Minu Hispaania. Anna-Maria Penu

ajab segast?

      „No… hetkel mitte. Ma olen töötanud 18. eluaastast saati kogu aeg ja samal ajal õppisin ülikoolis, ent ma polnud õnnelik. Ja otsustasin, et vajan seda aastakest endas selgusele jõudmiseks…”

      „Tähendab… et sa ikka oled ju endale juba töökoha valinud, sest kuidas saab nõnda elada? Mille eest? Kust see raha siis tuleb?” ei mahtunud käsi laiutavale ämmale pähe. Mida tähendab „ma polnud õnnelik”? Ja nüüd töötuna siis oled või? Misasi see õnn selle plika meelest on? Raha on ju õnn! Kas sa seda siis ei tea? Oh issand, kelle otsa on poiss oma pimeduses nüüd komistanud!

      „Anna Robertole oma CV. Ta töötab Alicante ülikooli rahvusvahelise osakonna direktorina. Seal kindlasti leidub sulle tööd tõlgina või midagi sellist,” lisas Ernesto vanem õde Clarisa kärmelt, millele terve famiilia agaralt kaasa noogutas. Vaid Ernesto muigas eemal endamisi, sõnagi lausumata. Jättis mind lõvi lõugade vahele ja naudib nüüd vaatemängu. Oota vaid, pärast räägime sinuga nelja silma all!

      Ämma pilgu peale kehitasin ebamääraselt õlgu. Mida ma nüüd ütlema peaksin? Kas ma just neile ei selgitanud, et tulin kontoritöölt ära, et teha midagi muud, ja nad pakuvad mulle uut kontorit, sarnast tööd, ainult et 3500 kilomeetrit lõuna pool? Ma ei tulnud ju ära selleks, et hakata tõlgiks või sekretäriks, see on nüüd kohe päris selge. Kuidas ma seda nüüd siis ütlen?

      Ja mulle ei tulnud mitte ühtegi asjalikku mõtet. Tühjus. Kehitasin veel kord õlgu ja võtsin teema kokku kõikehõlmava „eks elu näitab”-fraasiga. Seejärel pöörasin pilgu aknast välja ja jäin vastasmaja ruloosid imetlema. Keegi hakkaski kohe rääkima kellegi tädipojast, kes oli poolelijäänud õpingud uuesti käsile võtnud, kahe aastaga teinud nelja aasta ained ning kohe ka eriti hea palga ja soodsa asukohaga ametisse võetud. Mind unustati ära.

      Ma ise jäin oma esitlusega äärmiselt rahule. Suutsin neile endast maalida pildi kui põnevast kunstnikuhingest müstiliselt kaugelt maalt. Kas pole fantastiline, kui järsku, keset tavalist suvist pühapäeva astub su koduuksest sisse kauge külaline ja toob su igapäevarutiini värsket vaheldust?!

      Ära minnes lausus ämm laia naeratuse saatel: „Mul oli väga hea meel sinuga tutvuda! Ja tea, et meie kodu on ka sinu kodu. Sa oled alati teretulnud.”

      Paremini ei saanudki minna!

Lõik päevikust, august 2002.

      ETTEVAATUST – KODU!

      Kaks kuud pärast lõplikku otsust kolida Hispaaniasse ning kuus kuud pärast Ernestoga tutvumist vedasime Piiaga oma kohvrid takso peale ja kadusime Valencia ajaloolise linnaosa Ruzafa kitsaste tänavate rägastikku.

      Olime elanud parasiitlikult paar kuud tasuta Ernesto üliõpilaskorteris, kus peale tema veel kolm poissi. Mina Ernestoga üheinimesevoodis ruumi pärast võideldes ning Piia elutoa põrandal vibuna kaarduval asemel. Plaani järgi seni, kuni endale elukoha leiame. Ja tolleks hetkeks olime leidnud ühe tuttava tuttava kaudu kellegi itaallasest mehaaniku, kes oli nõus oma üürikorterist meile omakorda toa üürima.

      Taksojuht peatus väikese, krohvi kaotava, kohe-kohe kokku kukkuva maja ees ning üllatus, et välismaalastest blondiinid just sellele aadressile soovisid tulla. Aga, tõstis ta alla andes käed, klient on kuningas.

      Maja oli iidvana ja lehkas niiskuse järele. Mööda poole meetri laiust treppi neljandale korrusele üles rühkides lootsin, et tegemist on armsa katusealuse korteriga. Nagu ajakirjade iseloomuga korterid, kus puidust lagi, seinad ja põrandad on pruuniks värvitud, ent tekstiil valitud kontrastiks heledast linasest riidest. Aknalaudadele ja riiulitele on sätitud värvilised lillepotid, mis annavad kogu elamisele just selle hubasuse, mida uutes kortermajades võimatu tekitada. Ja kui hommikul päike ühest aknaruudust sisse piilub, tunned end suurlinnakeskuse asemel kuskil väikeses mägikülas elavat…

      Ukse avas umbes 45-aastane püstiste lokkidega Silvano, kelle õlal turritas hall kõuts. Ta mühkas midagi. Ei, ei saanud aru. Silvano mühkas uuesti, natuke püüdlikumalt, e-tähte esihammaste vahel laiuvast vahest välja vilistades. Aga ei, ikka ei saanud päris täpselt aru. Ta lõi käega ja viipas, et me sisse astuksime. Näed, nii lihtne see inimese keeles rääkimine ongi! Pole vaja mühatada.

