läinud. Sest ta mängis alati ühe ja sama masina taga. Vahepeal ma küünitasin vaatama ja nägingi ta kuklakumerust ja tuttavat hallikat jopekraed. Siis ma ootasin õues trepil senikaua, kui kõik oli maha mängitud ja ta tänavale astus.

      „Jälle mängisid?!” ründasin teda ühel sellisel korral vihaselt.

      „Mis see sinu asi on?” Ta vaatas mind nii ükskõikse pilguga, et mõtlesin – tema ükskõiksus on veel suurem karistus, kui vihahoog iial olla saaks.

      Hüppasin talle kaela, sundisin end naerma ja lõpuks naeris ka tema.

      „Mis see minu asi on!” naersin aina meeletumalt. Nagu ka tema. See tundus sel hetkel kõige olulisem – mitte minna tülli ja ainult naerda see tobe, abikaasalik ülekuulamise toonis esitatud küsimus minema.

      Seetõttu ei küsinud ma talt ka enam kunagi midagi. Ma näiteks ei uurinud, miks ta varastab. See oleks olnud sama, kui küsida, miks ta hingab või miks ta peldikus käib. Pealegi kartsin ma taas näha seda põlglikku pilku. Olin parem vait. Ma ju teadsin tegelikult niigi – ta tegi kõike seetõttu, et muudmoodi ei osanud.

      Ja siis ükskord jalutasin ma hilisõhtul ringi seal getos, vaeste puumajade vahel, ja järsku ma nägin.

      See oli ühe suvalise maja suvaline lahtine aken. Akna all oli laud, sellel oli CD-pleier. Tol ajal olid CD-plaadid staatuse näitajad: kui sa ostsid plaate, mitte kassette, siis tähendas see, et sul on piisavalt raha, et neid millegagi ka kuulata. Muusikakeskused aga olid kallid, minu ema-isa endale sellist lubada ei saanud.

      Tuba oli tühi, aknad lehvisid tuules. Ma sirutasin käe, võtsin pleieri ja peitsin selle endale kotti. Rahulikult, just nagu poleks midagi juhtunud, kõndisin ma mööda tänavat edasi. Niipea, kui jõudsin nurga taha, hakkasin jooksma. Tuul vilistas kõrvus, mitu kvartalit, kuni jõudsin koduse kuurini.

      Bingo oli seal, nagu ma arvasingi.

      „Sa ei usu, mis ma just tegin!” paristasin kuuri sisse joostes. Bingo vaatas mind üllatunult.

      „Mul on nüüd CD-pleier!” Ja rääkisin talle kogu loo.

      Millegipärast arvasin, et ta on mu üle uhke. Et sain julgustükiga hakkama. Aga Bingo silmad läksid aina tumedamaks ja tumedamaks.

      „Mida sa oma aruga teed, plika, ah?” küsis ta mult ärritunult.

      Ma olin jahmunud ega vastanud midagi, vaatasin talle ainult suurte silmadega otsa.

      „Kas sul üldse mõistust peas ei ole?! Mida sa oma eluga teed? Tahad lõpetada nagu mina, ilma õige eluta? Sest täpselt nii sa lõpetad! Kui mitte hullemini!” karjus ta mulle. Püüdsin end kuidagi kaitsta,