Minu Hispaania. Anna-Maria Penu

on terve korter masenduses ja lohutatakse end mõne odava veiniga elu ning inimesi kirudes. Kui aga kellelgi juhtub hea päev olema, siis rõõmustab terve kommuun, sest keegi teine maksab veinide eest, mille korgid pulpsatades pudelite pealt lendavad.

Ilmunud osaliselt ajakirjas Annabella, 2004.

      VENELASE, VENELASE, VENELASE NÄGU

      Hispaanlase vaimusilmas asuvad kõik endised sotsvabariigid kuskil Bulgaaria ja Rumeenia taga mustas augus.

      Neid riike, kellest keegi enne midagi kuulnud pole, on korraga nii palju ja kõigil ühesugused nimed, sestap eelistab hispaanlane huvitumise asemel kõrvad ja silmad kinni katta. Nii on kergem. Maailmakaart on jälle vaid tähtsate maade, nagu Ameerika, Hispaania ja India pärusmaa.

      Kord vaatas ämm mulle pärast perekondlikku lõunasööki pikalt otsa ja ütles: „Sa oled ikka tegelikult ju venelane, eks ole?”

      „Ei, ma olen eestlane.”

      „Aga te olite Venemaa koosseisus?”

      „No tegelikult oli asi nii, et me olime NSVL-i poolt okupeeritud. NSVL-i kuulus küll ka Venemaa, teiste riikide kõrval, aga me pole Venemaa. Me oleme Eesti!”

      Mu ämm oli jutuotsa kaotanud umbes sõna „okupeeritud” juures.

      „Ma ei tea,” raputas ämm laudlina sirgeks tõmmates pead. „Mul üks sõber, kellel oli mitu aastat suhe ühe sealt sinu maa kandist pärit naisega, ütles küll, et sa oled ikka Venemaalt pärit.”

      Eesti on tema jaoks kaugel asuv tundmatu objekt, mida ebamugavuse vältimiseks tuleb välismaalase juuresolekul alati „sinu maaks või sinu kodukülaks” nimetada. Näiteks, kui Rooma reisisin, küsis mu ämm, miks ma sinna lähen, kas see on mu koduküla lähedal? Sellised need meie vestlused ämmaga üldplaanis välja näevad.

      Viimase kahe nädala jooksul on täiesti võõrad inimesed mulle mitu korda teadvustanud, kes või kust ma pärit olen. Esimene selgeltnägija tegi seda ühes Valencia populaarseimas drag-queenide showbaaris Babylon, kus ta – ise uhke paruka, tonnise meigi ning mitmekümne sentimeetriste kontsadega – mulle otsa vaatas ja mikrofoni kiljatas: „Sul, kallike, on ikka kohe täitsa venelase, venelase, venelase nägu peas!” Mille peale ülejäänud külastajad naerda möirgasid. Hiljem tuli sama avaldusega lagedale üks homo teises baaris ja veel üks noormees diskoteegis. Oleks siis keegi küsinud nende käest, et kuulge, poisid, mis te arvate, kelle nägu ma olen!

      Järgmisele arvajale vastan silmagi pilgutamata: „Ja tead, kelle nägu sul peas on? Idioodi!”

      Külmalt arutledes saan ma neist muidugi mõneti aru, sest kui hispaanlase käest küsida, mis talle venelastest ja Venemaast rääkides esimesena silme ette tuleb, vastab too kõhklematult „lõbusas meeleolus karvamütsiga vanem mees” ning kui nad on mõne hetke mõelnud, meenuvad riburada pidi ka maffia, prostituudid, suurmaletajad ning miljonärid, kes ostavad spordiklubisid. Neile pole jäänud märkamata ka iludused nagu Anna Kurnikova ja Maria Sharapova, kelle põhjal arvatakse, et sellised venelannad ongi, ning tutvumisagentuurides on nõudmine venelannade järele viimase viie aasta jooksul kolmekordistunud. Muidugi ei oota ükski hispaanlane oma koju Alla Pugatšova sarnast daami, kes sinna kõige suurema tõenäosusega saabub, ent ega kõik hispaanlased pole ka Antonio Banderased. Seega – võrdne värk.

      Üldiselt on vene immigrante Hispaanias suhteliselt vähe, võrreldes marokolaste, lõunaameeriklaste või rumeenlastega. Kogu slaavlaste kogukond moodustab ehk napilt 300 000 inimest, koondudes peamiselt Lõuna-Hispaaniasse Costa del Soli piirkonda, mis kohalike seas tuntud Ida-Euroopa kurjategijate paradiisina. Sellest tuleneb suuresti ka eelarvamustest pungil ning üleolev suhtumine endistesse sotsvabariikidesse. Tegelikult kõikidesse ida pool asuvatesse riikidesse Eestist Rumeeniani välja, põigates läbi ka endisest Jugoslaaviast.

      Nonii, järjekordne nädalavahetus inimeste keskel, keda tunnen viis aastat, ent kellel ikka veel pole selge, kust see Anna-Maria tuleb või kes ta selline üldse on.