      Imetillukeses kottpimedas elutoas polnud ühtegi akent, värviliste õitega lillepotte ammugi mitte. Silvano süütas põrandalambi ning tuppa voolas punakas valgus. Märkasin, et lambisirmiks oli helelilla t-särk. Diivaneid katsid koltunud, kummaliste tumedate plekkidega riidetükid ning ninna tungis mingi võigas hais. Kassi kusehais, mõtlesin, ja Piia pööritas silmi, nagu oleks ta mu mõtteid kuulnud.

      Pruuniks võidunud kööki korraga üle ühe inimese ei mahtunud ning vannitoas olid nii prill-laud kui ka dušinurk kahtlaselt kollakaks tõmbunud. Silvano laiutas käsi ja selgitas hispaaniaitaalia segakeeles, et eks see korter tagasihoidlik ju on, ent asja pidavat ära ajama. Oleneb, mis asja muidugi, mõtlesin vastikustunnet maha surudes.

      Magamistoas laius kaheinimesevoodi ning ruumi valgustas pisike aknaauk, millele olid trellid ette löödud. Nalja teete või? Kes üldse mahuks siia korterisse vargile?!

      Silvano näitas, et selles voodis magame meie Piiaga. Noogutasime tänulikult.

      Ja sinna korter lõppeski.

      Hetk hiljem seisime keset elutuba, käes veinipudel ja viinamarjakorv, mille olime itaallasest mehaanikule kingituseks toonud. Korteriperemehel oli külakosti üle silmnähtavalt hea meel ja ta asus innukalt kraami kallale. Meie aga vaatasime Piiaga nõutult teineteisele otsa. Aga meie kaunis iseloomuga katusekorter?

      Selles urkas, kus Silvano kõuts meile ülepäeva vihaselt voodisse pissis ja mis läks meile maksma 20 eurot nädalas, pidasime vastu kümme päeva. Siis jõudsime üliõpilaskorterite ajastusse.

      Tegelikult olin kommuunielust vargsi ammu unistanud, sest tundus, et just sellistes kohtades saab üks õige noor oma esimese elukooli, seal on alati lõbus, kohtab igasuguseid põnevaid tüüpe ning nii koguneb ridamisi naljakaid päriselu-anekdoote. Mis sest, et minuni jõudis see alles 24-aastaselt, mil enamik otsib kommuunielust juba väljapääsu, ja mitte üliõpilasena. Alles hiljem olen näinud, kuidas kaugelt üle 30-aastased ülikooli ammu lõpetanud noored otsustavad samuti korteri jagamise kasuks, sest kõrged üürid ja nigelad palgad eriti muid variante ei jäta.

      Vabadest tubadest ühiskorterites teavitavad ülikoolilinnaku tänavapostid ja telefonikabiinid, mis augustis ning jaanuari lõpus on kuulutustest kirjud. Tänavapostid on siinne ajaleht „Soov”, kõik ostan-müün-vahetan-suhtlemine käib neile kleebitud kuulutuste kaudu. On siis tegemist korterite üürimise, autoostu või millega iganes, absoluutselt kõike on saada. Ka suhtluskeele võid valida, näiteks hiljuti lugesin kuulutust, kus Sergei müüs sulaselges vene keeles oma värvitelerit.

      Esimeses ühiskorteris sattusime kokku Saksa tüdruku Monica ehk Hitleri Õega. Jah, ma elasin koos Hitleri Õega, ausõna! Hitleri Õel oli paljaks pöetud pea, kuigi talve saabudes kasvatas ta endale poolemillimeetrise karvkatte. Tal oli igas kõrvas kümme auku ning tema veendunud riietumisstiil oli must ja ainult must. Ta oli sõbralik, tagasihoidlik tüdruk, kelle ema oli poolatar ja isa sakslane.

      Kohutava avastuse, et me elame koos natsiga, tegime ühel väga süütul pühapäeval, kui kogu meie pere teleka ees „Võluväge” vaatas. Mina hüüdsin aeg-ajalt oih ja aih, sest mingi deemon tahtis Piperit ära tappa, aga Hitleri Õde luges süvenenult üht mustvalget ajakirja, kus piltidel ilutsesid sakslaste suhteliselt ilmetud näod. Küsisin ta käest, mida huvitavat ta loeb, ja ta näitas saksakeelse väidetavalt ajalooajakirja kaant, kus räägitakse Teisest maailmasõjast. Uurisin halba aimamata edasi, et mis seal siis räägitakse. Ta hüppas püsti – kuna ta on suhteliselt pisike, siis mitte eriti kõrgele – ja kinnitas veendunult, et Saksamaal räägitakse koolides, et Hitler on paha ja paha, aga tegelikult tema teab, et Hitler polnud üldsegi paha ja hoopis kommunistid on süüdi ja…

      Mul võttis kolm päeva aega, et šokist