      „Muide, mu pojaga hakkas tööle üks uus poiss. Väga agar ja tore! Ta on pärit sinuga samalt maalt,” ütleb Luisa, Ernesto isa elukaaslane, pühapäevase hommikukohvi kõrvale.

      Üllatun. Kas tõesti?! Eestlased on teatavasti rariteet.

      Luisa noogutab ja jätkab: „Ja-jah, sinu maalt. Või, oota ei?! Päris sinu maalt vist mitte aga sealt kandist küll. Rumeeniast, noh!”

      Ah soo?! Siis küll. Täpselt meie kõrvalt!

      Selgitan rahulikult, kuigi juba kümnendat korda, et tegelikult on Rumeenia Hispaaniale lähemal kui Eestile, nii geograafiliselt, kultuuriliselt kui ka keeleliselt. Ja Ida-Euroopa pole üks piirkond kuskil Euroopa pimedas nurgas, kus kõik idaeurooplased pead-jalad koos kükitavad. Näiteks eesti keel ja meel on sugulane soomlastele, mõlemad ju hoopis kaugel põhjas, ja mitte rumeenlastele, venelastele või albaanlastele.

      Aga ma räägiksin nagu jälle vaid endale.

      Ernesto isa küsib mu käest mõne hetke pärast, niimoodi poolkaastundlikult silma vaadates: „Kuidas teil seal Jugoslaavias muidu olukord on? Ma mõtlen, et nüüd kus olete siin Euroliidus, et kas on parem ka või?”

      Mis mõttes parem?

      „Et kas tööd on rohkem?!”

      „No Jugoslaavia kohta mul andmeid pole, ent Eestis on tööpuudus imepisike…”

Osa tekstist ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht, 2005, osa ajakirja Trend blogis, 2006.

      HISPAANIA NOORTE PORTREE

      Pidu peetakse ühiskorterites harva. Nii umbes viis-kuus korda nädalas.

      Kuna üliõpilastel, välja arvatud Norrast ja Austriast pärit vahetusõpilastel üldjuhul raha puuga seljas pole, siis on pidutsemistava järgmine: Mercadonast ehk kohalikust poest ostetakse odavat õlut, veini ja vastavalt joojate maitsele viskit, rummi või džinni, lisaks pistetakse ostukorvi näksimiseks kartulikrõpse, pähkleid ja juustu. Väljavalitud korteri elutoas laotatakse kõik laiali ja kella kümne ajal õhtul hakkab asi pihta. Noored püüavad end enne korterist peole minekut – nii kahe-kolme ajal öösel – võimalikult vindiseks juua, sest pubides ja diskoteekides ulatub ühe joogi hind 6–8 euroni, samas kui õhtul toidupoest ostetud terve viski- või rummipudeli saab kätte vähema kui 10 euro eest. Odav peatäis, mida üliõpilase vanemate rahakott tänulikult tervitab.

      Aga kui sa veel 18 täis pole ja elad vanemate juures, nagu kõik su sõbrad, aga pidu paned kõikidel nädalavahetustel juba umbes viimased neli aastat, siis toimub toidupoest ostetud alkoholi tarbimine parkides, linnaplatsidel ja autoparklates avalikku korda ning naabrite und rikkudes. Seda nimetatakse botellóniks. See on Hispaania noorte seas nii levinud tegevusplaan, et kui Briti ajaleht The Times 2006. aastal kirjutas, kuidas „samal ajal kui Prantsuse noored streigivad parema ja õiglasema tuleviku nimel, korraldavad nende eakaaslased Hispaanias megajoominguid”, läks see õel võrdlus hispaanlastele otse südamesse. Põhiliselt vanematele hispaanlastele. Korraga oli mõnusast, rõõmsameelsest ja meelelahutusest lugu pidada oskavast rahvast saanud teiste eurooplaste jaoks lihtsalt joodikrahvas. Ning seda veel inglaste hinnangul, kellest hullemaid kõrisid pole siinmail nähtud!

      Botellón ehk hiidpudel tähendab Hispaanias üldiselt avalikes kohtades alkoholi tarbimist, kuigi noored kasutavad seda terminit ka erakorterites toimuvate eeljoomingute kohta enne diskoteekidesse valgumist. Legend räägib, et esialgu tehti seda protestiks baaride ja diskoteekide liiga kallite jookide vastu. Mis on muidugi jura! Ei mingeid proteste, loosungeid ega revolutsioonilisi püüdlusi. Lihtsalt väljas juua on kriminaalselt kallis, ent juua tahaks ja siis pannakse pea tööle, loetakse sendid kokku ning ostetakse soodsamast paigast kui diskoteek.

      2006. aasta märtsi keskel üritasid Hispaania noored teha rekordi ning kutsuda kokku nii palju üheaegselt botellóni harrastavaid noori kui võimalik. Massimeedia tõlgendas seda jällegi